igatsusse lisandunud mõru toon naeruvääristava mittemõistmise tõttu, millega kõik endised sõbrad ja tuttavad Sanna niinimetatud usku pöördumisse suhtusid.
Sanna ei olnud oma saatust valinud. Ta oli literismist põgusalt juhuslike killukestena kuulnud küll juba aastaid tagasi, aga ei olnud kuuldule suuremat tähelepanu pööranud, pidades kogu seda jaburust järjekordseks new age’i rämpsuks. Muutus oli leidnud aset peaaegu üleöö. Ühel hommikul ärgates painas Sannat häiriv tunne, justkui ei suudaks ta meenutada midagi ääretult olulist ja kiireloomulist. Tunne oli tugev ja saatis tüdrukut lakkamatult kõikides igapäevastes toimingutes. Käimas olid veel viimased keskkooli lõpueksamid ning päeva jooksul oleks olnud kindlasti tarvis paarkümmend lehekülge teksti läbi töötada. Silmad libisesid üle tekstiridade, aga mõte uitas kusagil sootuks mujal, ilma et Sanna oleks isegi aru saanud, kus.
Lugedes õhtupoolikul Metro lehte, mille isa ilmselt töölt koju tulles kusagilt kaasa oli haaranud, peatus Sanna pilk hetkeks pisikesel pealkirjal, milles mainiti literiste. Tüdrukut valdas ähmane äratundmine, mis oli aga segatud niivõrd kummalise enesestmõistetavusega, et jäi kuhugi teadvuse ja alateadvuse piirile kättesaamatuna rippuma.
Sanna pilk libises üha uuesti ja uuesti üle Metro artikli. See oli kirjutatud üleolevalt humoorikas stiilis ning kommenteeris ühe kristlikust demokraadist poliitiku sõnavõttu, milles too oli kirjeldanud literismi kui satanismi ja anarhismiga võrreldavat ohtlikku destruktiivset liikumist. „Mis mõtet on nii selge asja puhul üldse uskumisest ja ismist rääkida?” tabas Sanna end mõtlemas, saamata ise täpselt aru, mida säärane mõte õieti tähendas. Seejärel püüdis ta endale ette kujutada, millisena literistid õigupoolest maailma näevad ja mis tunne oleks olla kõigest raamatu tegelane. Kujutelma asemel tabas aga tüdrukut äkitselt kõikehõlmav äratundmine ja mõistmine. Ette sai kujutada asju ja olukordi, mis olid nii-öelda kontrafaktuaalsed – mida tegelikult ei olnud, võimatu või vähemalt mõttetu oli aga ette kujutada seda, mis oli ilmne tõsiasi.
„Kummaline,” ütles Sanna vaikselt läbi tolmuse aknaklaasi tuule käes kiikuvat noort märtsikuiselt raagus kaske vaadates. Tüdruk silitas sõrmeotstega akent ja imestas, kui tõeline küll tundus olevat see kask ja tema okste liikumine, see tuul ja too pesemist ootav aken. Ilm oli selge ja taevas pea täiuslikult kirgas, kaunistatud vaid mõne üksiku lumivalge pilvetupsuga. Just see taevas mõjus Sannale oma ääretuses kõige uskumatumana. Hiljem ta sai teada, et ka paljud teised literistid kogesid just nimelt avara taeva olemasolu või õigemini olematust ülitugeva emotsionaalse impulsi kaudu, just nagu oleks millegi suure ja ääretu olematus võrreldes väikese ja tühise olematusega kuidagi pidulikum ja tähtsam.
„Midagi ei ole… Taevast ei ole,” pobises Sanna vaiksel häälel kahe käega aknalauast haarates. Too uus ja erutav arusaamine vallandas tüdrukus marulise tunnete laviini, mis pani vaesekese üle kere värisema, oma tuppa jooksma ning paksu teki alt varju ja kaitset otsima. Pärast mitu tundi kestnud vappekülma ja hüsteerilist nuttu valdas tüdrukut lõpuks ometigi halastav tuimus ja rammestus, mis kurnaval erutusel unne kustuda lubas.
Paaril korral poolenisti ärgates sundis Sanna end mingit kummalist rauget tahtejõudu appi võttes uuesti uinuma. Kui ema ta lõpuks õrna peasilitusega äratas ning õhtusöögile palus, oli väljas juba kottpime. Kogu õhtusöögi vältel ei lausunud Sanna sõnagi, aga keegi ei paistnud selle üle imestavat. Tüdruku vaikimine pandi lõpueksamitega seotud stressi, väsimuse ja süvenemise arvele. Sanna aga ei lugenud enam ei tollel ega ka järgmisel päeval ridagi, mis oli kahetsusväärne, kuna nii jäi tal järgmiseks eksamiks ettevalmistumiseks kõigest kaks päeva. Sanna uskus, et pääseb nii või teisiti läbi, aga laudatur’ist tuli tal tõenäoliselt suu puhtaks pühkida. Aga mis neist laudatur’itest enam… Kas raamat oli siis sellepärast viletsam, et ühel tegelasel mõni laudatur vähem oli?
