vajanud. Selles linnas täis poode, mille kaupa ta ei jaksanud osta, täis kunsti ja kultuuri, mis olid talle mõistetamatud, täis paate, golfi, kinnisvaramaaklereid, juriste, turismibüroosid, huvireisijaid, konverentside delegaate, politseid. Et ellu jääda, nägi ta kõiges võimalikku saaki. Tal oli neist inimestest savi, oli alati olnud. Nemad ja mina.
Neil oli vara. Vara tähendas pappi.
Ja papp tähendas, et ta elab järgmise ööpäeva üle.
Kakskümmend naela telefoni eest kulub kotikesele pruunile või valgele – heroiinile või kräkile; näis, kumba on saada. Kui talle makstakse veel viiekas, läheb see söögile, joogile, suitsudele. Ja lisarahaks vaatab ta, mida õnnestub täna varastada.
7
Tõotas tulla hunnitu suvepäev, Inglismaal ülimalt haruldane. Isegi kõrgel Downsi küngastel polnud vähimatki tuult. Kell kolmveerand üksteist hommikul oli päike juba suuresti aurustanud kaste Põhja-Brightoni golfiklubi peenutsevatelt griinidelt ja pöetud rohuga aladelt, muutes maapinna kõvaks ja kuivaks, õhku täitis aga värskelt niidetud muru ja raha joovastav lõhn. Kuumus oli nii äge, et lõika või noaga.
Parklas kiiskas kallis metall ja peale juhuslike autoalarmide katkendliku piibitamise oli kuulda vaid putukate suminat, titaani riivet lohkus polümeeril, elektrimootoriga golfikärude vurinat, mobiiltelefonide helinaid, mis kähku vaigistati, aeg-ajalt ka mõne golfimängija summutatud kirumist, kes oli teinud tõeliselt viletsa löögi.
Siit ülalt avanev vaade tekitas tunde, nagu seistaks üsna maailma tipus. Lõunasse jäi terve Brightoni ja Hove’i panoraam: katused, kõrghoonekobar rannapromenaadi Brightoni-poolses otsas, Shorehami elektrijaama üksik korsten ja selle taga La Manche’i väina tavaliselt hall vesi, mis täna säras Vahemere-sinisena.
Kaugemal edelas võis eristada silmapiirivinesse hääbumas mereäärse Worthingi supellinnakese siluetti koos paljude oma eakate asukatega. Põhjas, kui paari kõrgepingeliini mitte arvestada, laius üpris rikkumatu vaade Downlandi rohetavale rohule ja nisupõldudele. Muist põlde olid äsja koristatud, kandilised või ümmargused põhupakid mõjusid tohutu lauamängu nuppudena; teistel toimetasid praegu risti-põiki kombainid, mis paistsid väikestena nagu lastelelud.
Enamik täna hommikul golfiväljakul viibivaid klubiliikmeid olid kõiki vaateid siiski nii tihti näinud, et ei märganud neid enam eriti. Mängijad moodustasid segu Brightoni ja Hove’i spetsialistide ja äriinimeste eliidist (ja nendest, kellele meeldis eliiti teeselda), kenast hulgast daamidest, kellele golf oli saanud elu keskpunktiks, ja arvukatest pensionäridest, peamiselt üsna eksinud moega meestest, kes näisidki siin elavat.
Higistades nagu tema kaasmängijadki, keskendus Bishop üheksanda augu juures mõttes säravvalgele Titleisti pallile, mille oli äsja tiile sättinud. Ta nõtkutas põlvi, jõnksutas puusi ja pigistas kõvemini golfikepi käepidet, valmistudes keppi harjutuslöögiks viibutama. Ta lubas endale alati üheainsa harjutuslöögi; see oli distsipliin ja ta uskus selle järgimisse. Eirates sumisevat kumalast, põrnitses ta pahaselt äkki tema ette maapinnale laskunud lepatriinut. Justkui pikemat peatust kavandades pani lepatriinu tiivad kokku ja sulges kattetiivad.
Bishop proovis meenutada, mida ema oli talle kunagi lepatriinudest rääkinud. Mingi ebausk, et nad toovat õnne või raha, ehkki Bishop polnud ebausklik, igatahes mitte ülemäära. Teades, et pärast teda kibeleb lööki sooritama kolm mängupartnerit ja mänguseltskond nende selja taga on juba griinile jõudnud, põlvitas ta, noppis oranžikasmusta olevuse kinnastatud käega õrnalt maast ja viskas ohutusse kohta. Nüüd võttis ta asendi sisse, keskendus uuesti, ei teinud välja oma varjust, mis langes otse ette, ega ikka kusagil tiirutavast kumalasest, ja tegi harjutuslöögi. Nätaki. „Juhuu!” hõiskas ta tasakesi.
