siinse kulinaarpoe ciabatta’st mozzarella-juustu, tomati ja Parma singiga. Maitsev, ehkki sušiga võrreldes hoopis vähem tervislik. Viimasel kuul – ehk isegi kauem – oli ta seda iga päev lõunaks söönud. Ja täna vajas ta tuttavat turvatunnet rohkem kui iial enne.
„Räägi mulle,” ütles ta. „Kallis, mis juhtus? Palun räägi mulle.”
Mees kogeles seosetult. „Golf … Surnud … Mind ei lasta majja … Politsei. Surnud. Oh issand jumal, surnud.”
Äkki küünitas lühikest kasvu kiilas itaallane leti tagant tema poole auravat paberisse mässitud võileiba.
Sophie võttis selle ja astus välja tänavale, telefon ikka kõrva ääres.
„Nad arvavad, et mina olen süüdlane. See tähendab … Oh jumal, jumal.”
„Kallis, kas ma saan kuidagi aidata? Tahad, ma tulen sinna?”
Pikk vaikus. „Nad küsitlesid mind. Grillisid mind,” pahvatas Bishop. „Nad arvavad, et mina olen süüdlane. Arvavad, et ma tapsin ta. Nad muudkui küsisid, kus ma eile öösel olin.”
„Noh, see on ju lihtne,” ütles Sophie. „Sa olid minuga.”
„Ei. Tänan sind, aga see pole mõistlik. Valetada ei maksa.”
„Valetada?” jahmus Sophie.
„Jeerum,” ütles mees. „Ma olen omadega puhta sassis.”
„Mis mõttes valetada ei maksa? Kallis?”
Mööda tänavat kihutas sireeni huilates politseiauto. Mees ütles midagi, kuid see summutas tema hääle. Kui auto oli läinud, lausus Sophie: „Vabandust, ma ei kuulnud. Mida sa ütlesid?”
„Ma rääkisin neile tõtt. Et ma õhtustasin oma finantsnõustaja Phil Tayloriga ja heitsin magama.” Pikk vaikus, kuni Sophie kuulis mehe nuuksatust.
„Kallis, sul vist ununes miski. Mida sa tegid, kui olid selle oma finantsnõustajaga õhtust söönud?”
„Ei ununenud,” ütles mees veidi üllatunud häälel.
„Halloo! Ma tean, et sa oled šokis. Aga sa sõitsid mulle külla. Natuke pärast südaööd. Sa veetsid minuga öö ja põrutasid viie paiku hommikul minema, sest pidid kodust golfivarustuse tooma.”
„Sa oled väga armas,” ütles mees. „Kuid ma ei taha, et sa peaksid valetama.”
Sophie tardus soolasambaks. Mööda möiratas üks veoauto, millele järgnes takso. „Valetama? Mis mõttes? See on tõde.”
„Kallis, mul pole tarvis alibit leiutada. Targem on tõtt rääkida.”
„Palun vabandust,” ütles Sophie järsku segadusse sattudes. „Ma ei jaga praegu üldse. See ongi tõde. Sa tulid külla, magasid minuga ja sõitsid jälle minema. Tõtt rääkida on ju kindlasti õigem?”
„Jah. Igatahes. On küll.”
„Seega?”
„Seega?” kordas mees nagu kaja.
„Seega tulid sa veidi pärast südaööd minu korterisse, me armatsesime üsna metsikult ja sa lahkusid natuke kell viis läbi.”
„Ainult et nii ei olnud,” ütles mees.
„Mida ei olnud?”
„Ma ei käinud sinu korteris.”
Sophie langetas telefoni, jõllitas seda, tõstis siis kramplikult uuesti kõrva äärde ja arutles hetke, kas ta on hulluks läinud. Või on hulluks läinud mees.
„Ma … ma ei mõista.”
„Ma pean minema,” ütles mees.
