seost käsiloleva ülesandega, imestas ta ühtlasi paratamatult, miks golfiklubid – mille riietusreeglid, näiteks lipsu kohustuslikkus klubihoones, olid tema meelest alati naeruväärselt ametlikud, ajast ja arust – lubavad liikmetel väljakule minna pantomiiminäitlejate kombel.
„Kas tohib küsida, millal te oma naist viimati nägite, härra Bishop?”
Ta täheldas mehe vastusele eelnenud kõhklust.
„Pühapäeva õhtul umbes kell kaheksa.” Bishopi hääl oli viisakas, kuid monotoonne ega reetnud vähimatki klassikuuluvust, nagu oleks ta vaeva näinud kunagise võimaliku aktsendi kaotamisega. Mitte miski ei vihjanud, kas tema taust oli privilegeeritud või oli ta end ise üles töötanud. Mehe ikka veel golfiklubi parkimisplatsil seisev tumepunane Bentley oli sedalaadi edev sõiduriist, mis tuletas Bransonile meelde pigem jalgpallureid kui kõrgklassi.
Uks avanes ja Roy Grace’i peps närviline viiekümnendates aastates kontoriassistent Eleanor Hodgson astus sisse, ümmargusel kandikul kolm kohvikruusi ja veetops. Bishop jõi vee ära enne, kui Eleanor oli toast lahkunud.
„Te polnud oma naist näinud pühapäevast saadik?” küsis Branson kerge üllatusega hääles.
„Ei. Nädala veedan ma Londoni-korteris. Sõidan pühapäeva õhtul pealinna ja tagasi jõuan harilikult reede õhtul.” Bishop kõõritas oma kohvi ja segas seda siis Eleonor Hodgsoni toodud plastpulgaga hoolikalt ja piinlikult täpsete liigutustega.
„Nii et te kohtusite vaid nädalavahetustel?”
„Sõltus sellest, kas meil oli Londonis midagi plaanis. Mõnikord sõitis Katie sinna õhtusöögile või poodidesse. Või ka muul põhjusel.”
„Muul põhjusel?”
„Teater. Sõbrad. Kliendid. Ta … armastas pealinnas käia … aga …”
Järgnes pikk vaikus.
Oodates, et mees edasi kõneleks, heitis Branson Nichollile pilgu, kuid nooremuurija ei sekkunud. „Aga?” ärgitas ta.
„Tema seltsielu oli siin. Bridž, golf, heategevus.”
„Milline heategevus?”
„Ta lööb … lõi … kaasa mitmes kohas. Peamiselt lastekaitses. Ja veel ühes-kahes. Kohalikus naiste varjupaigas. Katie oli helde loomuga. Hea inimene.” Brian Bishop sulges silmad ja peitis näo pihkudesse. „Kurat võtaks. Issand jumal. Mis juhtus? Palun rääkige mulle.”
„Kas teil on ka lapsi, söör?” küsis Nick Nicholl äkki.
„Mitte ühiseid. Minul on kaks last esimesest abielust. Mu poeg Max on viisteist. Ja tütar Carly … tema on kolmteist. Max viibib ühe sõbraga Lõuna-Prantsusmaal. Carly on Kanadas sugulastel külas.”
„Kas tahate, et võtaksime teie eest kellegagi ühendust?” jätkas Nicholl.
Jahmunud ilmega Bishop raputas pead.
„Teile määratakse tugiisik, kes teid kõiges abistab. Kardetavasti ei saa te paar päeva koju naasta. On teil kellegi juures ööbida?”
„Mul on Londonis korter.”
„Me tahame teiega kindlasti uuesti vestelda. Oleks mugavam, kui ööbiksite lähipäevadel Brightoni ja Hove’i kandis. Vahest ehk sõprade pool või mõnes hotellis?”
„Aga mu riided? Ma vajan oma asju … isiklikke esemeid … pesemistarbeid …”
„Öelge tugiisikule, mida teil vaja on, ja need toimetatakse teile kätte.”
