oli sõrme mu huultelt ära võtnud ja mängis nüüd hajameelselt oma sõrmusega. Vaatasin, kuidas ta huuled liikusid, ja kuulsin ta sõnu, aga mul oli tunne, et need ei jõua minuni. Mulle tundus, nagu lamaksin ma sügava basseini põhjas ja vaataksin õuduse ja kergendusega, kuidas keegi mind väljastpoolt tulistada püüab, kuid vee takistusjõud ei lase kuulidel minuni jõuda.
„Muidugi on võimalik, et sul on õigus, et ma ei suuda ligilähedaseltki tabada seda, mida ma näen ja tunnen, kui ma sinuga koos olen,” ütles ta ja ta hääl oli endisest veel kurvem.
Vesi mu ümbert kadus ja ma silitasin tasakesi ta pead. Ma ei suutnud taluda, kui ta niimoodi endas kahtles.
Ta tõusis püsti ja kõndis akna juurde, toetas otsaesise vastu klaasi ja vaatas välja.
„Ma räägin sulle ühe loo,” ütles ta. „Ma olen sulle mitu korda öelnud, et mul on sageli tunne, et ma ei olegi mina, pigem nagu iseenda alter ego, eks?” Ta vaatas üle õla mulle otsa, just nagu kontrollides, kas ma olen ikka veel seal ja kuulan.
Noogutasin. Ta oli seda tõesti mitu korda öelnud, aga ma arvasin alati, et see on omamoodi kunstiline liialdus. Et ta tahtis lihtsalt sellega öelda, et maailm ajab teda segadusse, ehmatab teda. Sest see oli selgelt nii. Rahvahulgad ärritasid teda, autod tänaval hirmutasid teda, ta hoidis mul alati kramplikult käest kinni, kui me üle tee läksime. Ühistransport tekitas tal õudusehoogusid.
„See lugu on mu lapsepõlvest. Ma ei ole seda eriti kellelegi rääkinud, aga ma olen alati teadnud, et see on oluline. Et see seletab, miks ma tunnen, et ma pean iga päev iseendale tõestama, et ma olen olemas, et ma ei ole iseenda hale vari, et ma ei ole tegelikult surnud ja see, kes siin toimetab ja igapäevamaailmaga hakkama saada püüab, ei ole kõigest mu vaim või mingi maisest kehast alles jäänud kaja.”
Pöörasin ennast täielikult tema suunas ja toetasin lõua diivani seljatoele, tema lugu tekitas mul imelikult tuttava tunde, umbes sellise külma hinguse kuklas, nagu siis, kui mõni minu erilistest unenägudest tähelepanu nõudis. Sellise vältimatu halva eelaimduse tunde.
Sebastian hingas aknaklaasile ja joonistas tekkinud uduringi sisse küünega mustreid.
„Mul oli vend,” ütles Sebastian ja ta sõrmeküüs krigises aknaklaasil, „kes suri üheksa kuud enne seda, kui ma sündisin, peaaegu päevapealt. Tema nimi oli ka Sebastian ja ta oli peaaegu kaheaastane, kui ta suri. See oli ootamatu, sest ta ei olnud enne seda haige ja mu vanemad said sellest täieliku šoki. Ema ei saanudki sellest kunagi üle, ilmselt ei olnud mina piisavalt hea aseaine. Igal juhul Sebastian number 1 pilt oli mu vanemate magamistoas ja ma käisin seda seal sageli vaatamas. Mida vanemaks ma sain, seda selgemaks muutus, et me nägime ka hämmastavalt sarnased välja, peaaegu nagu kaksikud. Kui ma olin viiene, ütles ema mulle, et ma olen tema taassündinud Sebastian – ta võttis sellel ajal palju valuvaigisteid ja oli enamiku ajast pooldeliiriumis. Sebastiani sünni- ja surma-aastapäeval käisime vanematega alati surnuaial ja ema palus, et ma paneksin hauale lilli. Ma tegingi seda, kükitasin iseenda nimega hauakivi ees ja panin sinna lilli ja mul oli aina raskem mõista, kumb meist on siin, kumb sealpool mulda ja sulanud küünlaid. Selleks ajaks, kui ma olin 12, olid mu reaalsuses päevadepikkused augud, millesse vajumast ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Umbes siis ostis isa mulle mu esimese kaamera ja ma tegin oma esimesed pildid. Pildid, mis tõestasid, et mina olen siinpool, näen ja tajun asju ja inimesi, kes on koos minuga elus, ja suudan seda ka tõestada. Pildid on tõestusmaterjal.”
Ta tõmbas sügavalt hinge ja vaatas mulle otsa, ta ilme oli trotslik, peaaegu sõjakas. Avastasin, et olin hambad kõvasti sõrmenukkidesse surunud ja lasin need nüüd lahti. Naha sees olid sügavad tumelillad vaod.