Surfates internetis literistide võrgulehekülgedel, hakkas talle silma tutvustus- ja infoõhtu, mis pidi toimuma raudteejaama kõrval, Sanomatalos, just Sanna viimase riigieksamipäeva õhtul. Tal õnnestus endaga tollele üritusele kaasa tulema meelitada ka parim sõbranna – toosama, kellega ta pisut üle aasta hiljem, Patrikuga tutvumise eelõhtul Esplanaadil tülli läks. Ka sellel märtsikuu õhtul Sanomatalos õnnestus tüdrukutel riidu minna. Ja jällegi puhkes tüli sellest, et Sanna ei pööranud sõbranna arvates tollele piisavat tähelepanu. Trüginud istuma esimesse ritta, mis juba iseenesest sõbrannale kaunikesti kummaline näis, oli Sanna rippunud kogu õhtu keskendunult pilguga mingi mõttetu kuuekümnendates aastates kõhna ja hallipäise vanamehe huulte küljes ning kuulanud tolle jaburat mula, mille sisu, olgu siinkohal öeldud, oli enam-vähem sarnane Samuli ja Patriku esimese vestlusega enam kui aasta aega hiljem. Kui tüdrukud vanamehe loengu lõppedes pilke vahetasid, säras ühe silmis tuline vaimustus, teise pilgus aga hääletu naer ja põlastav irve. Nähes Sanna näos siirast imetlust ja kirge, vajus sõbranna suu sõna otseses mõttes ammuli. Ja enne kui ta midagi ütelda jõudis, oli Sanna oma pilgu uuesti vanamehele suunanud ning märganud, et too teda pikisilmi tõsisel, kuid sõbralikul ilmel jälgis.
Sanna tundis, kuidas veri ta peast põgeneb, ning otsis tooliäärest kinni haarates tuge. Märgates õnnetu neiu ehmatust ja ebakindlust, naeratas vanamees südamlikult ja julgustas sõbraliku käeviipega tüdrukut lähemale astuma. Sanna tahtis tõusta, kuid avastas, et jalad ei kuula sõna. Seepeale tuli vanamees ise tüdruku juurde, võttis tema külmad käed oma soojade pihkude vahele ja ütles madala, meeldiva ning igasugusest võltspaatosest vaba häälega: „Tere tulemast koju!”
Kui Sanna seepeale püsti tõusis, toda nõmedat vanameest kallistas ning parima sõbranna kutset „Hei, hakkaks õige liikuma!” kuulmagi ei teinud, oli see sõbrannale liig mis liig. Vihast ja solvumisest hambaid kiristades tormas haavunud neiu tagasi vaatamata tänavale.
Sanna ei olnud õigupoolest Markku jutu sisule (nii oli tolle südamliku hallipäise vanamehe nimi) suuremat tähelepanu pööranud. See, mis teda tolle inimese juures köitis ning tema poole vastupandamatu jõuga tõmbas, oli mõistmine, et temaga koos olles ei olnud ta oma uue teadmisega üksi. Ennast endiselt vanamehe embuses hoides silmitses Sanna niiskeks tõmbunud pilgul ümbritsevaid inimesi. Oli kummaline, kuivõrd lihtsalt ja pingutuseta võinuks ta täpselt ütelda, kes tolles avaras punerdava õhtuhämarusega täidetud ruumis olid niisama uudishimulikud ja kes olid need, kes teadsid.
„Ei ole kerge saada teada, et sind ei ole olemas, kallis laps,” ütles Markku Sannal õlgadest haarates ja end hellalt tüdruku sülelusest vabastades. „Aga tuleb mõista, et tegelikult ei ole ju mitte midagi muutunud. Ei sind ega mind ega kogu seda suurt ja laia maailma ei ole mitte kunagi olemas olnudki!”
„Kas isegi Jumalat ei ole?” küsis Sanna endalegi üllatuseks. Nii tüdruku kui ka vanamehe näole ilmus tolle ootamatu fraasi peale hetkeks juhmilt imestav pilk ning kohe seejärel pääses Markku kurgust valla pooleldi summutatud naeruturtsatus. Kui ka Sanna suu seepeale häbelikult muigele venis, ei vaevunud Markku end enam tagasi hoidma ja pahvatas südamest naerma.
„Seda ma ei oska kahjuks ütelda, aga ma arvan, et Jumala pärast ei ole vaja meil, väljamõeldud väetikestel nii või teisiti muretseda,” ütles vanamees, ise üle kere vappudes.
Sannal oli piinlik oma tobeda küsimuse pärast, aga see ei takistanud teda koos Markkuga enda üle südamest naermast. Kust kurat selline lause oli küll välja karanud? Ta ju ei olnud üleüldse usklikki! Naer mõjus vabastavalt ja ta tundis, kuidas veri hakkas jõuetutes liikmetes jälle vabalt ringlema. Seejärel juhatas Markku tüdruku õrnalt küünarnukist suunates ülejäänud literistide juurde ning korraldas pisikese vabas vormis tutvustamisringi. Tollel õhtul kohtus Sanna ka esimest korda Samuliga.
Järgnev aasta möödus Sanna jaoks just nagu mingist vängest absurditundest läbiimbunud unenäos. Unenäos, mida ta jagas koos Markku, Samuli ja kõikide teistega, kellele oli langenud osaks õnn või õnnetus ärgata ühel heal päeval teadmisega, et nende elu ja eksistents ei ole mitte
