kõigest kellegi kirjanduslik vili,” argumenteeris Patrik telefonihelina lakates, otsides selget ja otsekohest viisi literismi kogu kummalisuse edasiandmiseks Eesti Ekspressi lugejatele.
„Aga täpselt niisama võimatu oleks ju enda olemasolus kahelda ka näiteks Sherlock Holmesil, kui ta oma lihase käega katsuks piipu, milles tal on kombeks oopiumi suitsetada. Tol vaesel geniaalsel detektiivil ei ole õrna aimugi, et ta on kõigest tegelane Conan Doyle’i romaanis, sest autor ei ole tema tegelaskujusse sellist teadmist lihtsalt kirjutanud!” selgitas noor literistist filosoof innukalt.
Patrik jäi Samuli vastusega ülimalt rahule. „Selge, särav ja kõigile arusaadav näide,” mõtles ta vaimustusega. Ja Samuli jätkas:
„Tal puudub vähimgi võimalus enda olukorra mõistmiseks, ja tema olukord on rangelt võttes see, et teda lihtsalt ei ole olemas! Ta on Conan Doyle’i väljamõeldis!”
„Olgu pealegi,” ühmas Patrik. „Kui Sherlock Holmesil puudub tõesti vähimgi teoreetiline võimalus enda kahetsusväärse olukorra mõistmiseks, siis kuidas meie siin, või õigemini teie, literistid, sellises õnnistatud seisundis olete, et te… kuidas seda nüüd ütelda… oma kirjanduslikust päritolust teadlikud olete?”
„Meie oleme selles niinimetatud õnnistatud seisundis just selsamal põhjusel, miks Sherlock Holmes seda ei ole,” vastas Samuli salapäraselt naeratades. „Nimelt on kirjanik selle teadmise meie tegelaskujudesse lihtsalt sisse kirjutanud. Ta on andnud meile tõese arusaamise meie tegelikust olukorrast.”
„Ja kuidas siis säärane kirjanduslik temp täpsemalt välja näeb?” küsis Patrik intervjuu arenguga üha enam rahul olles.
„Väga lihtsalt,” vastas Samuli. „Kirjutad raamatu, mille tegelane teab, et ta on raamatu tegelane, ja kogu lugu! Näiteks sina, Patrik Lauris, võid võtta ette tühja vihiku, kirjutada sinna, et „Elasid kord Sanna ja Samuli või kes iganes, kes teadsid, et nad on kõigest raamatu tegelased…” ja nii edasi kuni romaan valmis!”
Patrik turtsatas naerda, pani käe ümber Sanna piha ning tõmbas tüdruku tugevasti enda vastu.
„Vabandage, preili,” ütles ta teeseldud tõsidusega, „selle stseeni on see kuradima siivutu kirjanik siia sisse kirjutanud. Kui ta niimoodi jätkab, lõpetame veel voodis.”
„Paistab, et sa hakkad tasapisi asjast aru saama,” vastas mänguga kaasa minnes Sanna, kelle põsed Patriku ootamatult otsesest lähenemisest tugevalt õhetama lõid, „aga ära sa ka liialt ennast täis mine, selle kirjaniku teed on kaunikesti ettearvamatud.”
Patrik, kes ei söandanud Sannat Samuli ees huultele suudelda, surus tüdruku laubale pika ja jõulise musi. Kõik kolm turtsatasid pisut kohmetult naerda. Nüüd otsustas Patrik teha intervjuus pisikese pausi ja sulges diktofoni. Kell oli kolm ning kolmandast viinakokteilist juba pool joodud. Patrik, kes oli küll vestlusele keskendudes silmanurgast baariruumis liikumist märganud, üllatus, avastades kui palju rahvast selles pisikeses urkas äkitselt oli. Kõik toolid laudade ääres olid hõivatud ja lisaks toetusid kaks meest ja üks ülimalt väljakutsuvalt riietatud noor tumedate rastalokkidega neiu baariletile. Sanna libistas sõrmedega läbi Patriku kukalt katvate lühikeste juuste ja kommenteeris mehe pilku jälgides: „Selle tüdruku nimi on Riikka, tema magab põhimõtteliselt kõigega, mis liigub.”
Patrik vaatas Sannale küsivalt otsa selgitamaks, kas tüdruk räägib tõtt või lihtsalt lõõbib. Sanna noogutas tõsiselt.
„Sul pruugib teda lihtsalt endaga näiteks peldikusse kaasa paluda – too vaeseke peab ennast mingiks tragikoomiliseks tegelaseks, kelle osa on mitte kunagi mitte kellelegi „ei” ütelda.”
