align="center">27
Skungi enesetunne oli juba märksa parem. Maailm oli äkki hoopis mõnusam paik. Heroiin tegi oma töö: tal oli üleni soe ja hägune tunne, kõik oli hästi, kehas vallandusid endorfiinid. Selline peakski elu olema; sellist tunnet oleks ta tahtnud igavesti hoida.
Bethany oli saabunud kana ja natukese kartulisalati ja karamellipotsikuga, mille oli võtnud ema külmkapist, ja sitapead olid tema haagisest varvast lasknud ja ta oli Bethanyt tagant rautanud, täpselt nagu tüdrukule meeldis – ja temalegi meeldis see, kui tüdruku lihav perse oli vastu ta kõhtu surutud.
Ja nüüd sõidutas Bethany teda ema väikese Peugeot’ga mööda rannapromenaadi, tema aga lösutas kõrvalistmel ja vahtis seljatoele naaldudes läbi lillade prilliklaaside oma kontorit. Pani järjest tähele iga pargitud autot. Autosid oli kõikmõeldavat marki. Üleni tolmused ja praadisid päikeses. Omanikud olid rannas. Ta otsis niisugust, mille välimus ja mudel sobiksid kirjeldusega tema sülle kägardatud nätskel joonelisel paberilehel, tema ostunimekirjaga, kuhu ta oli sunnitud alatasa pilku heitma, sest mälu oli tuksis.
„Ma pean varsti koju minema. Empsil on autot tarvis. Ta läheb õhtul bridži mängima,” ütles Bethany.
Täna õhtupoolikul oli promenaadi äärde pargitud küll iga kuramuse automark. Iga kuramuse mudel peale sihukese, mida Skunk otsis. Heas korras Audi A4 kabriolett, automaatkäigukastiga, väikese läbisõiduga, metalset sinist, hõbedast või musta värvi.
„Sõida Shirley Drive’ile,” ütles Skunk.
Armatuurlaua kell näitas 18.15.
„Seitsmeks pean ma tõesti kodus olema. Empsil on autot vaja. Kui hiljaks jään, lööb ta mu maha,” vastas Bethany.
Skunk vaatas talle korraks tänulikult otsa. Bethanyl olid lühikesed mustad juuksed ja täidlased käsivarred. Rinnad pungitasid lontis T-särgi alt ja sinine teksariidest miniseelik kattis vaevu jämedaid pruune kintse. Skunk hoidis üht kätt ta alukate kummi vahel, see puhkas pehmel niiskel häbemel, kaks sõrme sügaval tüdruku sees.
„Pööra paremale,” kamandas Skunk.
„Sa ajad mind uuesti kiima!”
Tema sõrmed vingerdasid sügavamale.
Tüdruk ahhetas. „Skunk, lõpeta!”
Ka Skunk oli uuesti kiimas. Tüdruk pööras valgusfoori juures paremale, nad möödusid kuninganna Victoria kujust ja Skunk hüüatas järsku: „Stopp!”
„Mis lahti?”
„Seal! Seal! Seal!” Ta haaras roolist ning juhtis Peugeot’ tänavaserva, eirates nende taga sõitnud auto pidurikiunatust ja valju signaali.
Kui tüdruk auto peatas, vabastas Skunk esmalt sõrmed, siis käe. „Kuradima vinge! Nägudeni!”
Ta avas autoukse, koperdas välja ja oli läinud, ilma et oleks üle õla pilkugi heitnud.
Tänava vastasküljel ootas valgusfoori taga metalset tumesinist värvi Audi A4 kabriolett. Skunk tõi taskust lagedale pastaka, kirjutas numbrimärgi paberilehele üles, õngitses püksitaskust mobiili ja valis numbri.
„GU 06 LGI,” luges ta ette. „Kas sa saad need mulle tunni ajaga valmis?”
Ta oli nii rahul, et isegi ei näinud, kuidas Peugeot ära sõitis ja Bethany talle lehvitas, ega kuulnud tüdruku lühikest tuututust.
Vinge, mõtles ta. Jess!
Ta ei näinud ka väikest halli Fordi, mis seisis tänavaservas paarisaja jardi kaugusel selja taga. See oli üks viiest autost, millega jälgimismeeskond oli tal viimased pool tundi sabas sõitnud, sestsaadik kui ta haagisest lahkus.