„Igal juhul, kui ma olin 15, suri mu ema vähki. Samal aastal võtsin ma oma kaamerad kaasa ja kolisin vanemate majast välja. Eemale oma isast, kes näis uskuvat, et see oli tema süü, et „päris” Sebastian suri, eemale Sebastiani fotost ja kohustusest tema hauale igal aastal lilli panemas käia. Peale seda oli natuke lihtsam reaalsusest kinni hoida. Selles mõttes, et mu maailm oli endiselt auklik, ma kartsin igal hetkel libastuda ja kukkuda ja läbi pragude pudeneda, aga ma tundsin enamasti, et mina olen mina ja ma olen olemas. „Päris” Sebastiani nägin ma muidugi unes, mitte igal ööl, aga sageli. Ja enamus aega oli mul siiski tunne, et maailm on osa oma värvist kaotanud, et kui ma silmad peale mõnd juhuslikku pilgutust avan, siis ei näe ma kõiki värve, vaid ainult halle ja pooltoone, just nagu oleks ma mingeid asju juba varem näinud. Just nagu see ei olekski minu ainus ja kordumatu elu, vaid pigem vanade filmide sada korda nähtud osad.”
Nüüd oli minu kord sügavalt hinge tõmmata, tundsin, et hakkan lämbuma. Vaatasin Sebastiani ja nägin, et ta oli jälle oma klassikalises pahupidi pööratud poosis, nii sügavale sissepoole suunatud, et ükski vägi ei suudaks teda tagasi siiapoole vaatama panna. Neelasin suutäie pisaraid.
„Aga kui ma sind esimest korda nägin, tundus mulle, et selleks hetkeks, kui sa minu haardeulatuses seisid, kasvasid kõik augud ja praod kinni. Ma ei võinud muidugi kindel olla, sest see oli nii lühike hetk. Aga ma püüdsin sind uuesti ja uuesti näha ja Eriku juures olin ma kindel, et niikaua, kui sina oled läheduses, võin ma ilma igasuguse hirmuta ringi liikuda, sest ma ei karda kukkuda. See avastus šokeeris mind, ma ei teadnud, kuidas sinuga olla. Ma ei tea, kas sa panid seda tähele.”
Meenutasin, kuidas Sebastian õhtusöögi ajal käitus, ja naeratasin. Olin arvanud, et ta on täielik friik.
Sebastian vaatas nüüd jälle mulle otsa ja naeratas samuti.
„Isekas osa minust tahtis sind röövida, kaasa haarata ja enda juurde tuua ning lihtsalt sundida sind enda läheduses viibima. Aga ma hoidsin ennast tagasi, mõtlesin, et ma ei tunnegi sind. Et võib-olla oled sa kohutav inimene ja see on kõigest mingi ebameeldiv juhus, et just sul on mulle selline mõju. Või et ehk on tegemist mingi mööduva nähtusega. Sellepärast ma käisingi sind peale Eriku õhtusööki igalt poolt otsimas, et sind uuesti näha ja iseendale tõestada, et ma ei mõelnud seda kõike välja. Aga ma ei suutnud sind leida ja mulle tundus, et nüüd, kus ma teadsin, milline on tunne elada aukudeta maailmas, ei suuda ma oma endist osavust kraatrite servadel balansseerimiseks enam leida. Tookord, kui sa siia tulid, kui Miri sind siia sisse lasi, olin ma kukkunud.”
Neelatasin kõrvulukustava klõnksatusega.
„Nii et nüüd sa siis tead,” ütles ta ja naeratus ta näost oli kadunud, „et mul on sind VAJA. Ma ei suuda ilma sinuta hakkama saada. See ei ole kompliment, see on minu egoism. Ma annan endale muidugi aru, et see ei ole just maailma kõige ihaldusväärsem pakkumine – olla karkudeks emotsionaalsele sandile või tema auklikku maailma tema eest kokku nõeluda. Aga ma mõtlesin … ma lootsin, et võib-olla, kui see otseselt ei nõua sinult mingit lisapingutust, siis võib-olla sa suudad selle inetu loo mõne aja pärast unustada ja oled siiski nõus natuke aega veel minuga koos veetma. Ja ma tõestan sulle, kui sa siiski soostud lubama mul ennast pildistada, et sa ei peaks enam segaduses olema, kes sa oled, sest sa oled võlur, šamaan. Sa oled nõid, kes oskab iga kuristiku kohale silla võluda.”
Sebastian oli minu juurde tulnud ja käe vaikselt mulle õlale pannud. Istusin nagu halvatu ja ootasin kannatlikult, et Sebastiani viimased laused tilk tilga haaval mu ajusse imbuksid. Selleks läks omajagu aega. Õnneks tundus Sebastianil nüüd olevat maailmatäis aega ja kannatust. Ta lihtsalt seisis vaikselt mu kõrval, õhkas sooja ja vaatas mulle otsa. Registreerisin poolpassiivselt, et ta näoilme muutus mõne aja pärast. Mis selle emotsiooni nimi oligi, mida ma sealt nägin? Sobrasin oma halvatud ajus … ootusärevus. Tema näos oli ootusärevus. Mida ta ootas? Kulus veel hulk aega, enne kui ma suutsin kõik Sebastiani öeldu enam-vähem läbi protsessida, vähemalt niipalju, et ma sain aru, mida kõik ta öeldud sõnad üksikutena ja lausetena tähendasid. Ja mulle meenus, et seal viimases osas oli olnud küsimus, õigemini mitte
