rinnad olid pahupidi, kõrvalelükatud nahalapid paljastasid ribid, lihased ja kõhukoopa siseelundid. Süda, kopsud, neerud ja maks läikisid märjalt. Kuna süda ei tuksunud enam, nõrgus nõgusale metall-lauale, kus Katie lamas, ainult veniv peenike verenire.
Nadiuska, käes aiakääride moodi riistapuu, hakkas surnud naise ribisid läbi lõikama. Iga tülgastav, luud purustav prõksatus sundis Grace’i ja ruumis viibivad ülejäänud vaatlejad veidras keskendumises vaikima. Ükskõik kui paljudel lahkamistel ei ole sa ka osalenud, mitte miski ei valmistanud sind ette selleks heliks, selleks kohutavaks reaalsuseks. See taandas kunagise elava, hingava ja armastava inimolendi pelgaks rümbaks lihuniku konksu otsas.
Esimest korda karjääri jooksul ei suutnud Grace seda taluda. Sandy tõttu peas tiirlemas kõikehõlmav segadus, taganes ta lauast võimalikult kaugele.
Ta katsus mõtteid koondada. See naine oli tapetud, tõenäoliselt mõrvatud. Mõrvaohver väärib enamat hajevil politseinikust, kelle kinnisideed, ammukadunud kaasat, oli ehk kusagil silmatud. Esialgu peab püüdma Dick Pope’i telefonikõnest sisimas üle olla, et keskenduda siinsamas toimuvale.
Ta mõtles tapetu abikaasale Brianile. Mehe käitumisele tunnistajate küsitlustoas. Too asi polnud õige. Ja siis taipas ta, mille oli väsimusest pudruse peaga täiesti unustanud.
Hiljuti oli ta teada saanud midagi, mis selgitab väga veenvalt, kas Brian Bishop oli tõtt kõnelnud või mitte.
22
Sophie tuli Brightoni jaamas rongist maha ja kõndis mööda perrooni. Väravas oma hooajapiletit kasutanud, väljus ta poleeritud põrandaga ootesaali. Kõrgel pea kohal tohutu klaaskatuse all lendles üksik tuvi. Hoones kaikus kõlaritest teadaanne, väsinud mehehääl loendas kohti, kus mingi rong pidi peatuma.
Sophie higistas lämbes, umbses kuumuses tugevasti, tal oli janu. Ta seisatas ajaleheputka juures ja ostis purgi kokat, kaksas lahti ja jõi kahe sõõmuga tühjaks. Ta igatses meeleheitlikult, tõesti meeleheitlikult Brianit näha.
Siis märkas ta otse nina ees valget Arguse reklaamtahvlit karjuva musta kirjaga: NAINE LEITI MILJONÄRI KODUST SURNUNA.
Ta viskas tühja purgi prügikasti ja krabas letilt virnast ajalehe.
Samade sõnadega pealkirja all oli värvifoto aukartustäratavast Tudori stiili jäljendavast majast, sissesõidutee ja majaesine tänav politseilindiga suletud ja tuubil täis autosid, mille hulgas oli kaks eraldusmärkidega patrullautot, mitu kaubikut ja suur kandiline kohmakas juurdlusbuss. Artikli kõrval kujutas palju väiksem mustvalge foto õhtuülikonnas Brian Bishopit ja elegantse sasisoenguga võluvat naisterahvast.
Uudises seisis:
Dyke Road Avenuel, häärberis, kus elavad jõukas ärimees Brian Bishop (41) ja tema naine Katie (35), leiti täna hommikul naisterahva surnukeha. Kohale kutsuti riiklik patoloog ja hiljem toimetati surnu sündmuspaigalt minema.
Sussexi politsei on algatanud juurdluse, mida juhib Sussexi kriminaalpolitsei komissar Roy Grace.
Brightonis sündinud Bishopilt, tegevdirektorilt, kelle firma International Rostering Solutions PLC oli tänavu Sunday Timesi saja kõige kiiremini kasvava ettevõtte pingereas, ei õnnestunud kommentaare saada. Tema naine on Brightonis tegutseva lastele suunatud heategevusorganisatsiooni Kiikhobu juhatuses ja on aidanud koguda raha kohaliku elu edendamiseks.
Lahkamine on kavas täna pärastlõunal.
