üksinda ja tal oli mahti mõtisklusteks, paistis koguni valgus ise ebamaiselt hallina, tooni andmas sadade ootamatult või seletuseta surnute hinged, kes nende seinte vahel igal aastal ülimat alandust talusid.
Ruumi põhiline sisustus oli kaks terasest lahkamislauda, üks põranda külge kinnitatud ja teine ratastel – viimasel lebaski Katie Bishop, nägu juba kaamem võrreldes sellega, kui Grace oli teda ennist näinud. Oli sinine hüdrauliline tõstuk ja rida maast laeni ulatuvate terasustega külmikuid. Üht seina ääristasid kraanikausid ja kokkukeritud kollane voolik. Teisel pool seisid lai tööpind, metallist lõikelaud ja võigas trofeevitriin, klaaskapp, mis sisaldas laipadest eemaldatud õõvastavaid esemeid – eeskätt südamestimulaatoreid ja kunstlikke puusaliigeseid. Kapi kõrval oli seinal tabel, kuhu märgiti iga kadunukese nimi ning selle taha lahtritesse aju, kopsude, südame, maksa, neerude ja põrna kaal. Esialgu oli sinna kirjutatud vaid KATHERINE BISHOP. Justkui oleks ohver mingi õnnelik võistlusevõitja, mõtles Grace süngelt.
Operatsioonisaali meenutavas ruumis polnud midagi ehisotstarbelist, mitte midagi üleliigset ega kerglast, mis oleks tehtava töö süngust leevendanud. Aga operatsioonisaalis kannustas inimesi vähemalt lootus. Siin toas lootus puudus, oli üksnes kliiniline teadmishimu. Täidetava ülesande paratamatus. Seaduseveskite hingetu masinavärk.
Surmahetkest ei olnud sa enam abikaasa, elukaaslase, vanemate ega õdede-vendade päralt. Sa kaotasid kõik õigused ja muutusid ajutiselt kohaliku koroneri omandiks, kuni too mees või naine jäi rahule, et surnu oled tõesti sina, ja kuni surma põhjus oli selge. See ei lugenud, et lähedased ei tahtnud su keha lõhkilõikamist. Ei lugenud, et su pere peab sinu matmise või tuhastamisega ootama võib-olla nädalaid, vahetevahel kuid. Sa lakkasid olemast sina. Sa olid bioloogiline näidis. Hulk lagunemisjärgus vedelikke, valke, rakke, kiudusid ja kudesid, mille iga mikroskoopiline kübe võib-olla jutustab lugu sinu surmast.
Jälestusele vaatamata oli Grace lummatud. Sunnitud alati kõrvalt jälgima riiklike patoloogide pealtnäha väsimatut professionaalsust, äratas temas aukartust see piinlik täpsus, millega nad askeldasid. Küsimus ei olnud ainult surma põhjuses, mis lahkamislaual kindlalt tuvastatakse; laip võis anda arvukalt muidki juhtlõngu, näiteks ligikaudne surmaaeg, mao sisu, kas aset oli leidnud võitlus, seksuaalne kallaletung, vägistamine. Ja kui veab, siis mõne kriimustuse või seemnetilga näol ka tänapäevaste juhtlõngade püha graali – mõrvari DNA. Nüüdisajal lahenesid kuriteod sageli tegelikult lahkamisel.
Seetõttu pidigi Grace juurdlust juhtiva ametnikuna kohal viibima, saatjaks teine politseinik – Glenn Branson – juhuks, kui tal tuleb millegipärast ära minna. Kriminalistide meeskonnast oli juures Derek Gavin, kes salvestas kaameraga kõik toimingud, ja koroneri esindajana keegi neljakümnendates aastates hallipäine endine naispolitseinik, nii tasane ja tagasihoidlik, et sulas peaaegu taustaga kokku. Kohal viibisid ka Cleo Morey ja tema kolleeg Darren, anatoomilise patoloogia abitehnik, hea välimusega terane kahekümneaastane siilisoengus mustade juustega noormees, kelle esimene töökoht oli Grace’i meelest nii sobivalt olnud lihuniku õpipoiss.
Patoloog Nadiuska De Sancha ja kaks tehnikut kandsid raskete roheliste põllede all rohelist kirurgiriietust, käes kummikindaid, jalas valgeid kummisaapaid. Ülejäänud seltskonnal olid seljas rohelised kaitsekitlid ja jalatsitel katted. Katie Bishopi keha oli mähitud valgesse kilesse, käe- ja jalalabade ümber olid elastpaeltega seotud eraldi plastkotikesed kaitsmaks tõendusmaterjali, mis võis olla küünte alla takerdunud. Patoloog vabastaski parajasti kilet, otsides karvu, kiudusid, nahaliblesid või muid kui tahes väikesi osakesi, mis oleksid võinud pärineda ründajalt ja mis Katie magamistoas laipa uurides olid ehk märkamata jäänud.
