küll sõltuv meestest, aga eraldi võttes mitte ühestki neist. Ainus mees, kelle eest Rebeka oli olnud alati valmis jäägitu enesesalgamisega hoolitsema, oli tegelikult tema isa. See oli ka peamine põhjus, miks Rebeka oli korteri isaga samasse majja soetanud ja oma senistes suhetes tõsisest kooselust keeldunud. Jaanil ei olnud samas sugugi täit ettekujutust, kui oluline ta oma tütre jaoks oli. Ta küll tunnetas enda ja Rebeka haruldast lähedust, aga ei arvanud endal olevat nii suurt rolli tütre eraelus, kui tal tegelikult oli. Sellele kuldse südamega mehele oleks valmistanud suurt meelehärmi teadmine, et ta on võib-olla kaudselt kaasa aidanud oma tütre ebatervete eluviiside kujunemisele. Ja seda mitte oma hoolimatuse, vaid vastupidi, tingimusteta armastusega. Kui soojust ja mõistmist leiab piiramatus koguses kodust, ei ole vaja väljast muud otsida kui põnevust ja seiklusi.
Ka Patrik nautis Jaani seltskonda tunduvalt enam, kui seda oleks nõudnud kohustuslik äiapapast lugupidamine. Praegugi, Sanna kõrval hämaras keldribaaris istudes, läbis ta pead seda korduvalt varemgi külastanud mõte, et Jaan on justkui vankumatu kalju, mis seisab kindlalt ja muutumatuna tema ja Rebeka tormilise ja maniakaaldepressiivse suhte tuultes. Rebeka võttis Patriku alati hea meelega oma isa juurde kaasa ja Patrik tundis, et need Jaani juures viibitud õhtud mõjusid tema ja Rebeka suhtele hästi, häälestades noorte meeled justkui mingisse rõõmsasse ja harmoonilisse rahulollu. Patrik oli märganud, et Jaani lähedus pärssis tõhusamalt kui miski muu Rebeka muidu nii hirmuäratavat tujukust, millega tüdruk Patrikule sageli päris korralikult haiget tegi. Sügavad mõõnad Rebeka meeleolus ei väljendunud mitte kunagi avatud vihapursetena – neid oleks Patrik nurisemata talunud –, vaid külmavärinaid tekitava ükskõiksusena ja halvasti varjatud jälestusele läheneva vastumeelsusena, mida too paistis äkitselt mehe vastu tundvat. Siis tahtis Rebeka „lihtsalt üksi olla” ega osanud ütelda, millal nad jälle kokku võiksid saada.
Jälle kord tundis Patrik mõnuga silmi sulgedes ja ennast tooli seljatoe najale lõdvaks lastes naudingut kaitsest, mida Sanna lähedus talle kõikide Rebekaga seotud halbade mõtete vastu pakkus. Tal ükskõik, las Rebeka tahab üksi olla või las ta tahab olla kellegi teisega…
„KAS SA MÕTLED VÕI OLED LIHTSALT PURJUS?” KATKESTAS SANNA küsimus Patriku unistamise.
Patrik ei olnud sugugi purjus, vaid lihtsalt paari napsuga oma inimliku olemise taastanud. Enne aga kui ta Sanna küsimusele vastata jõudis, helises telefon. Jällegi oli helistajaks Rebeka ja jällegi jättis Patrik kõnele vastamata.
„Said sa nüüd enam-vähem aru, milles küsimus,” pööras Sanna kätt Patriku põlvele toetades end näoga mehe poole. Tüdruk ei teinud Patriku helisevat telefoni märkamagi.
„Sain ja ei saanud, kas saad aru?” vastas Patrik muigega.
Jutt käis loomulikult literismist, mille põhitõdesid üks teisel pool lauda istuv trendikalt musta pintsakusse ja roosasse särki riietatud Sanna literistist sõber üritas innukalt edasi anda. Patrik vaatas Sannale naeratades ja flirtivalt silmi pilgutades otsa, samal ajal tumedal täispuidust lauaplaadil kobamisi oma pisikest hõbedast diktofoni otsides.
Pimeda ja päevasel ajal külastamiseks mõeldud keldribaari kontseptsioon oli Helsingis küllaltki haruldane. Õrn päevavalguse kuma jõudis baari ainult keldrist esimesele korrusele viivat keerdtrepi käiku pidi. Lisaks sellele valgustasid ruumi kõikidel laudadel suurte rasvaste leekidega põlevad massiivsed küünlad ja mahedad lambikesed, mille vihud olid suunatud baariletile ja selle tagusele riiulile. Lage ja seinu kattis kreemikasvalge krohv. Lisaks Patrikule ja tema kahele lauakaaslasele viibis baaris veel kahese ja neljase seltskonnana kokku kuus inimest. Sanna oli ütelnud, et kõik need on pesueht literistid. Samuti olla seda ka laisalt letile nõjatuv baarimees, kes oli ühtlasi tolle hämuse urka omanik.
