ümises tasakesi ja õnnelikult.
9
Põhja-Brightoni golfiklubi sekretäri kabinetis valitses sõjaväeline õhustik, peegeldades sekretäri tausta armee erumajorina, kellel oli õnnestunud tegevteenistus Falklandi saartel ja Bosnias üle elada tähtsaid kehaosi – ja mis kõige tähtsam, golfimänguosavust – kaotamata.
Siin oli poleeritud mahagonipuust kirjutuslaud mitme korrastatud paberivirna ja kahe lipuga, üks Union Jack, teisel aga ilutsemas klubi rohesinivalge logo. Seintel oli mitu raamitud fotot golfimängijatest ja golfiaukudest, mõned neist seepiatooni, ning vanaaegsete putterite kogu, mis olid duellimõõkade kombel ristatud.
Bishop istus üksinda suurel nahkdiivanil ning põrnitses otsa seersant Glenn Bransonile ja nooremuurija Nick Nichollile, kes istusid tema poole pööratud toolidel. Alles golfiriietes ja naelkingades Bishop higistas kuumuse ja kuuldavate uudiste tõttu ojadena.
„Härra Bishop,” ütles pikka kasvu seersant, „mul on kahju, et pean seda teile teatama, aga teie koristaja …” ta keeras paari märkmikulehte „… proua Ayala saabus täna hommikul kell pool üheksa teie koju Hove’is Dyke Road Avenuel ja leidis teie naise, proua Katherine Bishopi …” Ta tegi pausi, nagu oodates kinnitust, et see on tõepoolest Bishopi naise nimi.
Bishop põrnitses teda mõttelagedalt.
„Ee … proua Bishop nähtavasti ei hinganud. Kiirabi jõudis kohale kell kaheksa viiskümmend kaks ja parameedikute sõnul puudusid mõõdetavad elumärgid. Kell pool kümme saabus politseiarst ja kardetavasti tunnistas teie naise surnuks, söör.”
Bishop avas suu, nägu tõmblemas; tema silmad olid viivuks kui iseseisvad ja pöörlesid midagi nägemata, pilk eikusagil. Kurgust lipsas nõrk krooksatus: „Ei. Palun öelge, et see pole tõsi. Palun.” Siis vajus ta kössi, peitis näo kätesse. „Ei. Ei. Ma ei usu seda! Palun öelge, et see pole tõsi!”
Järgnes pikk vaikus, mida katkestasid vaid mehe nuuksatused.
„Palun!” pomises ta. „See pole ju tõsi, eks? Mitte Katie. Mitte mu kallis … mu kallis Katie …”
Kaks politseinikku istusid liikumatult, tundes äärmist ebamugavust. Glenn Branson, pea vägevast pohmakast tuikamas, kirus salamahti, et oli lubanud Roy Grace’il end varakult tööle tagasi tirida ja sellesse olukorda tõugata. Üldjuhul viisid säärase uudise õppinud tugiisikud, kes olid leinanõustamise alal koolituse saanud, kuid tema ülemus ei talitanud alati nii. Kahtlase surma puhul, nagu too praegune, tahtis Grace seda kas ise teha või lasi uudise viia mõnel lähemal meeskonnaliikmel, et jälgida vahetut reaktsiooni. Hiljem on tugiisikutel oma tööks aega küllalt.
Täna hommikul Roy pool ärkamisest alates oli Glenni päev olnud painajalik. Esmalt oli ta sunnitud külastama surmapaika. Veetlev kolmekümnendates aastates punapäine naine alasti voodis, mõlemad käed lipsuga voodi külge seotud, kõrval Teise maailmasõja aegne gaasimask ja kaelal peenike verevalumijoon, mille võis tekitada kägistamine. Tõenäoliselt põhjustas surma lämbumine, aga väita seda veel ei võinud. Halvasti lõppenud seksimäng või mõrv? Üksnes riiklik patoloog, kes oli nüüdsama sündmuskohale jõudmas, suudab surma põhjuse kindlalt selgitada.
Igavene tõbras Grace, keda ta kangesti imetles – ehkki imestas vahel, miks –, oli käskinud tal koju minna, riided vahetada ja seejärel surnu abikaasale uudise viia. Ta oleks saanud keelduda, tema haiguspuhkus kestis; ja mis tahes teisele politseinikule olekski ta arvatavasti ära öelnud. Kuid mitte Grace’ile. Mingis mõttes oli ta olnud lausa tänulik, et pääseb natukeseks isiklike hädadega maadlemast.
