kaardilaua juurde. Nad jätsid minu lähenedes mängu pooleli ja üks pikk, ilusate šokolaadipruunide silmadega poiss naeratas kutsuvalt.
„Tahad mängu?” küsis ta. „Buy-in on 500.”
Korrastasin oma näojooned vastunaeratusse ja raputasin pead.
„Ma otsin Sebastiani,” ütlesin ma.
„Ma ei tea, kus ta on,” vastas poiss.
See oli halb, tundus, et see on lihtsalt mingi avalik space, kus need inimesed hängivad, ja Sebastiani ei pruugigi siin olla, Alice’i tuttava tuttava info ei olnud kuigi täpne.
Ohkasin ja pöördusin minekule. Kuna piltide vaatamisest oli möödas juba üle poole tunni, oli nendega minusse imbunud pinge mõnevõrra järele andnud. Võib-olla ei pidanudki ma Sebastiani kohe sel hetkel nägema, kokkuvõttes ei teeks paha järele mõelda, mida ma talle täpselt ütleks. Veel korra oma unenäo peale mõelda, ma ei olnud endiselt täiesti kindel, mis instruktsioonid ma saanud olin ja kuidas neid kõige targem järgida oleks. Üks öö oleks just paras distants minu ja selle uue maailma vahele panna.
Mu käsi oli juba ukselingil, kui kuulsin kõrget ja kiledavõitu häält: „Sa oled Maya?!” Ma ei saanud aru, kas see oli küsimus või konstateering.
Pöördusin, et seista vastakuti väikest kasvu kurja moega tüdrukuga, kelle lühikesed mustad juuksed olid geomeetriliselt nurgelisse soengusse lõigatud ja moodustasid tema tumeda raamiga prillide ümber kontrastse ruudu. Ta oli lühikest kasvu, ulatus mulle vaevalt lõuani, aga tema olekus oli vastuvaidlemist mittesallivat jõulisust. Ta seisis mulle väga lähedal. Liiga lähedal, väga kindlalt minu isiklikus ruumis.
„Jah, mina olen Maya,” ütlesin ja astusin väikese sammu tahapoole, et tüdrukut oma ruumist välja toimetada. Huvitav, kust ta mu nime teadis, olin üsna kindel, et ma ei ole seda tüdrukut varem näinud.
„Väga hea,” ütles ta ja astus mulle järele. „Võib-olla sina saad ta kätte, tule.” Tüdruk osutas käega stuudio tagumise poole suunas ja hakkas tagasi vaatamata minema.
Järgnesin talle. Eeldasin, et jutt käib Sebastianist.
„Ta pole kolm päeva väljas käinud,” ütles tüdruk kiirel sammul üle stuudio kõndides ja valge tausta tagant avanevast uksest paremale keerates. Möödusime köögist, kus oli veel suitsetavaid inimesi, ja paarist uksest, mille taga eeldasin olevat WC ja vannitoa.
„Ta on seda muidugi varem ka teinud, aga mitte nii pikalt. Ma ei tea, vahet iseenesest pole, aga ta võiks korraks välja tulla ja midagi süüa.” Ta hääletoon tundus närviline ja ärritunud. Huvitav, kes see tüdruk oli, kas Sebastiani girlfriend? Agent? Assistent?
Ta jäi koridori lõpus oleva suletud ukse ette seisma ja koputas kolm korda. Valjusti, kiiresti, tungivalt. „Sebastian?” ütles ta ja nüüd oli tema hääletoon sõbralikum, lepitavam kui minuga rääkides. „Sebastian, kas sa kuuled? Tee palun uks lahti. Maya tuli siia.”
Teiselt poolt kostis ainult vaikus.
Tüdruk vaatas mind ja osutas siis uksele. Mida ta tahtis, et ma teeksin? Ukse õlaga maha jookseksin nagu eriüksuslane? Seesolija ilmselgelt ei vastanud koputamisele ja palumisele ning tahtis, et ta rahule jäetaks. Tundsin aina selgemalt, kuidas mulle mõjuks hästi, kui ma siit nüüd vaikselt ja märkamatult välja taganeda saaksin.
„Koputa sina,” ütles tüdruk ja ta näoilme oli kannatamatu.
Koputasin. Vaikus.
„Ütle midagi.” Tüdruku hääletoon oli ärritunud.
See hakkas mulle natuke närvidele käima. Ma ei olnud kohustatud mingite võõraste junkrute kamandamist taluma. Surusin hambad kokku ja valmistusin lahkuma. Tüdruk vist nägi midagi mu näoilmes, sest ta ütles nüüd märksa mahedama tooniga: „Palun palu tal uks lahti teha, ma arvan, et ta kuulaks sind.”
