tunniga sai mulle aina selgemaks, kui imeline ta on.
Geniaalne? Jah.
Uskumatult empaatiavõimeline? Jah.
Maagiliselt läbinägelik inimhingede välimääraja? Jälle jah.
Aga seda oli vähe, neid sõnu oli tema kirjeldamiseks ja eriti selle kirjeldamiseks, mida ta kaameraga teha suutis, liiga, liiga vähe.
Enamasti püüdsin ma sellele mitte eriti pingsalt mõelda, sest kui ma tõeliselt keskendusin, oli mul ühtäkki raske hingata. Ta oli lihtsalt ebareaalselt, paanikahoogu väärivat aukartust tekitavalt hea. Mis muidugi tõigi meid tagasi sama vestluse juurde – mulle ei meeldinud, kui mind pildistati, ei meeldinud ennast piltidelt näha, ei olnud iial meeldinud ja sellest polnud varem ka suurt probleemi olnud. Aga Sebastian väitis, et ta väga tahab. Õigemini ta väitis, et tal on VAJA.
Aga ma olin ta pilte näinud, praeguseks juba väga paljusid tema pilte ja see ainult süvendas mu õudust selle väljavaate ees. Kui ma lubaksin tal proovida, jumal teab, mis nendel piltidel siis kogu maailmale vaatamiseks välja ilmuks. Ja tühja sellest maailmast – mis mulle endale hakkamasaamiseks ja allaneelamiseks neilt näha oleks? Tühja minust endastki, aga mis saaks teatavaks talle? Mul oli tema pilte vaadates ja nendega kaasas käivaid lugusid kuulates tekkinud tunne, et väga tihti pidigi ta asjade läbimõtlemiseks ja inimeste tunnetamiseks neid pildistama. See oli tema protsess. Mis oli ilmselt ka põhjus, miks ta mulle nii hirmsasti peale käis. Siinkohal olin oma spekulatsioonidega üksi, sest ta ei olnud oma hirmsast mangumisest hoolimata kordagi põhjendanud, miks ta nii väga tahab mind pildistada. Ma ei olnud muidugi küsinud ka, sest see ei olnud vestlus, mida ma pikendada tahtsin. Ma ei oleks suutnud vastata tema loogiliselt järgnema pidanud vastuküsimusele „Miks mitte?”.
Peitsin ennast lopsakasse ja pehmesse halli kampsunisse ja tõmbasin just juukseid kaelusest välja, kui ta ühtäkki mu ees seisis, üks mitmest stuudiosse peidetud kaamerast ähvardavalt käes.
„Mis sa teeksid, kui ma vastu sinu tahtmist sind pildistaksin?” küsis ta ja tema ilmes ei olnud kriipsugi huumorit.
Astusin sammu tagasi ja tõmbasin kampsunikaeluse automaatselt suu ette.
„Sa ei teeks seda.”
„Aga kui ma teeksin?”
Kehitasin õlgu. „No sul on üks viis, kuidas teada saada,” ütlesin ma kalgilt. Ma teadsin, et ta ei teeks tegelikult must niimoodi pilti, sest see oli täiesti tema filosoofia vastu. Tema jaoks oli kellegi pildistamine delikaatne akt, selle jaoks oli vaja koos mõtlemist, see oli tema jaoks väga intiimne suhtlusvorm. Ma olin kindel, et ta ei pildistaks mind kunagi vastu minu tahtmist.
Ta ohkas nii valjusti, et see oli peaaegu oie, ja viskas kaamera järsu liigutusega ühele akna all lösutavale diivanile.
„Sa ei saa aru,” ütles ta ja tema hääles oli järsku nii palju valu ja kurbust, et mulle tundus uskumatu, et mina suudaksin talle seda mingi nii tühise põhjuse pärast, nagu oma egokröömikese alalhoid, tekitada. Viimaste nädalate jooksul oli ta enamasti õnnelik, võibolla pisut hüsteeriline, aga kindlasti entusiastlik ja positiivne. Ainult mõnel korral olin näinud vilksatusi millestki märksa tumedamast, mis näis jäävat teisele, praegu peidus poolele. Kahtlustasin, et see oli see, mis ajas ta pahupidiseks ja nurgeliseks, mispärast ma teda enne „Parti kuuele” vist kunagi rääkimas ei olnud kuulnud ega naeratamas näinud ja miks ta avalikes kohtades end alati oma junkrutearmeega ümbritses. Viimaste nädalate jooksul, peale seda, kui ma Alice’i juurest siia olin tormanud ja kui Miri mind temaga tagatuppa kinni oli pannud, olin ma ainult korra või paar näinud ta silmades hirmu ja ühel ööl nägi ta unes midagi nii võigast, et mul kulus tema rahustamiseks ja lohutamiseks mitu tundi.