Nõnda läkski ta koju nooremuurija Nick Nicholli seltsis, kes aina latras oma vastsündinud lapsest ja isaduse rõõmudest, ning avastas kergendusega, et Ari on väljas. Habet ajanud, ülikond seljas, triksis-traksis, istus ta nüüd siin ladviku golfiklubis, teatas uudise ja jälgis Bishopi reaktsioone nagu pistrik, katsudes emotsioone talle määratud ülesandest lahus hoida. Ta pidi mehe käitumist hindama.
Oli tõsiasi, et umbes seitsekümmend protsenti kõigist Ühendkuningriigi mõrvaohvritest sureb tuttava inimese käe läbi. Ja selles juhtumis oli esimene peatus abikaasa.
„Kas ma tohin koju minna ja teda näha? Mu kallis. Mu …”
„Koju kahjuks mitte, söör, see pole võimalik enne, kui kriminalistid lõpetavad. Teie naine toimetatakse morgi, tõenäoliselt täna hommikupoolikul. Seal näidatakse teda teile. Ja kardetavasti on meil tarvis, söör, et te tuvastaksite tema surnukeha.”
Branson ja Nicholl vaatasid vaikides, kuidas Bishop istus, nägu kätesse peidetud, ja õõtsus diivanil edasi-tagasi.
„Miks ma ei tohi koju minna? Oma majja? Meie majja!” pahvatas mees äkki.
Branson heitis pilgu Nichollile, kes eelistas piiluda avarast aknast õue, kus neli golfimängijat pallid üheksandasse auku läkitasid. Kuidas, kurat, seda taktitundeliselt öelda? Bishopile vankumatult otsa vahtides, jälgides mehe nägu ja eriti silmi, kostis ta: „Me ei saa üksikasjadesse laskuda, kuid teie kodu koheldakse kuriteopaigana.”
„Kuriteopaigana?” Bishopil oli ehmunud ilme.
„Paraku küll, söör,” ütles Branson.
„Mis … mis sorti kuriteopaika te mõtlete?”
Branson pidas pisut aru, pingutades tõesti ajusid. Seda ei andnud kuidagi kergemini sõnastada. „Teie naise surma asjaolud on kahtlased, söör.”
„Kahtlased? Mis mõttes? Kuidas? Mille poolest?”
„Kardetavasti ei tohi ma avaldada. Meil tuleb oodata patoloogi raportit.”
„Patoloogi?” Bishop raputas aeglaselt pead. „Ta on minu naine. Katie. Minu naine. Te ei tohi mulle rääkida, kuidas ta suri? Ma … ma olen tema abikaasa.” Ta langetas näo taas kätele. „Kas ta on mõrvatud? Kas te vihjate sellele?”
„Esialgu ei tohi me üksikasjadesse laskuda, söör.”
„Jah, tohite. Te tohite laskuda üksikasjadesse. Ma olen tema abikaasa. Mul on õigus teada.”
Branson vaatas talle tasakaalukalt otsa. „Söör, te saate teada kohe, kui meie teada saame. Praegu oleksime tänulikud, kui tuleksite meiega peakorterisse, et juhtunust vestelda.”
Bishop tõstis käed. „Ma … mul on golfiturniir pooleli. Ma …”
Sedapuhku püüdis Branson kolleegi pilgu ja mõlemad panid tähele teineteise kulmukergitust. Kummaline prioriteet. Aga tõele au andes ütlesid inimesed šokiseisundis sageli veidrusi. Sellest ei tasunud tingimata midagi välja lugeda. Pealegi oli Branson osaliselt hõivatud meenutamisega, millal ta viimati paratsetamoolitableti neelas. Ja kas praegu paar tükki võtta oleks ohutu. Otsustades, et pole ehk hullu, pistis ta vargsi käe taskusse, murdis kaks kapslit fooliumümbrisest lahti ja poetas suhu. Kui ta üritas kapsleid kuivalt alla neelata, ähvardasid need kurku jääda.
„Ma seletasin olukorda teie sõpradele, söör. Nad jätkavad teieta.” Ta neelatas vaevaliselt uuesti.
Bishop raputas pead. „Ma rikkusin nende šansid. Nad diskvalifitseeritakse.”
„Mul on kahju, söör.” Branson oleks tahtnud lisada: sitt lugu. Kuid taktitundeliselt loobus ta sellest.
10
Blinding
