silmadest jookseks läbi küsimus, selle järel mõistmine, siis üllatus ja siis rõõm.
„Jah?”
„Jah.”
„Sa jääd?”
„Ja teisel teemal ka jah.”
Sebastiani sõrmed lipsasid mu käest välja ja ta kummardus diivani kohale ning napsas sealt kaamera.
„Tõesti? Jah?”
Noogutasin. Lasku käia. Kuidas ma sain sellele vastu vaielda. Pealegi kulub mul päevi kui mitte nädalaid, et otsustada, mida tema räägitu minu jaoks tähendab, mis tundeid see minus tekitab. Hetkel tundus see lihtsalt uskumatu, liialdus, kuigi mul ei olnud mingit alust teda valetamises või liialdamises süüdistada. Milleks tal seda vaja oleks olnud? Ehkki äärmiselt ebatõenäoline, pidin ma hetkel siiski leppima arusaamaga, et ta mõtleski kõike, mida ütles, täiesti tõsiselt. See aga pigem suurendas kui vähendas minu täielikku hämmeldust, nii et oma fotokirurgilist sekkumist minu hinge anatoomiasse pidi Sebastian alustama sellest hämmeldusest, mis tundus minu isekatest kaalutlustest lähtuvalt üsna turvalisena.
„Seda ma arvasin, et sa ümber mõtled,” ütles Sebastian naerdes. „Naine, nõrkus on su nimi. Sulle tuli lõpuks meelde, et ma olen tunnustatud fotograaf, kelle kohta modellid ikka ütlevad, et ma suudan nad mitme iluopi jagu ilusamaks ja viis kilo kergemaks pildistada, jah?” narris ta.
Pööritasin silmi ja noogutasin. Kõndisin sirgjoones stuudionurka, seisin keset põrandafooni ja lõin käed puusa. „Noh, maestro, lase käia, viis kilo kergemaks ja märksa-märksa ilusamaks palun,” ütlesin ma ja näitasin keelt.
Aga Sebastian pakkis kaamera hoolikalt kesta sisse ja toppis riiulisse.
„Ma ei hakka sind praegu pildistama,” ütles ta.
Mis mõttes? Nädalate kaupa vingumist, kogu see uskumatu, südantpurustav ja hingemattev lugu, need liialdatud komplimendid ja siis ei midagi?
„Ei?”
Sebastian raputas pead. Seisin keset fooni, käed lõdvalt rippu, nagu nartsunukk ja raputasin tema järel masinlikult pead. Imelikul kombel tundsin tema keeldumisest kuskil hämmeldusepolstri vahel väikest tõrjutusetorget.
„Ei, täna ma näitan sulle veel mõnesid oma vanu pilte, ja siis me lähme külla. Meid oodatakse õhtust sööma. Mis on väga hea, sest mõned mu fotoraamatud ja näitusekataloogid on seal ja ma saan need kaasa võtta. Pealegi,” ta seisis jälle mu kõrval ja vaatas mulle otse silma, „pead sa vist selle mõttega, et sa oled mu ainus pääsemine, veel natuke harjuma.”
Kiki
Väljas oli hämar, kui ma ärkasin, aga ma ei saanud olla eriti kaua maganud, sest me pidime täna õhtul veel Sebastiani tädile külla minema ja ta oleks mind üles ajanud, kui oleks juba aeg olnud. Sirutasin ennast ja tõusin istukile, pea tuikas ebameeldivalt ja enda üllatuseks tundsin kuklas tuttavat jäist pitsitust. Mis see siis on? Olin üsna kindel, et ma ei näinud midagi unes. Liigutasin pead paremalt vasakule ja sirutasin kaela. Istusin natuke aega vaikselt voodiäärel ja ootasin peavalu või süvenevat pitsitust või mõnd mõtet, mis mind õigele rajale suunaks. Midagi ei juhtunud, vaid pitsitus andis pisut järele. Vaatasin teel vannituppa üle ukse, nägin Sebastiani kolariiuli ees põrandal istumas, erinevaid objektiive kaameratele ette keeramas, süvenenult nuppe vajutamas, ja läksin duši alla.
Keerasin just vee kinni, kui kümme jääkülma naasklit end uuesti mu sooja, veel kuivatamata ihusse vajutas. Toetusin vastu seina, kaalusin Sebastiani hõikamist, aga kuna ma ei olnud talle siiani oma unenägudest rääkinud, võis mul praegu olla seletusteks liiga vähe aega. Ronisin ettevaatlikult põrandale ja sorisin meeleheitlikult Sebastiani vannitoakapis. Siin peaks ju mingeid valuvaigisteid olema, Ibuprofeni või kas või neetud Tylenoli. Ma ei leidnud ühtegi pakendit, mis tuttav oleks tundunud. Vaatasin sahtlitesse ja leidsin mõned valdavalt tundmatute nimedega tabletipurgid. Hydrococet oli ainus, mis just nagu mingit äratundmist tekitas, vaatasin koostisaineid – dihüdrokodeiin … mis see veel on? Hüdrokodoon … hüdrokodoon, äkki see on see, mis Vicodinis on? Vicodini olin ma kunagi ammu võtnud. See aitas. Annustamisjuhendit ei olnud. Võtsin ühe ja jõin kraanist vett peale, sest tundide viisi põrandal lamamada ja oksendada ei olnud praegusel hetkel variant.