Ja samast hetkest, kui Miri mind sinna tuppa nüginud oli, ei olnud miski mulle olulisem, kui see, et tal oleks hea olla, et ta olekski rahulik ja õnnelik. Mõnel üksikul hetkel, kui ma oma deliiriumilaadse imetluse sügavustest pinnale tõusta suutsin, olin mõelnud, et see on ootamatu, imelik ja omal moel ebaterve. Et ta on lihtsalt üks mees, üks üsna võõras mees, kes mingil arusaamatul põhjusel näis olevat veendunud, et ilma minuta ei saa ka teda olla. Ja et mulle ei saa olla ülemäära hea tema iga ohke ja kulmukortsutuse küljes niimoodi rippuda. Aga neid hetki oli harva ja vähe ning enamasti rehmasin ma need minema veel enne, kui olin lõpuni mõelnud. See lihtsalt tundus täiesti ebaoluline, sest ma teadsin, mida ma kuskil sügaval, peaaegu bioloogilise paratamatusena tunnen.
Ja ta tundus olevat õnnelik. Ta väitis, et see on minu pärast. Et niikaua, kui ma olen temaga koos, suudab ta olemas olla. Ma ise olin enda hea mõju suhtes skeptilisem, sest ma ei olnud praeguse seisuga sugugi kindel, kui hästi ma näiteks tema rahustamisega hakkama saaksin, kui peidus pool peaks rohkem näole andma. Tema õudusunenäoga öö näitas, et mul puudusid sobivad tehnikad tema hirmude leevendamiseks, sest ainus, mida ma tahtsin, oli teda puudutada. Silitada, kallistada, suudelda. Aga see ei toiminud. Õigem oleks väita, et ma ei tea, kas see toimiks, sest ta ei lasknud mind peaaegu kunagi nii lähedale. Ta elas puudutuste suhtes üsna askeetlikus maailmas. Asjaolu, mis oleks Erikule, kui ta oleks seda teadnud, kindlasti palju nalja teinud. Erik nimetas mind alati krooniliselt rahuldamatuks ja väitis, et kui tal peaks kunagi tulema aeg, mil ta ei suuda maalida, siis olen selles ilmselgelt süüdi mina, kuna ma olen ta lihtsalt tühjaks väänanud. Erik ei oleks ealeski uskunud, et mina ja mu allutamatu madu suudaksime ilma vägivallani laskumata elada nädalaid sellise ilusa ja ihaldusväärse olevusega nagu Sebastian, teda sealjuures vaevu puudutades. Kurat, ma ise ei oleks seda varem iial uskunud. Aga Sebastian oli mu mao kohe sissejuhatuseks õhku lasknud ja hetkel olin ma täiesti leebe ja rahul sellega, mis mulle osaks sai. Ja tegelikult sai mulle osaks üüratutes kogustes jumaldavat, ihaldavat, peaaegu pilastavat vahtimist, mis oli üllatavalt taktiilne ja jõuline ja jättis vägagi meeldivad aistingud. Nii et mingil perverssel pseudoseksuaalsel moel olin ma täiesti rahuldatud.
Sebastian istus valju raksatusega samale diivanile, kuhu ta oma kaamera oli lennutanud, ja peitis näo kätesse. Ta paistis nii haavatav ja lapsemeelne, et ainuüksi tema vaatamine tekitas mul tahtmise julmuse ja isekuse eest endale kahvliga silma torgata. Kükitasin ta jalge ette ja silitasin sõrmeotsaga ettevaatlikult ta sassis juustes – see oli lubatud, seda ma teadsin.
„Ära ole kurb,” ütlesin ma.
„Ära palun ole kurb, me pidime täna vaatama su vanemaid pilte, sa ütlesid eile, et sul oli periood, kus sa katsetasid, kas Halsmanil oli õigus – mis sa sellega mõtlesid? Kuuled? Sebastian? Näita mulle palun pilte?”
Me olime vaadanud tuhandete kaupa fotosid: tema omasid arvutist ja paberpiltidena, teiste omasid lugematutest fotoraamatutest, mida oli täis üks terve seinariiul seal stuudionurgas fotokolariiuli taga, internetist, me olime isegi käinud kunstiülikooli raamatukogus ja arhiivis. Kõige selle põhjal, mis Sebastian siiamaani oma piltidest ja oma lemmikute piltidest oli näidanud, tundus mulle, et ta on inimeste olemuse suhtes ülitundlik ja otsib läbi lõputu katsetamise ja raske töö kõige paremat viisi, kuidas talletada täpselt seda, mida ta näeb. Minu meelest sai ta sellega suurepäraselt hakkama, aga ta ise ei jaganud seda arvamust.
„Esiteks,” oli ta väitnud, „peegeldavad liiga paljud portreed, mida peetakse headeks, ainult fotograafi ennast, tema maailmanägemust, hingeseisundit ja emotsioone, halval juhul veel modellile suunatud varjatud soove või tahtmisi. Iseenesestmõistetavalt on igas fotos alati vähemalt kaks inimest, fotograaf ja vaataja, ja portrees seega kolm inimest, aga kolm on suur seltskond, keda ühteainsasse pilti mahutada.” Ta nipsutas närviliselt sõrmi ja raputas pead: „Mina teen seda ka, pildistan inimesi läbi iseenda küsimuste prisma ja osa minust jääb seega pildile, aga ma püüan ennast sundida panema aina suuremat rõhku pildistatavale. Olla aus, mitte hinnanguline.”
„Lisaks,” oli ta mingil
