oli tal elus näkanud. Vahetevahel ajas tema nägu talle nüüd hirmu nahka, see oli kangesti kuiv, kestendav, aukus. Näis, nagu oleks see rohmakalt põsekontidele tiritud.
Tema keha mädanes, selle taipamiseks ei pidanud geenius olema. Asi ei olnud narkotsis, hävitavalt mõjusid lisandid, mida alatud müüjad kraamile hulka segasid. Harilikult oli tal päeval pea uimane justkui grippi põdedes, ühel hetkel ümbritses teda alaline kuumavine ja järgmisel pakane. Mälu oli tuksis; filmide või telesaadete lõpuni vaatamiseks ei suutnud ta piisavalt keskenduda. Kehale tekkisid ikka ja jälle haavandid. Toit ei püsinud sees. Ajataju kadus. Mõnel päeval ei mäletanud ta isegi oma vanust.
Kakskümmend neli, mõtles ta, või midagi sinnakanti. Kui ta eile öösel vennale Austraaliasse helistas, oli ta kavatsenud tollelt küsida, aga see ei õnnestunud.
Temast kolm aastat vanem ja jala jagu pikem vend oligi teda esimesena Skungiks hüüdnud ning see oli talle täitsa meeldinud. Skungid olid kurjad metsikud olevused. Nad luusisid ringi, oskasid end kaitsta. Skunkidega ei tasunud tüli norida.
Teismeeas olid teda tõmmanud autod. Suurt järele mõtlemata oli ta avastanud, et autode varastamine käib kergelt. Ja kui lahti läksid jutud, et ta võib pihta panna iga auto, mida keegi himustab, siginesid talle äkki sõbrad. Teda oli kaks korda vahistatud, esimesel korral karistati tingimisi ja tal keelati rooli istumine, ehkki juhiloa saamiseks oli ta alles liiga noor, ning teisel korral, kui raskendavaks asjaoluks oli kallaletung, oli ta aastaks noortekolooniasse saadetud.
Nüüd, täna pärastlõunal, oli tema taskus kokkumurtud nätskel paberilehel taas ühe auto tellimus. Heas korras Audi A4 kabriolett, automaatkäigukastiga, läbisõit väike, metalset sinist, hõbedast või musta värvi.
Ta seisatas, et hinge tõmmata, ja järsku tärkas temas tume ebamäärane hirm, mis peletas päeva palavuse, tekitades tunde, nagu oleks ta jalutanud külmkambrisse. Nahk hakkas jälle kihelema, nagu roomaksid sellel miljon termiiti.
Ta märkas telefoniputkat. Ta vajas seda putkat. Vajas oma laksu, et saavutada keskendumine, tasakaal. Putkasse astunud ja raske ukse vaevaliselt kinni sikutanud, ahmis ta õhku. Raisk. Ta nõjatus umbses kuumuses vastu seina, pea pööritamas, põlved nõtkumas. Toetades end ühe käega, haaras ta telefonitoru, koukis taskust mündi, poetas pilusse ja valis Joe numbri.
„Siin Wayne Rooney,” ütles ta vaiksel häälel, otsekui võiks keegi pealt kuulata. „Ma olen kohal.”
„Ütle mulle number. Ma helistan sulle tagasi.”
Skunk ootas närvitsedes. Möödus mitu minutit, kuni telefon viimaks helises. Anti uued juhtnöörid. Kurat küll, Joe läks iga päevaga paranoilisemaks. Või oli vaadanud liiga palju Bondi-filme.
Ta lahkus putkast, kõndis tänaval umbes viiskümmend jardi, seisatas ja põrnitses, nagu juhtnöörid olid käskinud, ühe poe vaateakent, kust sai mõõdu järgi vahtplasti tellida.
Kaks politseinikku rüüpasid jahtunud kohvi. Lühem ja jässakam, kelle nimi oli Paul Packer, oli kohvitassi sangast läbi pistnud keskmise sõrme. Kaheksa aasta eest oli Skunk rüseluses ära hammustanud tema parema käe nimetissõrme otsa.
See oli kolmas tehing, mille tunnistajaks nad tunni aja jooksul olid. Ja nad teadsid, et praegusel hetkel toimub Brightonis sama lugu veel pooles tosinas müügipaigas. Toimub ööpäev ringi. Proovida säärases linnas narkokaubandust peatada sarnanes katsega sundida paigale liustikku selle pihta kive loopides.
