ümber anatoomilise patoloogia vanemtehnikuks. Tavainimeste kõneldud ja mõistetud vanamoodsas keeles oli Cleo ülemlaibatehnik.
Mitte et keegi võõras oleks tänaval jalutava Cleoga kohtudes seda mustmiljoni aastagi jooksul oletanud.
Viis jalga kümme tolli pikk, pisut alla kolmekümne aasta vana, pikkade blondide juustega ja enesekindlusest pakatav Cleo oli igas mõttes – tema tööpaigas oli see arvatavasti vale väljendus – tapvalt kaunis. Seistes morgi tillukeses esikus, juuksed üles pandud, seljas roheline kirurgikittel, ees raske põll ja jalas valged kummikud, meenutas ta pigem rolli esitavat jalustrabavat näitlejannat kui ehedat asjatundjat.
Hoolimata uudishimulikust kahtlustavast Glenn Bransonist, kes seisis siinsamas, oli Grace abitu. Nende pilgud põimusid rohkem kui põgusaks viivuks. Need rabavad, imelised, pärani ümmargused taevasinised silmad vaatasid Grace’ile hinge, leidsid ta südame ja hellitasid seda.
Ta soovis, et Glenn Branson vajuks maa alla. Selle asemel seisis too tõbras ikka ta kõrval ja vahtis neid kordamööda, muheldes nagu lollakas.
„Tere!” ütles Grace veidi lamedalt.
„Komissar ja seersant Branson, kui tore teid mõlemat näha!”
Grace oleks hirmsasti tahtnud naise käte vahele haarata ja teda suudelda. Kuid ta hoidis end vaos, lülitus tagasi tööalasele käitumisrežiimile ja ainult naeratas vastu. Vaevu märgates kõikjale tungivat tülgastavalt magusat Trigene’i desinfektsioonivahendi lõhna, läks ta Cleo kannul tuttavasse kabinetti, mis oli ühtlasi valvelaud. Tuba oli täiesti ebaisikuline, aga Grace’ile see meeldis, sest seda valitses Cleo.
Põrandal sumises ventilaator, olid roosad kipsplaatseinad, roosa vaip, L-tähe kujuliselt paigutatud külalistetoolid ja väike metallkirjutuslaud kolme telefoniga, pisikeste pruunide ümbrikute virnaga, millel olid trükikirjas sõnad ISIKLIKUD ESEMED, ning suure rohelise-punase arveraamatuga, kaanel kuldsetes trükitähtedes kiri SURNUKUURI REGISTER.
Seinal oli valgusekraan, hulk raamitud tervishoiu- ja sanitaarameti sertifikaate ja üks suurem Briti palsameerijate instituudi sertifikaat, kuhu oli graveeritud Cleo Morey nimi. Teisel seinal oli turvakaamera monitor, mis näitas jõnksatuste kaupa vaheldumisi hoone esi-, taga- ja mõlemat ülejäänud külge ning seejärel lähemalt eesust.
„Tassike teed, härrased, või tahate kohe pihta hakata?”
„Kas Nadiuska on valmis alustama?”
Cleo selge sädelev pilk vaatas talle silma tibake kauem, kui olnuks selle küsimuse puhul vajalik. Naeratav pilk. Uskumatult soe pilk. „Ta lipsas korraks minema, võileiba ostma. Me alustame umbes kümne minuti pärast.”
Grace tundis kõhus tuima näpistust ja talle meenus, et nad polnud kogu hommiku midagi söönud. Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi. „Jooksin meeleldi tassikese teed. Kas sul küpsiseid on?”
Cleo tõi kirjutuslaua alt lagedale karbi ja kaksas selle kaane maha. „Küpsised. Kit-Kati šokolaad. Vahukommid. Tume ja harilik šokolaadikeeks. Moosirullid.” Ta pakkus karpi Grace’ile ja Bransonile, kes raputas pead. „Mis sorti teed? English Breakfast, Earl Grey, India, Hiina, kummeli, piparmündi või rohelist?”