Seejärel pöördus ta salvestusseadmesse dikteerima. Cleost umbes kakskümmend aastat vanem Nadiuska oli omal kombel võrdselt rabava välimusega naine. Ta oli nägus ja väärikas, praegu hoolikalt nõeltega kinnitatud tulipunaste juuste all olid kõrged põsesarnad ja klaarid rohelised silmad, ühel hetkel surmtõsised, järgmisel lõbusalt säravad. Kuna ta oli kuuldavasti Vene vürsti tütar, oli tal paslik aristokraatlik rüht ja ta kandis sedalaadi pisikesi paksude raamidega prille, mida eelistavad meedias haritlased. Ta asetas diktofoni tagasi kraanikausi lähedale ja naasis laiba juurde, libistades aeglaselt koti Katie paremalt käelabalt.
Kui Katie keha oli viimaks täiesti alasti ja küünte alt kokkukraabitu kirja pandud, pööras Nadiuska tähelepanu jälgedele surnud naise kaelal. Neid mõne minuti suurendusklaasiga uurinud, vaatles ta surnu silmi ja kõnetas lõpuks Grace’i.
„Roy, meil on pindmine noahaav, samas kohas soonimisjäljega kaetud. Heida põhjalikum pilk sklerale – silmavalgetele. On näha silmade verdumist.” Ta rääkis häälel, mida imeõrnalt varjutas Kesk-Euroopa kurguaktsent.
Krabisevas rohelises kitlis ja kohmakate jalatsikatetega komissar astus sammukese Katie Bishopi poole, et piiluda läbi suurendusklaasi esmalt paremat silma, siis vasakut. Nadiuskal oli õigus. Mõlemal silmavalgel oli selgelt näha mitut verdunud punkti, tillukest kui nõelapea. Küllalt näinud, taganes ta jalamaid paar sammu.
Derek Gavin astus ette ja pildistas kumbagi silma makroläätsega.
„Surve kaelale oli piisav, et kokku suruda väiksemad veresooned, aga artereid mitte,” seletas Nadiuska nüüd valjemini, teadmiseks Royle ja ülejäänud seltskonnale. „Verdumine lubab oletada kägistamist või lämbumist. Kummaline on hoopis jälgede puudumine kehal. Võiks arvata, et kui ta osutas ründajale vastupanu, leiduks seal kriimustusi või sinikaid. See oleks ootuspärane.”
Ta ei eksinud. Grace oli just sama mõelnud. „Nii et tapja võis olla keegi tuttav? Kas halvasti lõppenud seksimäng?” küsis Grace.
„Aga noahaav?” sekkus Glenn Branson kahtlevalt.
„Nõus,” ütles Nadiuska. „Noahaav sellega tingimata ei klapi.”
„Tõsijutt,” möönis Grace, kohkunud, et tal oli märkamata jäänud midagi nii ilmset, ja kandis selle oma aju väsimuse arvele.
Nüüd alustas patoloog lõpuks lahkamist. Skalpell ühes kinnastatud käes, kergitas ta Katie sassis juukseid ja sooritas kuklal sõõrja sisselõike, koorides peanaha koos juustega asendisse, kus need jäid surnud naise näole tagurpidi tolknema otsekui jõletu joonteta mask. Abitehnik Darren kõndis ketassaega platsi.
Mõttes valmistuv Grace tabas Glenn Bransoni pilgu. See oli moment, mida ta enim vihkas – see ja kõhu avamine, millega vältimatult kaasnev lehk võis öökima ajada. Darren vajutas käivitusnuppu ja mootor vingatas, teravad saehambad hakkasid ringi käima. Järgnes krigisev heli, mis pinguldas kõhukoobast ja iga närvi komissari ihus, kui lõiketera Katie pealuusse tungis.
Keerava kõhu ja raiuva pohmakaga oli asi täna eriti hull, koguni nii hull, et Grace oleks meeleldi kuhugi nurka pugenud ja sõrmed kõrvadesse toppinud. Ent loomulikult ei saanud ta seda teha. Ta oli sunnitud välja kannatama, kuidas surnukuuri noor tehnik saega ühtesoodu sõõrjalt tegutses, luukillud lendamas nagu saepuru, kuni oli viimaks lõpetanud. Siis tõstis Darren koljupealse ära justkui teekannu kaane, paljastades läikiva aju.
Inimesed pruukisid nimetust „hallollus”. Aga Grace’i meelest, kes oli seda elus küllaga näinud, ei olnud see iial päriselt hall – pigem kreemikaspruun. Halliks tõmbus see hiljem. Nadiuska astus ette ja Grace jälgis pisut aega aju vaatlevat patoloogi. Darren ulatas patoloogile õhukese teraga Sabatier’ lõikenoa, mis näis kui köögikapist võetud. Nadiuska urgitses kolbaõõnsuses, poolitas kõõluseid ja silmanärve, tõstis siis aju välja nagu jahisaagi ja ulatas Cleo kätte.
Cleo toimetas selle kaalule, kaalus ära ja kritseldas näidu seinal rippuvasse tabelisse: 1,6 kg.
Nadiuska heitis tabelile pilgu. „Tema kasvu, kaalu ja vanuse kohta normaalne,” ütles Nadiuska.
Nüüd