16
Väikesele kaardile, millel oli veetleva välimusega idamaise tüdruku võrgutav foto, olid trükitud sõnad „Operatsioonieelne transseksuaal” ja telefoninumber. Kõrval kujutas teine kaart nahkkostüümis kahujuustega naisterahvast, kes viibutas piitsa. Põrandalt kerkis kusehaisu loigukesest, kuhu astumist oli Bishop vältinud. Ta oli üle hulga aastate esimest korda avalikus telefoniputkas ja see putka ei äratanud just erilist nostalgiat. Lisaks haisule oli siin pealegi palav nagu saunas.
Telefonitorust oli kilde välja lõhutud, mitu putka klaasruutu pragunenud ja keti küljes rippusid mõned paberitükid, mis pärinesid tõenäoliselt telefoniraamatust. Tänaval oli peatunud veoauto, selle mootorimürin meenutas tuhandet plekk-kuuris vasardavat meest. Ta heitis pilgu käekellale. 14.31. Päev tundus juba praegu tema elu pikim.
Mida põrgut ta lastele ütleb? Maxile ja Carlyle. Kas nad üldse hoolivad kasuema kaotusest? Et kasuema mõrvati? Bishopi eksnaine oli nad tema ja Katie vastu nii üles kruvinud, et vaevalt nad eriti kurvastavad. Ja kuidasmoodi seda uudist üldse teatada? Kas telefonis? Või lennata Prantsusmaale Maxiga ja Kanadasse Carlyga rääkima? Nad peavad varem tagasi tulema – matusteks – oh issand. Või kas ikka peavad? On seda vaja? Kas nad tahavad? Äkki taipas ta, kui halvasti ta oma lapsi tunneb.
Issand, mõtted olid pulki täis.
Mis juhtus? Jumal küll, mis ometi juhtus?
Mu kallis Katie, mis sinuga juhtus?
Kes seda sulle tegi? Kes? Miks?
Miks need neetud politseinikud talle midagi ei avalda? See kehkjas pikk mustanahaline võmm. Ja too inspektor või komissar või mis iganes, see Grace, kes vahtis teda nagu ainukest kahtlusalust, justkui teaks, et tema on mõrtsukas.
Peapööritusega astus ta raekoja vastas Prince Albert Streetil lõõskavasse päikesevalgusse, äsjasest jutuajamisest hämmingus ja arutledes, mis edasi saab. Ühes loetud raamatus oli kirjutatud, kui palju võib mobiiltelefon paljastada sinu asukohast, sellest, kellele sa oled helistanud, ja asjatundjatele ka sellest, mida sa rääkisid. Nõnda oligi ta Hotel du Vini köögisissepääsu kaudu minema hiilides mobiili välja lülitanud ja avalikku telefoniputkat eelistanud.
Aga Sophie reaktsioon oli läbi ja lõhki pentsik. Noh, see on ju lihtne, sa olid minuga … Sa tulid mulle korterisse külla, magasid minuga …
Kuid ei olnud ju nii. Ta oli Phil Taylorist lahkunud restorani ees ja uksehoidja kutsus talle takso, millega ta sõitis tagasi Notting Hilli oma korterisse, kus väsinult kohe voodisse vajus, kavatsusega enne golfimängu korralikult puhata. Ta oli veendunud, et polnud kusagil käinud.
Kas mälu veab teda alt? Šokk?
Kas selles asi ongi?
Siis vallandus temas lein otsekui võimas nähtamatu laine ja kandis ta kaasa pimedasse tühjusse, nagu oleks järsku alanud varjutus, kattes silmapilk kinni päikese ja kõik ümbritseva linna hääled.
17
Lahkamisruum morgis ei sarnanenud ühegi teise paigaga maamunal, mida Roy Grace oleks suutnud ette kujutada. Vahel mõjus see peaaegu tiiglina, kus inimolendid lammutati algelementideks. Puhtuse kiuste rippus õhus surma lõhn, kleepus ihule ja riietele ning jälitas pärast lahkumist armutult veel mitu tundi.
Iga ese tundus