Grace muigas. „Ma unustan alati. Sul on siin ju tõeline kohvik.”
Aga Glenn Branson ei näidanud naeratusevirvetki, vaid istus äkki jälle masendusse vajunult, nägu kätesse peidetud. Cleo saatis Grace’ile õhusuudluse. Grace võttis karbist Kit-Kati šokolaadi ja rebis ümbrispaberi lahti.
Grace’i kergenduseks ütles Branson järsku: „Ma lähen ajan kaitseriided selga.”
Ta väljus toast ja nad jäid kahekesi. Cleo sulges ukse, heitis Roy Grace’ile käed ümber ja suudles komissari ahnelt. Pikalt.
Suudluse lõpetanud, küsis Cleo teda endiselt emmates: „Kuidas sul käbarad käivad?”
„Sind igatsesin,” ütles Grace.
„Tõsi või?”
„Jah.”
„Kui väga?”
Grace laotas käsi umbes kahe jala ulatuses.
Nördimust teeseldes ütles Cleo: „Nii vähe?”
„Kas sina mind igatsesid?”
„Igatsesin palju. Palju-palju.”
„See on hea! Kuidas kursus oli?”
„Sa ei taha teada.”
„Eks proovi järele.” Grace suudles teda uuesti.
„Ma räägin sulle täna õhtusöögil.”
Grace oli vaimustuses. Vaimustuses viisist, kuidas Cleo ohjad haaras. Vaimustuses Cleo jäetud muljest, nagu vajaks ta Grace’i.
Seda tunnet polnud tal varem ühegi naisega. Mitte iial. Ta oli Sandyga aastaid abielus olnud ja nad olid teineteist hullupööra armastanud, kuid tal polnud kunagi tunnet, et Sandy vajab teda. Mitte niiviisi.
Oli vaid üks häda. Ta oli kavatsenud täna õhtul kodus süüa teha. Noh, õigemini kulinaarpoest road osta, kuna kokkamises oli ta lootusetu. Aga sellele oli Glenn Branson vee peale tõmmanud. Kodus ei saa romantilist õhtut pidada, kui Glenn seal mossitab ja iga kümne sekundi tagant valjusti töinab. Samas polnud tal kuidagi võimalik käskida sõbral õhtuks jalga lasta.
„Kuhu sa minna sooviksid?” küsis Grace.
„Voodisse. Koos Hiina kiirtoiduga. Kuidas kõlab?”
„Kõlab väga hästi. Aga see peab toimuma sinu pool.”
„Mis siis? On sellega probleem?”
„Ei. Probleem on minu pool. Hiljem jutustan.”
Cleo suudles teda taas. „Ära plehku pane.” Cleo väljus toast ja naasis hetke pärast, käes roheline kittel, sinised kilesussid, näomask ja valged latekskindad, mille ta ulatas Grace’ile. „Viimane moeröögatus.”
„Mina arvasin, et ümberriietumine jääb õhtuks,” ütles Grace.
„Ei, õhtul me riietume lahti. Või oled sa nädalaga juba unustanud?” Cleo suudles teda veel kord. „Mis su sõbraga Glenniga juhtus? Käitub teine nagu peksasaanud koer.”
„Seda ta ongi. Kodused mured.”
„Eks mine ja tõsta tal tuju.”
„Ma ju püüan.”
Nüüd helises komissari mobiiltelefon. Segamisest ärritunud, vastas ta: „Roy Grace.”
Helistas tugiisik Linda Buckley. „Roy,” ütles naiskonstaabel, „ma olen Hotel du Vinis ja saatsin Bishopi tunni aja eest tema tuppa. Ta on toast kadunud.”
15
Sophie ema oli itaallanna. Ta oli tütrele alati õpetanud, et šokki ravib kõige paremini toit. Ja praegusel hetkel, seistes Itaalia kulinaarpoe leti juures, teadmatuses kapuutsi ja tumedate prillidega mehest, kes luuras üle tee asuva privaatkaupluse tuunja akna taga, pigistas Sophie mobiiltelefoni kõrva äärde