Istusin vanniäärele ja hakkasin ennast ettevaatlikult kuivatama. Unenäo jäised küünised olid alles, aga silmanägemine ei virvendanud ja migreeni ei paistnud otseselt kuskilt. Ootasin, et vähemalt kakskümmend minutit mööduks, nüüd pidi tablett kindlasti juba mõjuma. Selleks ajaks olin jõudnud ennast põhjalikult kuivatada, kreemitada, juukseid kammida, hambaid pesta, uuesti juukseid kammida, ripsmeid värvida. Kuulsin läbi ukse, kuidas Sebastian magamistuppa tuli ja arvuti taha istus. Kui ma sahtlite kinnipanekuks kummardusin, nägin alumises sahtlis väikest kuldset võtit. See oli ilmselt sahtli või mingi kohvri võti. Mingi täiesti tähtsusetu võti, aga sellest piisas, et mind õiges suunas lükata. Pitsitus õlgades läks teravamaks. Mul oli siiski õigus, ma ei olnud midagi uut unes näinud, see oli ikka seesama unenägu, mida peale „Parti kuuele” Alice’i juures näinud olin, seesama, mille ma arvasin end olevat juba lahti hammustanud ja mitte just nii väga kasulike ennustuste hulka lugenud. Nüüd andis see endast märku ja see võis tähendada ainult üht – et ma olin oma senistes, mis siis, et tavaliselt tõe jälil olemist tähistava migreenihoo kaasa toonud seletustes ikkagi valel teel. Või poolel teel. Ja siis tuli mulle ühtäkki meelde, et Sebastian ei olnud mind üksnes Eriku juurest otsimas käinud, vaid ka Alice’i juurest. Olin selle unustanud, sest Eriku juurde oli ta jätnud need pildid, mis mind lõpuks siia katapulteerisid. Aga ta oli käinud, Alice’ile põhjalikult ebasoodsa mulje jätnud ja diivanil konutades kirsse söönud. „Ja ma ei tea, mida ta kividega tegi,” meenusid mulle Alice’i hukkamõistvad sõnad, „vist neelas alla, sest maha ta neid igal juhul ei sülitanud.”
„Sebastian?” Ma rohkem komistasin kui astusin vannitoa uksest välja. Ta keeras ennast kontoritoolil minu poole, nägu rõõmus ja asjalik. Tema selja taga ekraanil olid järjekordsed pildid, oli selge, et ta otsis midagi.
„Kui sa Alice’i juures mind otsimas käisid … Alice ütles, et sa istusid tund aega diivanil ja sõid kirsse ja talle ei pakkunud,” surusin rätikut kõvemini enda vastu.
„Oi jah … ma ei mõelnudki selle peale, kas ta solvus? Ma olin väga mures, tundub, et elementaarne viisakus oli mind maha jätnud.” Sebastiani hääl oli mõõdukas ja muretu.
„Ei, ma ei mõelnud seda, ma tahtsin küsida, et mis nende kirssidega oli? Miks nad sul üldse kaasas olid, jaanuaris, kust sa nad üldse said, Alice ütles, et need olid sul sellises vanaaegses pabertuutus?”
Nägin naeratust Sebastiani silmadesse vilksatamas. „Jah, ma ise panin need sinna, need olid alguses mingis tavalises koledas plastpakendis, Miri tõi need mulle supermarketist, ta pidi viies poes käima, et neid saada ja siis veel eraldi lilleäris, et mulle sobivat valget paberit tuua, aga ma olin selleks hetkeks täiesti hüsteeriline, nii et ta ei julgenud minuga vaielda.”
„Aga miks?”
„Mis mõttes miks?”
„Milleks sul neid kirsse nii väga vaja oli?”
Sebastian naeratas, nii et kõik hambad näha olid. „Näed, ma ütlesin, et sa oled nõid. Kui tõenäoline on, et sul tuleb meelde just praegu selle kohta küsida, kui ma otsin neid pilte, et sulle näidata.” Ta keeras ennast koos tooliga paarikümne kraadi jagu minu suunast arvuti poole ja osutas käega ekraanile. Sealt vaatas vastu imeilus, suurte mustade silmadega tüdruk, kes surus mõlema käega vastu põski
