Branson haigutas. „Üks on puudu.” Ta kortsutas kulmu. „Lausa kaks,” ütles ta mõrult.
„Millised siis?”
„Närvikõdi. Ja tunnustus.”
„Närvikõdi?”
„Just. Need nolgid, kes panid mullu bussipeatuses põlema vana kodutu naise. Kallasid ta bensiiniga üle, kui ta magas. Nad ei vihanud teda, see oli lihtsalt meelelahutus, eks. Närvikõdi.”
Grace noogutas. Ajul ei olnud õiget vunki sees. Tal mõlkus mõttes ikka Sandy. München. Kuidas, kurat, see küll üle elada? Praegu ei tahtnud ta muud, kui lennukiga Münchenisse põrutada.
„Ja tunnustus,” ütles Glenn. „Kui liitud jõuguga, võetakse sind tänavatel tõsiselt, eks ole.”
Grace astus järgmise tahvli juurde. Pealkiri oli KIIRE TEGUTSEMISJUHEND. Tema pilk libises üle nimekirja, sõnad olid teadvuses sisutud ja hägused. Küsitle informaatoreid, kuriteopaiga taust, tunnistajate otsimine. Teabe analüüs. Juurdlusstrateegia väljatöötamine. Silmanurgast märkas ta, et lähemale sammub natuke üle viiekümneaastane käbeda energilise moega mees, kes kannab naksakaid kollakaspruune viigipükse, beeži särki ja pruuni lipsu. Tony Case, hoone vanemkorrapidaja.
„Tere, Roy,” ütles Tony lustlikult. „Juurdlustuba number üks on sulle valmis seatud ja salvestus ootab, nii et anna valu.” Ta pöördus seersandi poole ja raputas Bransonil ägedalt kätt. „Glenn,” jätkas Tony. „Tere tulemast tagasi! Ma ei lootnud sind veel niipea tööl näha.”
„Mina ka mitte.”
„Kas sa pead nüüd juues ettevaatlik olema? Et augud kõhus pritsima ei hakkaks?”
„Umbes nii jah,” kostis Glenn nalja peale muigamata – Grace ei tabanud, kas meelega või kuna tema mõtted olid mujal.
„Ma olen veel tükk aega majas,” ütles Tony heatujuliselt. „Kui midagi vajate, andke teada.” Ta koputas mobiiltelefonile, mis piilus tema särgi rinnataskust.
„Joogivett? Selle kuumaga kulub marjaks ära,” arvas Grace.
„Juba toodud.”
„Väga hea.” Grace heitis pilgu käekellale. Kella poole seitsmeks kokkukutsutud eelnõupidamiseni oli veidi üle kahekümne minuti. Aega vist piisab. Ta juhtis Glenn Bransoni mööda kriminalistikameeskonna tõendusmaterjaliruumidest ja kabinettidest, kus töötasid juurdlusteks mujalt saabunud uurijad, ning keeras järsult paremale tunnistajate küsitlustoa suunas, kus nad olid täna päeval käinud.
Nad läksid peamise küsitlustoa kõrvale ahtakesse vaatlustuppa. Kaks eri komplektist tooli olid tõstetud seina vastu paigutatud töölaua äärde, millel seisis videosalvestusaparaadi kandiline metallkest koos värvimonitoriga, värvipilt lakkamatult ja üksluiselt näitamas kõrval asuva tunnistajate küsitlustoa kohvilauda ja kolme punast tooli.
Grace kirtsutas nina. Lõhna järgi otsustades oli siin söödud karritoitu, mis pärines tõenäoliselt üle tänava jääva ASDA supermarketi kulinaarialetist. Ta piilus prügikorvi ja nägi asitõendina pappkarbilasu. Lahkamiselt tulles võttis alati pisut aega, enne kui ta suutis rahulikult toidule mõelda, ja kuna ta oli äsja näinud Katie Bishopi mao sisus mingeid krevetiroa moodi jäänuseid, ei aidanud toas valitsev imal karrilõhn sellele kuidagi kaasa.