Hoolimata tõsiasjast, et ta oli täna hommikul klubihoonesse saabudes puruväsinud, oli ta mänginud hiilgavalt. Esimese kaheksa augu järel kolme löögiga plussis: tema paarimees ja kaks vastast ei uskunud õieti oma silmi. Hüva, tema mängutase klubis oli normaalne ja händikäp aastaid püsinud kaheksateistkümnel, kuid täna hommikul tundus neile, et ta on vist küll neelanud säärase õnnetableti, mis tõstis nii tema harilikult väga ranget meeleolu kui ka golfioskusi. Selle asemel, et kõndida ringi endasse süüvinult, tujukana vaikides, oli ta korduvalt nalja heitnud ja neile koguni õlale patsutanud. Jäi mulje, nagu oleks ta vabanenud isiklikust deemonist, keda muidu südames kandis. Vähemalt täna hommikuks.
Kui ta suudaks ainult selle auguga viperusi vältida, lõpetaks ta esimesed üheksa auku suurepärases seisus. Paremat kätt oli piklik puudesalu, täis tihedaid põõsaid, mis kippusid palle jäljetult neelama. Vasakul oli piisavalt lagedat maastikku. Selle auguga tasus alati veidi vasakule sihtida. Aga täna oli ta surmkindel, et põrutab palli otse griinile. Ta astus palli juurde, viibutas oma Paksu Berthat ja suutis seda jälle. Magusaima võimaliku kõksuga tuhiseski pall sirgelt otse, joonistas pilvitu koobaltsinise taeva all kaare ja veeres viimaks griinist vaid mõne jardi kaugusele.
Tema hea sõber Glenn Mishon, kellele lõvilakana pikad pruunid juuksed andsid pigem vananeva rokkstaari kui Brightoni edukaima kinnisvaramaakleri ilme, muheles pead vangutades. „Mida sa ka ei tarbiks, semu, mullegi kuluks see ära!” ütles Mishon.
Brian astus kõrvale, pistis golfikepi tagasi kotti ja jälgis, kuidas paarimees lööma suundus. Üks nende vastane, pisikest kasvu iirlasest hambaarst, kes kandis tugevaid prille ja tutiga Šoti mütsi, rüüpas sõõmu puusal rippuvast nahkplaskust – mida pakkus visalt ka kaaslastele, ehkki kell oli alles kümme viiskümmend hommikul. Teine vastane, Ian Steel, tubli mängija, kellega ta oli juba mitu aastat tuttav, kandis kalli välimusega Bermuda pükse ja polosärki Hilton Head Islandi logoga.
Nende löögid ei saanud talle ligilähedalegi.
Golfikäru krahmanud, sammus ta edasi ja hoidis kaaslastega distantsi, kuna oli otsustanud keskenduda ja mitte lasta lobisemisel tähelepanu hajutada. Kui ta lõpetab esimesed üheksa auku chip’i ja ühe puttamisega, viib see ta uskumatul kombel nelja löögiga plussi. Ta teeb selle ära! Ta oli griinile neetult lähedal.
Natuke üle kuue jala pikk, oli Bishop neljakümne ühe aastase kohta vormis, kõhna ja külmalt ilusa näoga siledalt tahapoole võitud pruunide juuste all. Inimesed mainisid sageli tema sarnasust näitleja Clive Oweniga, mille vastu tal polnud midagi. See oli pigem meelitav; toitis tema mitte just tillukest ego. Alati korrektselt, kuigi toretsevalt riides, oli tal täna hommikul seljas sinine lahtise kaelusega Armani polosärk, jalas šotiruudulised püksid ja laitmatult viksitud kahevärvilised golfikingad ning ees Dolce & Gabbana spordipäikeseprillid.
Tavaliselt poleks tal argipäeval golfimänguks aega jätkunud, kuid kuna ta oli hiljuti valitud selle maineka klubi juhatusse – ja tal oli ambitsiooni presidendiks tõusta –, siis oli oluline näidata end klubi üritustel. Presidendiamet ise ei lugenud talle palju. Tema jahtis tiitliga kaasnevat aupaistet. Põhja-Brightoni golfiklubis oli hea kohalikke sidemeid sõlmida ja mitu tema firma investorit olid liikmed. Mis veel tähtsam, ühtlasi rõõmustas see Katiet, aitas rahuldada naise kohalikke seltskonnaambitsioone, millest Katie iial ei tüdinud.
Katie peas oleksid nagu keerelnud mingist seltskondliku mägironimise käsiraamatust pärit nimekirjad. Saavutused, mille taha üksteise järel linnuke tõmmata. Liitu golfiklubiga (tehtud), pääse juhatusse (tehtud), liitu Rotary-klubiga (tehtud), tõuse oma Rotary-haru presidendiks (tehtud), pääse lastekaitseorganisatsiooni juhatusse (tehtud), heategevusorganisatsiooni Kiikhobu (tehtud). Viimasel ajal oli naine alustanud uut nimekirja, planeeris kümmekond aastat ette, rääkis, et neil tuleks lävida inimestega, kes ühel päeval korraldaksid mehe valimise Ida- või Lääne-Sussexi šerifiks või krahvkonnavanemaks.
Bishop seisatas pöetud rohuga golfiraja
