otsekui nüsiks pühapäevast praadi.
Samal hetkel helises Grace’i mobiil.
Ta astus vastamiseks kaugemale. „Roy Grace,” ühmas ta.
See oli taas Linda Buckley. „Tere, Roy,” ütles Linda. „Brian Bishop jõudis äsja tagasi. Ma helistasin ja tühistasin tagaotsimisteate.”
„Kus kurat ta käis?”
„Oma sõnul värsket õhku hingamas.”
Toast välja koridori minnes ütles Grace: „Põrgutki. Räägi valvekaamerate meeskonnaga, vaadaku, mida on viimastel tundidel selle hotelli naabruses jäädvustatud.”
„Kohe teen. Millal ma tohin ta laipa vaatama tuua?”
„Meil läheb veel tublisti aega. Oma kolm-neli tundi. Ma helistan sulle.”
Kui ta kõne lõpetas, helises telefon kohe uuesti. Number oli talle tundmatu, pikk jada, mis algas 49ga, osutas, et kõne on välismaalt. Ta võttis vastu.
„Roy,” ütles hääl, mille ta paugupealt ära tundis. See oli vana sõber ja kolleeg Dick Pope. Kunagi olid Dick ja tema naine Leslie olnud Grace’i parimad sõbrad. Kuid Dick oli Hastingsisse üle viidud ja nende minemakolimisest saadik oli Grace neid harva näinud.
„Dick! Rõõm sind kuulda. Kus sa oled?”
Sõbra hääl oli järsku ebalev. „Roy, me oleme Münchenis. Autoga puhkusereisil. Mekime Baierimaa õlut.”
„Kõlab vahvalt!” ütles Grace kõheldes, sest ebalus jättis mulje, nagu hoiaks sõber midagi tagasi.
„Roy … vaata … ära nüüd üle reageeri. Ma ei taha sind … tead küll, rööpast välja viia või miskit. Aga meie Lesliega usume, et nägime Sandyt.”
18
Skungi telefon helises jälle. Ärgates vappus ta külmast ja higistas samal ajal. Persse, küll siin oli palav. Tema riided – narmendav T-särk ja aluspüksid, milles ta magas – ja voodilinad olid läbi ligunenud. Higi voolas ojadena.
Priip-priip-priip.
Kusagilt läpatanud pimedusest haagiselamu tagaosas lõugas Liverpooli aktsendiga hääl: „Türade maa. Lülita see türastand asi kinni, raisk, muidu viskan selle, türa, aknast välja.”
See ei olnud eile öösel varastatud telefon, taipas ta äkki. See oli tema isikustamata kõnekaardiga telefon. Tema töötelefon! Põrgu värk, kus see on?
Ta hüppas kähku püsti ja lõugas vastu: „Kui sulle ei meeldi, kasi mu haagisest kus kurat!”
Siis heitis ta pilgu põrandale, leidis oma kiledressipüksid, kobas taskuid ja tõi väikese rohelise mobiili lagedale. „Jah?” ütles ta telefoni.
Järgmisel hetkel otsis ta pastakat ja tükikest paberit. Mõlemad olid dressipluusi taskus, aga kus kurat see on? Nüüd taipas ta, et oli selle peal maganud, kasutanud seda padja asemel. Ta kraamis lagedale peenikese odava pragunenud kestaga pastaka ja rebitud servaga nätske joonelise paberilehe, mille sättis valamu kõrvale. Käsi nii hirmsasti värisemas, et suutis vaevu kirjutada, sirgeldas ta üksikasjad kuidagiviisi lehele ja lõpetas kõne.
Magus ots. Raha. Papp! Sull!
Ja tema seedimine oli täna normis. Ei mingeid piinarikkaid krampe koos teda päevade kaupa kimbutanud sita lippamisega, igatahes veel mitte. Suu oli parkunud; ta janunes kangesti vett. Uimasena ja pööritava peaga koperdas ta valamu juurde, keeras selle najale toetudes kraani lahti. Aga see oli juba lahti, veepaak oli tühjaks jooksnud. Putsi.
„Kes see raisk jättis kraani ööseks lahti? Ah? Kes?” karjus ta.
„Rahune maha, mees!” kostis hääl.
