imetles meeleldi lausa jaburalt kaunite modellide unenäolisi rõivaid, pilte imelistest kuurortidest, kuhu ta unistustes Brianiga põgenes, ning armastas sirvida seltskonnakroonika fotosid rikastest ja kuulsatest, kellest mõningaid teadis ta oma firma esindajana külastatud filmilinastustelt või näo järgi jalutuskäikudelt piki Croisette’i või Cannes’i festivalil peetud pidudelt. Tema enda tagasihoidlikust maalapsepõlvest jäi too elulaad kaugele.
Sekretärikursuseks Londonisse saabudes ei olnud ta sugugi erilist glamuuri taga ajanud, ega olnud seda päris kindlasti leidnud esimesel töökohal kohtutäiturite firmas, mille ülesanne seisnes võlgnike kodudest vara konfiskeerimises. Sophie arust oli firma julm ja seal töötamine sageli südantlõhestav. Kui ta oli otsustanud elumuutuse kasuks ja asunud ajalehe Evening Standard kuulutusteveergu kammima, poleks ta osanud ettegi kujutada, et maandub nii jäägitult teistsugusesse maailma, nagu teda nüüd ümbritses.
Aga praegu oli kõik tema ümber äkki koledasti kreenis. Ta üritas sotti saada üdini pentsikust mobiilvestlusest, mis tal oli Brianiga äsja kohviku ees olnud, kui mees jutustas talle oma naise surmast ja salgas, et oli eile öösel – õigemini täna varahommikul – Sophie juures armatsemas käinud.
Kontori telefon helises.
„Blinding Light Productions,” vastas ta sisseharjunud innuta, pooleldi lootes, et helistaja on Brian.
Kuid see oli keegi, kes tahtis rääkida äri- ja õigusküsimuste juhi Adam Daviesega. Ta ühendas kõne. Siis vajus ta jälle mõttesse.
Okei, Brian oli kummaline. Nende kohtumisest oli möödas kuus kuud – nad olid sattunud kõrvuti istuma ühel filmiinvesteeringute maksusoodustusi puudutaval konverentsil, kuhu ülemused Sophie saatsid –, tema aga näis meest alles väga vähe tundvat. Brian oli äärmiselt suletud loomuga ja Sophiel oli raske teda end avama panna. Sophie ei taibanud hästi, mis on mehe tegevusala, ja veel tähtsam, mida mees elult – ja temalt – ootab.
Brian oli lahke, heldekäeline ja tore kaaslane. Ja Sophie oli alles hiljuti avastanud, et ka vaimustav armuke. Ometi oli mehe hinges mingi eraldatud sopp, kuhu Sophiet ligi ei lastud.
Selles hingesopis salgaski mees jonnakalt, et oli täna öötundidel Sophie korteris käinud.
Sophie himustas kangesti teada saada, mis Briani naisega juhtus. Vaene kallis on vist oimetu. Kurbusest juhmistunud. Eitusstaadium. Kas vastus on niisama lihtne?
Ta oleks tahtnud Brianit emmata ja trööstida, et mees talle südant puistaks. Sophie peas oli tekkimas plaan. See oli küll ebamäärane – ta oli nii vapustatud, et ei suutnud seda korralikult läbi mõelda –, aga etem siin teadmatuses ja abituna istumisest.
Firma mõlemad omanikud, Tony Watts ja James Sampson viibisid suvepuhkusel. Kontor oli vaikne, kedagi ei häiri, kui ta täna varem lahkub. Kell kolm kaebas ta Cristianile ja Adamile kehva enesetunde üle ning nad soovitasidki tal koju minna.
Neid tänanud, väljus ta hoonest, sõitis metrooga Victoria jaama ja suundus ilma pikemata Brightoni rongide perroonile.
Rongi astunud ja lämmatavalt palavas kupees istmele vajunud, ei olnud tal aimugi kiledressis, kapuutsi ja tumedate prillidega mehest, kes sisenes parajasti kõrvalkupeesse. Mehel oli näpus punane kilekott privaatkauplusest tehtud ostuga ja suu vormis hääletult vana Louis Armstrongi laulu „We Have All the Time in the World” sõnu, mis iPodi kõrvaklappides mängis.
21
Pärast kõne lõppu sammus pahviks löödud Roy Grace tagasi lahkamisruumi. Cleo otsis ta pilku, justkui hoomates, et midagi on viltu. Grace viipas jõuetult, et kõik on kombes.