28
Brian Bishop istus laia voodi serval, lõug kätele toetatud, ja põrnitses hotellitoas telekat. Kandikul tema kõrval oli tee tassis ammu jahtunud, kaht tsellofaanümbrises küpsist polnud aga puudutatud. Ta oli õhukonditsioneeri välja lülitanud, sest see oli liiga külm, ja nüüd, pintsaku all endiselt seljas golfiriided, tilkus ta higist.
Kahekordsetele akendele vaatamata kuulis ta õuest sireeni huilgamist, veokimootori nõrka podinat, autoalarmi vahetpidamatut kiljumist. Selle välismaailmaga ei tundnud ta vähimatki sidet, jõllitades neetud teleuudiseid, mis näitasid tema maja – tema kodu. See oli täiesti hullumeelne. Temast oleks kui omaenda elus saanud äkki võõras. Väljatõugatu.
Kord oli tal varemgi säärane tunne olnud, Zoëst lahkumineku ja lahutuse ajal, kui tema lapsed Carly ja Max asusid ema poolele, kellel õnnestus nad isa vastu üles kruttida, ja keeldusid ligi kaks aastat temaga rääkimast.
Tema maja ees seisis, mikrofon käes, keegi laitmatute juuste ja säravate hammastega meediaahvist uudistereporter, selja taga sinivalge politseilint kirjaga KURITEOPAIK – MITTE SISENEDA. „Lahkamine toimus täna pärastlõunal. Kella seitsmeses uudistesaates käsitleme seda lugu uuesti. Mina olen David Wiltshire, Sky News.”
Brian oli hingepõhjani heitunud.
Tema mobiiltelefon helises. Kuna number oli võõras, lasi ta sel heliseda. Täna pärastlõunal oli enam-vähem iga kõne olnud ajalehtedest või meediast, tema mobiilinumber leiti küllap firma veebiküljelt. Peale Sophie olid talle kummalisel kombel helistanud vaid kaks sõpra, tema semu Glenn Mishon ja Ian Steel; ka äripartner Simon Walton oli helistanud. Hääle järgi otsustades oli Simon siiralt toetav, küsis, kas saab kuidagi aidata, ja kinnitas, et äri pärast ei maksa muretseda, tema, Simon, hoolitseb kõige eest niikaua, kui Brian soovib.
Brian oli mitu korda rääkinud Katie vanematega, kes viibisid Hispaanias Alicantes, kus Katie isa oli algatamas veel üht – üsna kindlasti hukule määratud – äriettevõtmist. Nad saabuvad tagasi hommikuse lennuga.
Ta arutles, kas oleks pidanud helistama oma advokaadile, kuid milleks? Ta polnud ju milleski süüdi. Ta oli üdini nõutu ja istus seetõttu tardunult, vahtis nagu hüpnotiseeritult telekat, hoomates ebamääraselt tema sissesõiduteed ummistavat ja tänavalegi pargitud politseiautode kobarat. Mööda roomas ühtlane autovool, igal viimsel kui juhil ja kaassõitjal kael õieli. Tal oli tarvis töötada. Telefonikõnesid teha, e-kirjadele vastata ja neid saata. Tööd oli pagana palju, aga praegusel hetkel oli ta nagu halvatud.
Kärsitult tõusis ta püsti ja marssis toas pisut aega ringi, astus siis säravpuhtasse vannituppa, põrnitses käterätikuid ja tõstis WC-poti kaane, et urineerida. Mitte midagi ei juhtunud. Ta põrnitses oma nägu kraanikausi kohal peeglis. Seejärel hakkasid talle silma tualett-tarbed. Väikesed marmorimitatsiooniga plastist šampoonipudelid, juuksepalsam, dušigeel ja nahakreem. Ta sättis neid, kuni nende vahed olid ühtlased, kuid lõpuks ei meeldinud talle nende asend riiulil ja ta nihutas neid mitu tolli paremale, säilitades hoolega ühtlase paigutuse.
See parandas veidi enesetunnet.
Kell kümme täna hommikul hõiskas tal süda sees, ta oli rahulikult nautinud oivalist suveilma. Oli aasta ühel ilusaimal päeval mänginud oma elu ühe hiilgavaima golfi. Nüüd, kõigest kaheksa ja pool tundi hiljem, oli tema elu purunenud. Katie oli surnud.
Kallis, kallis, kallis Katie.
Ja politsei uskus ilmselgelt tema seotust.
Issand jumal.
Suurema