Patrik arvas, et hakkab tasapisi mõistma literismi sotsiaalset struktuuri. Tegu tundus olevat äärmiselt kavala konstruktsiooniga, mis vabastas inimesed oma tegude eest vastutamisest, välistades ühtlasi pea täielikult kaaslaste hukkamõistu. „Kirjanduslik determineeritus,” pomises Patrik omaette, otsides literismi äsjaavastatud aspektile sobivat nime. Lisaks tollele õigustusele, mida literism kõikidele moraalselt küsitavatele tegudele pakkus, oli selles ka veel midagi otseselt kõlvatusele meelitavat. Tegu oli justkui mingi rühmasugestiooni või massihüpnoosiga, mis võis hästi õnnestununa luua just sobiva dekadentliku meeleolu, mis inimesi ihadele järele andma ning teineteise külge klammerduma ajas. Ka tema, Patrik, oli kõigest mõni minut tagasi teinud Sannale kolmanda inimese juuresolekul peaaegu ettepaneku voodisse minna. „Kuradi kaval värk,” mõtles ta.
Nüüd arvas ta ka pisut paremini aru saavat sellest, miks kõik need inimesed nii siiralt ja sügavalt literismi õpetustesse uskusid ega piirdunud lihtsalt uskumise mängimisega. Oli selge, et mida tõsisemalt literistid oma jaburasse maailmapilti suhtusid, seda paremini see toimis praktikas. Kuna liikmeks saamine oli äärmiselt raske, võis arvata, et mis tahes mehhanismid seda sekti vastu võtmise protsessi ka ei kontrollinud, olid need ranged ja välistasid piisavalt tõhusalt psüühiliselt ebasobivate ja potentsiaalselt ohtlike inimeste literistide sekka sattumise. Kõike seda arvesse võttes tasus literistidel lasta ennast vabalt ja jäägitult usu rüppe langeda ja nende üksteist toetav sünergia toimis ilmselt tõhusama usku tugevdava mootorina, kui seda oleksid teinud kõikvõimalikud institutsioonid, rituaalid, käsud, keelud või mis tahes muud traditsioonilised religioossed tööriistad.
„Enne kui ma Riikkaga peldikusse lähen, veel mõni küsimus, kui sobib?” ütles Patrik pilgul kiiresti Sannal ja Samulil vahelduda lastes ja diktofoni taas sisse lülitades. Märgates Sanna silmis halvasti varjatud solvumist, selgitas ta kiiresti, et Riikkaga peldikusse minemist puudutav oli loomulikult nali.
„Anna tuld!” hüüatas Samuli rõõmsalt.
„Kui ma õigesti aru saan,” alustas Patrik pingsalt keskendudes, „on teie arusaamist mööda kõik meid ümbritsev, absoluutselt kõik meie mõtlemis- ja aistimisvõimele kättesaadav, kaasaarvatud meie ise, meie praegune vestlus, meie minevik ja meie olevik, kõigest mingi kirjandusteose sisu.”
„Just,” vastas Samuli lakooniliselt.
„Ja mitte midagi sellest meile tuttavast maailmast ega ka meid endid ei ole tegelikult olemas.”
„Täpselt nii.”
„Ja see illusioon, et meie maailm on olemas, tuleneb lihtsalt sellest, et kirjanik on kirjutanud meid selliste tegelastena, kes endi olemasolus ei kahtle, teisisõnu, kes usuvad, et nad on olemas.”
„Välja arvatud muidugi meid, literiste, kes me teame, et ei meid endid ega seda ümbritsevat maailma tegelikult olemas ei ole,” täpsustas Samuli.
Patrik mõtles pingsalt ja võttis aeglaselt suure sõõmu viinakokteili.
„Okei,” jätkas ta mõne hetke pärast. „Praegu sa seletasid teie, literistide erilist olukorda, ja meie, tavaliste inimeste õndsat teadmatust mõlemat sellega, et kirjanik on lihtsalt meie tegelaskujud sellisteks loonud.”
„Ja siis?”
„Aga kas niimoodi mitte ei võiks siis absoluutselt kõike seletada? Meie istume siin kohvikus selleks, et kirjanik on nii otsustanud, mina kohtusin Sannaga selleks ja joon nüüd viina apelsinimahlaga selleks ja talve järel tuleb kevad selleks ja nii edasi ja nii edasi, sest kirjanik on nõnda tahtnud, nõnda kirjutanud?”
„Põhimõtteliselt küll,” vastas Samuli sõnu otsides lakke vaadates. „See aga ei välista ka muude, kirjandusteosesiseste seletuste ja põhjuste olemasolu. Ühest küljest me võime ju ütelda, et sa jood viina selleks, et kirjanik on nõnda kirjutanud, teisest küljest aga võime me ütelda, et sa jood selleks, et sul on pohmell, et sulle meeldib viin ja nii edasi.