Kõhus kerkimas iiveldus, vahtis Sophie ajalehte. Ta ei olnud kunagi varem Katie Bishopi pilti näinud, tal polnud aimugi, milline Katie välja näeb. Heldeke, see naine oli ju kaunitar. Hoopis veetlevam, kui Sophie eales olla võiks. Ta paistis nii šikk, nii õnnelik, nii …
Ta asetas lehe tagasi virna, nüüd veel rohkem häiritud. Brianit oli alati olnud keeruline oma naisest rääkima panna. Ja kuigi Sophiet pooleldi põletas uudishimu sellest naisest lähemalt teada saada, oli teine pool temast püüdnud Katie olemasolu eitada. Tal polnud varem iial abielumehega armulugu olnud, ta polnud seda tahtnudki – oli alati üritanud elada lihtsa moraali järgi. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha iseendale.
Brianiga tutvudes oli see kõik üle parda lennanud. Mees lõi tal sõna tõsises mõttes jalad alt. Lausa hüpnotiseeris. Ehkki see oli alanud süütu sõprusena. Ja nüüd heitis ta esimest korda pilgu oma rivaalile. Katie polnud üldse niisugune, nagu ta oli mõelnud. Mitte et ta oleks midagi arvata osanud, Brian ei teinud ju Katiest eriti juttu. Vaimusilmas oli ta kujutlenud hapu näoga ja krunnis juustega moori. Vastikut vanapiigat, kes oli Briani armastuseta abiellu kavaldanud. Mitte seda võluvat, sädelevat ja õnneliku ilmega iludust.
Ühtäkki tundis ta, et on lootusetult eksinud. Imestas, mis asja ta siin praegu teeb. Arglikult õngitses ta käekotist mobiiltelefoni – odavast sidrunkollasest puldankotist, mille oli suvehakul ostnud, sest see oli moes, kuid mis nüüd jättis piinlikult loppis mulje. Täpselt nagu ta isegi, taipas ta, kui märkas fotokabiini peeglis ennast ja oma kortsus tööriideid.
Tuleb koju minna, riided vahetada ja end värskendada. Brianile meeldis, kui ta nägi hea välja. Sophiele meenus mehe pahane käitumine tol korral, kui ta oli kontoris hilja peale jäänud ja ilmunud peenesse restorani mehega kohtuma, ilma et oleks riideid vahetanud.
Viivu kõhelnud, helistas ta Briani numbril ja surus telefoni ärevalt keskendudes kõrva äärde, aimamata ikka veel kapuutsiga meest, kes seisis temast vaid mõne jala kaugusel ja teeskles kioski plastriiuli juures pehmekaaneliste raamatute sirvimist.
Ümberringi kõmisemas ja kaikumas uus teadaanne kõlaritest, tõstis Sophie pilgu vägevale kellale, mille neljal sihverplaadil olid rooma numbrid.
Üheksa minuti pärast viis.
„Tere,” ütles Brian, tema hääl ehmatas Sophiet, sest vastas enne, kui Sophie oli kutsungitki kuulnud.
„Sa vaeseke,” alustas Sophie. „Mul on nii kahju.”
„Jah.” Mehe hääl oli ilmetu, urbne. See tundus Sophie juttu kuivatuspaberina imavat.
Valitses pikk ebamugav vaikus. Viimaks katkestas Sophie selle. „Kus sa oled?”
„Ma olen hotellis. Neetud politsei ei luba mind majja. Nad ei luba mind omaenda koju. Ega räägi mulle, mis juhtus. Kujutad sa pilti? Nad väidavad, et see on kuriteopaik ja ma ei tohi siseneda. Ma … Issand jumal, Sophie, mida ma peale hakkan?” Brian puhkes nutma.
„Ma olen Brightonis,” ütles Sophie tasakesi. „Tulin töölt varem ära.”
„Miks?”
„Ma … ma mõtlesin … mõtlesin, et võib-olla … ma ei teagi … anna andeks … mõtlesin, et saan ehk midagi ära teha. Tead küll. Kuidagi aidata.” Tema hääl vaibus. Ta vahtis üles kaunistustega kella poole. Tuvi poole, kes järsku kellale laskus.
„Ma ei saa sinuga kohtuda,” ütles mees. „See pole võimalik.”
Sophiele näis nüüd totter, et ta oli selle välja pakkunud. Mis pagan tal arus oli olnud?
„Ei,” lausus ta, mehe hääle äkiline karedus oli valus. „Ma mõistan. Tahtsin lihtsalt öelda, et kui saan kuidagi aidata …”
„Sa ei saa. Kena sinust, et helistasid. Ma … pean minema surnukeha tuvastama. Ma pole isegi lastele rääkinud. Ma …”
Brian vakatas. Sophie ootas kannatlikult,