„Palun rääkige, mis juhtus.”
„Kui kaua te olete abielus olnud, härra Bishop?”
„Viis aastat. Pulmaastapäev oli aprillis.”
„Kas te peate oma abielu õnnelikuks?”
Bishop nõjatus tooliseljale ja vangutas pead. „Mida põrgut see tähendab? Miks te mind üle kuulate?”
„Me ei kuula teid üle, söör. Esitame ainult veidi taustaküsimusi. Püüame teist ja teie perest rohkem teada saada. Tihti on sellest juurdluses suurt kasu. See on tavapärane protseduur, söör.”
„Ma usun, et olen teile küllalt rääkinud. Ma tahan oma … oma kullakest näha. Tahan Katiet näha. Palun.”
Uks avanes ja Bishop nägi sisenemas kortsus sinises ülikonnas, valge särgi ja sini-valgetriibulise lipsuga meest. Too oli umbes viis jalga kümme tolli pikk ja sümpaatse välimusega: ärksad sinised silmad, heledaks säbaraks pöetud juuksed, halvasti raseeritud lõug ja nina, millel oli olnud ka paremaid päevi. Bishopile ulatati tugev parkunud, väga lühikeseks lõigatud küüntega käsi. „Komissar Grace,” lausus tulija. „Mina juhatan vanemuurijana seda … lugu. Minu siiras kaastunne, härra Bishop.”
Bishop pigistas Grace’i kätt nõtkete luiste higiste sõrmedega, millest üht ehtis vapiga pitsatsõrmus. „Palun rääkige, mis juhtus.”
Roy Grace läkitas Bransonile ja Nichollile pilgu. Ta oli vestlust viimastel minutitel vaatlustoast jälginud, kuid ei kavatsenud seda mainida. „Kas te mängisite täna hommikul golfi, söör?”
Bishopi pilk vilksas viivuks vasakule. „Jah. Mängisin jah.”
„Kas tohib küsida, millal oli teie eelmine mäng?”
Küsimus paistis Bishopit hämmeldavat. Grace, kes vahtis talle otsa nagu pistrik, nägi silmi vilksamas paremale, vasakule ja väga otsustavalt uuesti vasakule. „Möödunud pühapäeval.”
Nüüd oli Grace’il olemas pidepunkt, kas Bishop valetab või kõneleb tõtt. Silmade vaatlemine oli kaval nipp, mille ta oli avastanud tänu neurolingvistikahuvile. Iga inimese ajul on kaks poolt, üks pool sisaldab mälu, teise kaudu toimib kujutlus-võime – fantaasialend – ja valetamine. Loominguline režiim. See, kummas poolkeras kumbki asub, on inimestel erinev. Et seda välja peilida, läks tarvis kontrollküsimust, millele vastates inimene tõenäoliselt ei valeta, nagu äsja Bishopile esitatud näiliselt süütu küsimus. Nii et kui ta nüüd küsimuse esitab ja pilk pöördub vasakule, kõneleb mees tõtt, aga kui pilk pöördub paremale, loomingulise režiimi poole, viitab see, et mees valetab.
„Kus te eile öösel magasite, härra Bishop?”
Jonnakalt enda ette põrnitsedes, paljastamata midagi ei teadlikult ega alateadlikult, ütles Bishop: „Londonis oma korteris.”
„Kas keegi võib seda kinnitada?”
Bishopi pilk vilksas ärritunud ilmel vasakule. Mälu poole. „Eks vist portjee Oliver.”
„Millal te teda nägite?”
„Eile õhtul kella seitsme paiku. Kui kontorist tagasi jõudsin. Ja uuesti täna hommikul.”
„Mis kell te täna hommikul golfiklubis rajale läksite?”
„Kohe pärast üheksat.”
„Ja te sõitsite autoga Londonist siia?”
„Jah.”
„Mis kell