Grace kummardus, kahmas prügikorvi ja tõstis uksest välja. Lõhn ei kadunud, aga vähemalt enesetunne paranes natuke. Siis istus ta monitori ette, tutvus uuesti videotehnika nuppudega ja käivitas salvestuse.
Ise pidevalt mõeldes: Sandy armastas karritoitu. Kana-korma. See oli tema lemmik.
Ekraanil hakkas jooksma Brian Bishopi päevane küsitlemine. Grace keris salvestust edasi, jälgides tumedapäist meest, kellel oli seljas toretsevate hõbenööpidega kollakaspruun disainerpintsak ja jalas kahevärvilised, pruunid-valged golfikingad.
„Need kingad meenutavad kedrisid,” ütles Branson tema kõrvale istudes. „Tead küll, nagu 1930ndate gangsterifilmides. Oled sa näinud „Džässis ainult tüdrukud”?” Seersandi hääl oli kõlatu, ebaharilikult loid, kuid nähtavasti ponnistas ta kõigest väest, et mõjuda reipana.
Grace taipas, et see kellaaeg on talle kindlasti raske. Varane õhtupoolik. Kodus hakkaks ta tavaliselt varsti oma kaht last magama panema. „Marilyn Monroega või?”
„Jah, ja mängisid ka Tony Curtis, Jack Lemmon, George Raft. Lõpp geniaalne. Eriti see stseen, kus tort veeretatakse sisse ja tordist astub lagedale automaadiga mees ja kõmmutab kõik maha ja George Raft ütleb: „See tort vist ei maitsenud talle!””
„Nagu tänapäeva Trooja hobune,” märkis Grace.
„Kas sa väidad, et see oli uusversioon?” küsis Branson hämmeldunult. „„Trooja hobusest”? Sellist ma ei mäleta.”
Grace raputas pead. „Ma ei räägi filmist, Glenn. Vaid sellest, mida kreeklased Troojas tegid!”
„Mida nad tegid?”
Grace jõllitas sõbrale otsa. „Pagan võtaks, kas kogu su haridus pärineb filmidest? Kas sa ajalugu polegi õppinud?”
Branson kehitas kaitsvalt õlgu. „Olen kah.”
Grace lõpetas kerimise. Ekraanil ütles Glenn Branson: „Kas tohib küsida, millal te oma naist viimati nägite, härra Bishop?”
Grace pani salvestuse pausile. „Nõndaks, sina vaata hoolega Bishopi silmi. Loe tema silmapilgutused kokku. Mitu korda ta minutis pilgutab. Kas sellel NASA lennujuhtimiskeskusel su randmel on sekundiseier?”
Branson kõõritas oma käekella, nagu oleks küsimus teda jahmatanud. See oli moekas suur Casio täpsuskell, nii paljude mõõdikute ja nuppudega, et Grace kahtles, kas tema sõbral on neist poolte otstarbest aimu. „Kusagil küll,” ütles Branson.
„Okei, hakka aega võtma.”
Glenn vusserdas kellaga veidi. Seejärel sisenes ekraanil tuppa Roy Grace ja alustas Bishopi küsitlemist.
„Kus te eile öösel magasite, härra Bishop?”
„Londonis oma korteris.”
„Kas keegi võib seda kinnitada?”
„Kakskümmend neli korda!” kuulutas Glenn Branson, pilk hüplemas kellalt ekraanile ja jälle tagasi.
„Kindel?”
„Jah.”
„Hüva. Tee seda uuesti.”
Ekraanil küsis Grace Bishopilt: „Mis kell te täna hommikul golfiklubis rajale läksite?”
„Kohe pärast üheksat.”
„Ja te sõitsite autoga Londonist siia?”
„Jah.”
„Mis kell te sõitma hakkasite?”
„Poole seitsme ringis.”
„Ikka kakskümmend neli!”
Grace