„Ma sulle rahunen maha, raisk!” Ta paotas taas kardinaid, kissitas pimestava varase pärastlõuna ootamatus päikesevalguse tulvas silmi. Pargis nägi ta naisterahvast, kes hoidis käest kinni kolmerattalise jalgrattaga mudilasel. Üks kärntõbine koer hulkus ringi ja nuuskis kõrbenud muru, kus paari päeva eest oli seisnud tsirkusetelk. Seejärel vaatas ta haagise sisemusse. Seal liigahtas kolmaski sügavas unes kogu. Praegu pole nende suhtes midagi ette võtta, peab ainult lootma, et kui ta tagasi jõuab, on nad varvast lasknud. Tavaliselt olid.
Edasi kuulis ta üsna rütmilist kiuksumist ja nägi, et tema hamster Al, kelle vigase käpa loomaarst oli lahasesse pannud, väntab ikka säraval kroomist jooksurattal, vurrud võbelemas. „Semu, kas sa ära ei väsi?” küsis ta puurivarbade lähedale kummardudes, kuid mitte liiga lähedale, sest korra oli Al teda hammustanud. Tegelikult isegi kaks korda.
Ta oli selle loomakese leidnud hüljatuna puuris, mille keegi südametu tõbras oli teeäärsesse kraavi visanud. Ta oli näinud vigast käppa, püüdnud hamstrit puurist välja tõsta ja tasuks hammustada saanud. Teisel korral oli ta katsunud loomakest varbade vahelt silitada ja too oli teda uuesti hammustanud. Samas oli päevi, kui ta puuriukse avas ja hamster sibas ta peopesale, kus istus rõõmsalt tunnikese või kauem, poetades vaid aeg-ajalt pabulaid.
Ta riietus hallidesse Adidase kilepükstesse ja kapuutsiga dressipluusi, mille oli jahisadamas ASDA kaubahallist varastanud, vedas jalga tutikad sinivalged Asicsi tossud, millega oli proovimise pealt minema putkanud ühest Kemp Towni ärist, ja kahmas Waitrose’i kandekoti oma tööriistadega, pistis kotti ka eile varastatud autost pärit mobiiltelefoni. Ta avas haagiselamu ukse, lõugas: „Kui tagasi tulen, olge siit kadunud, raisk,” ja astus lõõskavas pilvitus kuumuses pikka kitsasse pargiribasse, mis asus Levelil, Brightoni ja Hove’i keskel. Linna keskel, mida ta naljatamisi – aga mitte ilma tõeterata – kutsus oma kontoriks.
Nätske paberileht oli tal kaasas, kokku murtud ja turvaliselt tõmblukuga rinnataskusse peidetud, sellel seisid tellimus, kohaletoimetamise aadress ja lubatud summa. Nagu lumme kusta. Järsku tundus elu värinate kiuste helgena. Täna teenitavast rahast piisab talle terveks nädalaks.
Mobiiltelefoni müügiläbirääkimistel võib ehk koguni veidi tingida.
19
Mu isa nutab täna. Ma pole teda kunagi varem nutmas näinud. Ma olen näinud, kuidas ta on purjus ja vihane, ja seda on ta enamasti, purjus ja vihane, annab emale või mulle kõrvakiilu või äigab rusikaga näkku või vahel ka mõlemat, nagu tal parajasti tuju. Mõnikord lööb ta koera jalaga, sest see on minu koer ja ta ei salli koeri. Ainus, kes ei saa temalt kõrvakiile ega rusikaga näkku ega jalaga, on mu kümneaastane õde Annie. Anniega teeb ta teisi asju. Kui ta on Annie toas, kuuleme Anniet nutmas. Ja vahel nutab Annie ka siis, kui isa on ära tulnud.
Aga täna nutab isa. Minu isa. Kõik ta kakskümmend kaks tuvi on surnud. Ka need kaks, keda ta on pidanud viisteist aastat. Ja tema neli Birminghami tõugu tuvi, kes oskasid pea alaspidi lennata ja muid õhutrikke.
Ma süstisin neile kõigile suure koguse isa diabeediravimit insuliini. Need tuvid olid ta elu. Veider, et ta armastas neid lärmakaid haisvaid linde nii väga ja vihkab samas meid. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas temale ja mu emale üldse lapsi antakse. Mõnikord on meid siin lausa kaheksa. Teised tulevad ja lähevad. Alalised oleme vaid mu õde ja mina. Meie kannatame koos emaga.
Aga täna kannatab vahelduseks isa. Tal on tõesti valus.
20
Sophie