„Miks ta peaks? Ma olen talle täiesti võõras inimene. Võõras tüdruk, keda ta on paar korda elus eemalt näinud ja kellega ta on ühel ühisel õhtusöögil viibinud,” … ning kelle tühisuse ja alatuse ta on oma kaameraga lahti hammustanud, lõpetasin sisimas sapiselt.
Tüdruk osutas jälle uksele, seekord olid ta silmad paluvad.
Koputasin uuesti. „Sebastian, ma olen Maya, ma tahaksin sinuga rääkida,” ütlesin kinnisele uksele. Me ei saanud endiselt mingit vastust.
Tüdruk ohkas, murdis ehmatavalt valju raginaga oma sõrmenukke ja asus siis midagi taskust välja kohmitsema.
„Ma ei tea, see ei ole ilmselt hea mõte, aga …”
Jõllitasin. Ta oli taskust võtme otsinud ja keeras seda nüüd lukuaugus.
„Sul oli võti …”
Ma ei jõudnud oma etteheidet lõpuni sõnastada, sest ta oli juba ust paotanud ja nügis mind otsustavalt sisse.
„Jah, mul oli võti, aga ta saab väga vihaseks, kui ma seda kasutan. Aga mina ei lähe sisse, sina lähed, sest enne, kui ta ennast siia sulges, rääkis ta pool päeva ainult sinust. Maya on ideaalne naine. Ma ei saa ilma Mayata eksisteerida,” imiteeris ta. Tüdruku viimaseid sõnu kuulsin juba läbi ukse, mille ta minu järel sujuva liigutusega kinni tõmmanud oli.
Seisin hämaralt valgustatud suures toas ja püüdsin oma murenenud aju ümber tüdruku viimaste sõnade mässida. Kas Sebastian võis olla tõesti neid asju öelnud? Ja kui, siis miks talle, miks mitte mulle, miks üldse?
Vaatasin toas ringi, see oli ilmselt nii fototöötluseks mõeldud kabinet – siin oli suur kirjutuslaud, kolme suure ekraaniga arvuti ja pimik – kui ka koht, kus ennast vajadusel välja magada. Toa tagumise seina vastas oli voodi, kus tumeda voodikatte peal lamas eeldatavasti magav Sebastian. Isegi lamades tundus ta samasugune nurgeline, pahupidine nagu õhtusöögi ajal. Ta oli paljajalu, teksades ja ilma särgita. Ta lamas sirgelt voodi keskel, mõlemad käsivarred näole tõstetud.
Püüdsin võimalikult vaikselt hingata. Kui ta tõesti magas, siis ei tahtnud ma teda äratada. Ja kui ta ei maganud, noh … siis ei teadnud ma nagunii, mida talle öelda. Võitlesin tahtmisega käsi välja sirutada ja katsuda, kas uks on lukust lahti ja kas ma saaksin ehk siiski jalga lasta.
Kuulsin, kuidas teises ruumis vahetati muusikat. Emomuss vahetus vana Depeche Mode’iga. Sebastian ei liigutanud ennast ja hoolimata pingsast kuulamisest ei suutnud ma kuulda, kas ta hingab. „Jumal, palun tee nii, et ta ei oleks surnud,” mõtlesin ma ja astusin paar hiilivat sammu ettepoole. Tundus, et ma olen siiski sunnitud voodi juurde minema ja kontrollima.
Kui ma kirjutuslauast möödusin, müksasin vist kogemata laua juures seisnud tooli ja liikumise peale ärkasid seni screensaver’i alla peidetud monitorid ellu. Jäin hämmeldunult seisma ja automaatselt suu ette lennanud käsi hangus sinnasamma. See olin mina, ekraanidel olin mina, keskmisel ekraanil olid mitu erinevat fragmentpilti, ühel olid minu huuled, teisel vasak silm ja kortsus kulm, siis põsesarn. Vasakul ekraanil olid veel mõned killud minust. Ja parempoolset ekraani täitis üksainus suur portreepilt, sain aru, et kõik eelmised killud olid osad sellest samas pildist ja et see oli see üksainus kaader, mille Sebastian minust õhtusöögi ajal saanud oli, enne kui Erik teda peatada jõudis. Pilt oli liikumise pealt tehtud, mu ehmunud silmad ja agressiivsed kulmud olid fookuses, nina ka, aga huuled, lõug ja kael enam mitte. Juuksed olid ühele poole kiirtena lennus. Ma nägin välja pettunud ja … eksinud? Seda oli Sebastian