Kõhus oli tunne, nagu mätsitaks seal märga tsementi. Ta suutis vaevu süveneda tema ees lahtirulluvasse pilti: Nadiuska De Sancha lahkas Katie Bishopi kaela skalpelliga, eemaldades kude kiht kihi haaval ja otsides seesmisi vigastusi.
Grace ei tahtnud praegu siin viibida. Ta oleks tahtnud olla omaette toas, istuda vaikses kohas, kus saab mõelda.
Mõelda Sandyst.
Münchenist.
On see võimalik?
Tema naine Sandy oli kadunud nagu vits vette veidi rohkem kui üheksa aasta eest, Roy kolmekümnendal sünnipäeval. Ta mäletas seda eredalt, otsekui oleks see eile olnud.
Sünnipäevad olid neile mõlemale alati väga erilised. Sandy oli äratanud ta kandikuga, millel oli üheainsa küünlaga tilluke kook, šampanjaklaas ja väga ropp sünnipäevakaart. Ta oli naise kingitused avanud, seejärel olid nad armatsenud.
Ta oli kodust lahkunud tavalisest hiljem, kell veerand kümme, lubades varakult tagasi tulla, et Dick ja Leslie Pope’iga restorani tähistama minna. Aga kui ta kavatsetust ligi kaks tundi hiljem koju saabus, kuna parajasti käsil olnud mõrvajuurdluses oli kerkinud probleeme, polnud Sandyst kippu ega kõppu.
Alguses arvas ta, et naine on hilinemise pärast vihane ja väljendab nõnda protesti. Maja oli korras, puudu olid vaid Sandy auto ja käekott, rüselusest ei olnud märki.
Aastaid oli ta otsinud kõikjalt. Katsetanud iga võimalikku lähenemist, levitanud Sandy fotot Interpoli kaudu üle maailma. Ning ta oli külastanud meediume – külastas neid endiselt alati, kui mõnest uuest ja mainekamast kuulis. Kasu ei mingit. Ükski ei tajunud sidet Sandyga. Naine oleks kui maamunalt ära teleporditud. Mitte ainsatki jälge, mitte keegi polnud Sandyt kusagil näinud.
Kuni tänase telefonikõneni.
Dick Pope’ilt. Kes ütles, et nad olid olnud Lesliega ühes Müncheni järveäärses õlleaias ja läinud paadiga sõitma. Seehaus, Englischer Garten. Nad olid paadiga aerutanud ja võinuksid mõlemad vanduda, et nägid Sandyt rahvasummas ühes lauas istumas ja esinevale Baieri ansamblile kaasa laulmas.
Dick jutustas, et nad olid jalamaid kaldale sõudnud ja Sandyt hüüdnud. Dick ronis paadist välja ja jooksis sinnapoole, kuid Sandy oli läinud. Rahvamassi sulanud. Dick ütles, et kindel ei saa muidugi olla. Ei tema ega Leslie olnud sada protsenti kindlad.
Lõppude lõpuks olid nad Sandyt näinud viimati üheksa aasta eest. Ja Münchenis, nagu igal pool mujalgi, liikus suveajal lugematute tosinate kaupa veetlevaid pikkade blondide juustega naisi. Aga Dick oli kinnitanud, et nii tema kui ka Leslie arust oli sarnasus hämmastav. Ja too naine oli neile vastu vaadanud pealtnäha selge äratundmisega. Miks oli ta siis lauast tõusnud ja põgenenud?
Jättes maha suure, kolmveerandtäis õlleklaasi?
Lähedal istunud väitsid, et polnud seda naist iial varem näinud.
Sandy jõi palava ilmaga meeleldi õlut. Üks miljonist, miljardist, triljonist, mustmiljonist asjast, mida Roy Grace temas armastas, oli olnud tema eluisu. Toidu-, veini-, õlleisu. Ja seksiisu. Erinevalt paljudest naistest, kellega Roy oli enne teda käinud, oli Sandy teistsugune. Ta elas täiel rinnal. Grace oli selle alati kandnud tema päritolu arvele, sest ta polnud sada protsenti inglanna. Tema vanaema, kihvt karakter, kellega Grace oli korduvalt – ja rõõmuga – kohtunud, enne kui too suri, oli olnud Saksamaalt. Juudi pagulane, kes 1938. aastal tulema pääses. Nende perekonna kodu oli asunud maal, külakeses Müncheni külje all.
Jeerum. See mõte polnud Grace’ile varem pähe turgatanud.
Kas Sandy võis naasta juurte juurde?
Ta oli sinnasõidust tihti rääkinud. Oli koguni kutsunud vanaema kaasa, et too näitaks, kus nad olid elanud, kuid eaka proua jaoks olid mälestused liiga valusad.