Patrik oli joonud kaks viina apelsinimahlaga ega kavatsenud sellega sugugi veel piirduda. Vaatamata sarkastilisele toonile, millega ta Sanna äsjasele küsimusele vastas, oli Patrik tegelikult roosa särgiga noormehe juttu huvi ja naudinguga kuulanud. Noormehe nimi oli Samuli ja ta õppis Helsingi Ülikoolis teoreetilist filosoofiat. Patrik ei olnud tegelikult Samuli ja Sanna käest kuulnud literismi kohta kuigi palju sellist, mida ta juba eelnevalt ei teadnud. See, mis tema intellekti aga antud olukorras erutas, oli arusaamine, et need noored ja muidu igati normaalsed ning meeldivad inimesed tõepoolest usuvad kogu seda jaburust, mida Patriku keel üha vähem religiooniks paindus nimetama. Nende hoiakust literistlike tõekspidamiste suhtes õhkus mingit relvitukstegevat enesestmõistetavust.
Baarimees asetas Patriku ette kolmanda viinakokteili, kui too parajasti oma antiikselt vanamoelisel diktofonil kassetti vahetas. See eelmise generatsiooni vidin, millesarnased olid flash– ja kõvakettapõhised diktofonid juba aastaid tagasi ajalukku tõrjunud, oli Patrikule armas ning ühtlasi suure praktilise väärtusega. Intervjueerides vägagi erinevatesse subkultuuridesse kuuluvaid inimesi, oli ta korduvalt märganud, et too kohmakas hõbedaselt läikiv anakronism pani küsitletavad muigama ja aitas kaasa nende avanemisele. „Sellest tuleb kuradi hea artikkel,” mõtles Patrik edevusele voli andes. „See on just säärane värk, millest mina kirjutan paremini kui keegi teine.”
Vasaku käega klaasi huultele tõstes ja paremaga muuseas Sanna retuusis põlve silitades üritas Patrik mõttes kokku võtta kõike seda, millest siiamaani juttu oli olnud. Literismi põhiidee oli iseenesest ülimalt lihtne ja niisama jabur. Lühidalt öeldes seisnes see selles, et kogu maailm, kogu tegelikkus, milles elasid tema, Sanna, Rebeka, Samuli ja kõik ülejäänud seitse miljardit inimest, ei olnud muud kui mingi fiktiivse romaani fiktiivne, rangelt võttes olematu, kellegi väljamõeldud maailm. Kusagil väljaspool seda maailma elas keegi kirjanik, kes oli lihtsalt kirjutanud loo, mille tegelased nemad kõik olid.
Idee kirjandusliku fantaasia ja tegelikkuse ühtesulamisest ei olnud iseenesest kuigivõrd originaalne, varieeritud kujul oli see esinenud varem nii kirjanduses, filmides kui ka lastejuttudes. Näiteks võis tuua kasvõi Michael Ende romaani „Ilma lõputa lugu”, milles väike poiss nimega Bastian sukeldub ootamatult tegelasena raamatusse, mida ta parajasti loeb. Ka täiskasvanuile suunatud kirjanduses leidus rohkesti näiteid fiktsiooni tegelikkusega segamisest ja tavalisima võttena kasutati seal kirjaniku ehk siis loo jutustaja sündmustikku sisse kirjutamist kujul, mis rõhutas tema loodud tegelaskujude fiktiivset olemust.
Kurt Vonnegut satub oma „Tšempionide eine” lõpus silmitsi raamatu väljamõeldud peategelase Kilgore Troutiga, kellelt ta südamest kahetsedes kõikide tollele põhjustatud kannatuste pärast vabandust palub ning hüvituseks helge ja kuulsusrikka tuleviku kirjutada lubab. Carlos Fuentes aga mõistab oma romaani „Kauged sugulased” lõpus üllatuse ja õudusega, et fantastiline ja uskumatu lugu, mida üks tema väljamõeldud tegelastest raamatu vältel temale kui kirjanikule (aga samas ka kui tegelasele) pajatab, räägib tegelikult Fuentese enda suguvõsast. Lisaks võib leida veel sarnaseid näiteid Nikolai Gogoli, Milan Kundera ja paljude teiste teostest. Patrikule meenus ka Marc Forsteri film „Väljamõeldisestki veidram”, milles halli ja igavat elu elav maksuametnik ootamatult õudusega avastab, et on peategelane romaanis, mille autori kõik varasemad teosed peategelase surmaga on lõppenud.
Erinevalt kõikidest Patrikule meenuvatest juhtumitest ei olnud aga literism seotud mitte ühegi konkreetse kirjandusteosega. Raamat, millest literistid väitsid põhimõtteliselt kogu ümbritseva maailma pärit olevat, oli midagi täiesti kättesaamatut, midagi transtsendentset, mille olemasolu kohta literistidel mitte mingisuguseid tõendeid ei olnud, aga millesse nad siiski uskusid. Patrikul oli enne Samuli ja Sannaga kohtumist olnud literismist ettekujutus kui mingist sofistikeeritud eskapistlikust rollimängust, milles osalevad täiskasvanud ja arukad inimesed üritavad tegelikkuse ja kujutelma segunemise fantaasiaga oma päid segi ajada. Nüüd aga ei suutnud ta lahti saada tundest, et kogu selles meeletuses võib olla peidus ka midagi enamat. Samuli oli lausa kullaauk. Ta oli hariduselt filosoof ning harjunud seega kõike sügavuti analüüsima ja kõiges kahtlema, aga kuulus samas literistide hulka ning jagas nende täiesti ebaratsionaalseid veendumusi, mistap valitses tema sees pinge, mis oli ammendamatu allikas äärmiselt