Kulutades oma sõltuvusele kümme naela päevas, pidi narkomaan kuus varastama või röövima kolme kuni viie tuhande naela väärtuses asju. Vähesed narkomaanid piirdusid kümne naelaga päevas – enamik kulutas kakskümmend, viiskümmend, sada ja rohkemgi. Mõni küündis koguni kolme- või neljasaja naelani päevas. Seda raha roobitses kokku hulk vahendajaid. Ahel tervikuna oli ülimalt tulus. Kui ports inimesi kinni nabida ja tänavatelt kõrvaldada, ujus juba paar päeva hiljem lagedale rida uusi nägusid värskete varudega. Liverpoollased. Bulgaarlased. Venelased. Kõigil üks ühine joon. Nad elasid priskelt Skungi-taoliste väikeste närukaelte õnnetuse arvel.
Aga Paul Packer ja tema kolleeg Trevor Sallis ei olnud politsei kaukast maksnud informaatorile Skungi leidmiseks viitkümmet naela, et kutt narkotsi pärast vahistada. Selleks jändamiseks oli Skungi roll liiga tähtsusetu. Hoopis teistsugune roll oli tal täiesti teistsuguses valdkonnas, milleni nad lootsid tema kaudu jõuda.
Varsti nihkus Skungi juurde küljetsi umbes kaheteistaastane lühike tüse, ümmarguse tedretähnilise näo ja harjasjuustega poisinaga, kes higistas ojadena, seljas narmendav South Parki T-särk, jalas lühikesed püksid ja paelteta korvpallitossud.
„Kas Wayne Rooney?” küsis poiss moonutatud piiksuval häälel.
„Jah.”
Poiss napsas suust pisikese tsellofaani mähitud pakikese ja ulatas Skungile, kes omakorda poetas selle nobedalt suhu, ulatades poisile Motorola. Järgmisel silmapilgul punus poiss künkast üles. Ja Skunk seadis sammud tagasi oma haagise poole.
Paul Packer ja Trevor Sallis väljusid Starbucksi kohvikust, et teda künkast alla jälitada.
25
Esimese astme juurdluste ala Sussex House’is võttis enda alla lõviosa hoone esimesest korrusest. Kiipkaardilugejaga uks, kustkaudu sinna pääses, asus avara, valdavalt avatud põhiplaaniga ruumi lõpus, mis majutas kriminaalpolitsei teenekamaid ametnikke ja nende abilisi.
Roy Grace’ile tundus, et kriminaalpolitsei peakorteri selles osas valitseb alati sootuks teine õhustik kui mujal hoones – ja üldse igas Brightoni ja Hove’i kandi politseihoones. Enamasti mõjusid politseijaoskondade koridorid ja kabinetid väsinult, sissetöötatult, siin aga näis kõik alati olevat uus.
Liiga uus, liiga moodne ja puhas, liiga paganama korras. Liiga … hingetu. Siin võinuks vabalt paikneda mõne raamatupidamisteenust osutava firma kontor, mõne panga või kindlustuskompanii personaliruumid.
Laiadele punase viltriidega kaetud teadetetahvlitele olid ühtlaste vahede tagant nööpnõeltega kinnitatud valged diagrammidega paberilehed, mis nägid samuti välja uhiuued. Neil olid joonistena esitatud protseduure puudutavad eeskirjad, mida iga uurija oleks pidanud peast teadma; kuid juurdlust alustades oli Grace’il tihti kombeks need üle lugeda.
Ta teadvustas alati, kui kerge on enesekindlaks muutudes asju unustama hakata. Ning hiljuti oli ta lugenud artiklit, mis seda seisukohta toetas. Too uurimus väitis, et suurema osa maailma möödunud viiekümne aasta kõige hullematest lennukatastroofidest oli põhjustanud piloodi viga. Ent paljudel puhkudel ei olnud süüdi sugugi kogenematu noor, apsaka oli teinud hoopis vilunud piloot. Artikkel soovitas isegi lennukist sedamaid jalga lasta, kui te sisenedes avastate, et piloodiks on firmas kõrgelt hinnatud kapten.
Enesekindlus. Meditsiinis oli sama häda. Üsna hiljuti oli Sussexis keegi mainekas ortopeediakirurg ühel meespatsiendil amputeerinud vale jala. Lihtlabane eksitus. Mille sünnitas tõenäoliselt liigne enesekindlus.
Seepärast seisatas Grace paar minutit enne kella kuut õhtul esimese astme juurdluste ala sissepääsu juures umbses palavas koridoris, särk halastamatus leitsakus ihule kleepumas ja Sandy võimalik väljailmumine Münchenis teadvuse vallutanud. Bransonile noogutanud, osutas ta infosüsteemide haldaja kabineti ukse kõrvale seinale, kus esimene diagramm kandis pealkirja LEVINUD MOTIIVID.
„Mida tähendab õieti „elustiili säilitamine”?” küsis Branson diagrammi lugedes.
Joonise keskel oli ovaalses sõõris sõna motiiv. Selle
