p>Sissejuhatus
Tere, kallis sõber!
Sinu käes on rasedusraamat, seetõttu julgen söakalt pakkuda, et sa oled ehk elamas üle seda, mida inimesed salakavalalt õnnistatud olekuks kutsuvad. Või ehk plaanid sa varsti olla õnnistatud olekus? Igal juhul ootab sind ees palju õnnistusi, mida ma sulle siin raamatus täpselt kirjeldan. Et mina ise ei saa kõike siin ilmas kogeda, on oma kogemusest rääkinud ka teised naised – eks ikka selleks, et sind võimalikult hästi ette valmistada.
Kui sa juhtumisi oled mees, kes tahab oma kaasale sellel hirmsal, kuid ka natukene toredal teekonnal abiks olla, siis ma ütlen sulle ainult need sõnad: „Tee, mida ta tahab! Ära jokuta, lihtsalt tee, mida ta tahab!”
Sa ei peagi edasi lugema, sest kogu raseduseaeg on sinu jaoks lahendatud.
Kõige algus
ESIMENE KUU
(1–8 nädalat)
Ma olen paanikas!
E ilse ja tänase päeva jooksul olen ma pissinud kokku kolme pulga peale, mis kõik teatasid mulle, et mu sees on tulnukas. No tegelikult ei ilmunud testidele vilkuvat kirja „You have an alien inside of you!”, aga saate aru küll, eks. Ja teiseks … Ma arvan, et tegelikult piisab esimesestki.
Ja ma tahaks olla megaõnnelik. Tegelikult ma juba olengi, mingis mõttes, aga mulle tundub, et õnnelik olla on ääretult vale. Et samal ajal kui ma võiks leida olukorrast miljon asja, mis võiksid olla paremini, siis ma tahaksin olla rahul sellega, mis on. Aga ma ei tea, kas ma oskan, kui keegi mu ümber mind ei toeta.
Ühtlasi tahaks ma iga asja peale nutta. Ma oleksin võinud võtta seda vihjena, kui ma ühel hommikul pisara poetasin, et mu kass, keeleotsakene suust väljas, nii kohutavalt armsasti mul kaisus magas. Või siis, kui ma vaatasin umbes minutipikkust lõiku „Meeleheitel koduperenaistest”, kus üks paarike ära leppis, ja lausa röökisin nutta. Aga see selleks. Ma tahan olla õnnelik ja nutta. Miks ma siis ei või? Ah jaa, sest ma olen tulevane ema ja see pole vist lapsele hea, kui ma stressis olen? Appi, kas tal on praegu selle pärast minu sees halb?
Ja äkki mu lapsest saab tulevikus memmekas? Äkki on ta lihtsalt kole? Äkki tal pole nägu, sest ma ei söö juba eilsest foolhapet?! Äkki ma leian end ühel hetkel ihuüksinda? Äkki mu ema raiub mu jalad maha, kui ma talle oma olukorrast räägin? Äkki ma lähen paksuks? Äkki ma olen siis surmani paks ja vastik ja loomulikult üksik, kes sellist ikka tahaks (lisa sinna veel juurde, et lapsega). Äkki ma ei olegi rase ja kolm testi valetavad mulle näkku? Äkki ma ei kasva kunagi suureks? Äkki kass Joosep tapab mu lapse ära? Äkki on lapse isa juba praegu Kuubale põgenenud, sest ta ei võta mu kõnet vastu ja …
Ok, ma juba jälle tihun nutta. Ma jätan selle õnnelikolemise homseks.
4. veebruar
Sellised olid minu tagasihoidlikud emotsioonid, kui oma rasedusest teada sain. Päris ausalt öeldes oli mul häbi. Häbi selle pärast, et ma ei olnud nagu need „õiged naised”, kes oma last viis aastat planeerisid, mitte kunagi midagi ebatervislikku ei tarbinud ja kunagi ei ärritunud. Sest loomulikult on ärritumine lapsele halb. Ja mul oli kahju oma lapsest, kes pidi saama endale sellise kohutavalt ebaadekvaatse ja rumala ema.
Nüüd ma juba tean, et tegelikult olid kõik need mõtted normaalsed. Väga paljud naised, kellega ma olen rääkinud, jäid rasedaks puhta kogemata. Seega, kui ka sinul nii läks, siis ei ole hullu. Ära põe! Sa ei ole selle pärast tulevikus kuidagi halvem ema. Sa oled lihtsalt edaspidi üllatusteks paremini valmistunud. Usu mind, rasedus on elu suurim üllatus!
Sa võid olla paanikas, sest sa ei ole valmis, aga sellepärast see rasedus nii kaua kestabki. Üheksa kuuga suudad midagi ikka enda jaoks valmis mõelda ja kui ei suuda, ei ole ka hullu, sest kui see ligane pamp sulle ühel hetkel sülle pannakse, siis on see su viimane mure. Kõik naised on kodeeritud hakkama saama. Mõningad apsud ja hirmud on lihtsalt loomulikud.
Ja et sind sellel teekonnal natukene lõbustada ja aidata, kirjutasin ma selle raamatu. Et saaks lõbusam!
Mina: olgu, ma magama.
K: ma ka, homme on raske päev.
Mina: aah, mida sa tead raskest, SINA ei pea enda sees kellegi seljaaju meisterdama1
K: come on, sa ju armastad meisterdamist!
Pilt on tehtud 24. veebruaril, mil me üritasime ka kell 13.00 pilti teha nagu pool Eestit. Paraku oli mul pissihäda ja meie pilt hilines minutikese võrra. Mari seal sees näeb välja nagu linnu peas asetsev silm.
Kas ma ikka olen rase?
N eljapäeval on mul ultraheli, aga ma olen endiselt kindel, et midagi ei ole päris nii nagu peaks. Nagu kõige alguses, kui rasedustest näitas kaht triipu – ma ei uskunud, et võiksin päriselt rase olla.
Siis läksin esimest korda arsti juurde, kus ta ei näinud mitte midagi, kuid julges vereproovi järgi pakkuda, et küllap olen ikka rase – mina ei uskunud seda ikka, sest midagi polnud ju näha! Mu laps on NÄHTMATU! Mõelge, kui raske oleks sellisele riideid leida!
Lõpuks ütles arst: „Kas näete seda musta auku siin mustas augus, see ongi rasedus!” Aga kuna südamelööke ei olnud (sest ma ronisin arsti juurde umbes kaks tundi pärast rasestumist), siis ikka ei uskunud.
Ja ülehomme on mul jälle arstiaeg, kus peaks juba südamelööke näha olema. Eks näis, kas siis usun …
Enesetundest võiks küll järeldada, et olen kas rase või mõne surmava haiguse küüsis, sest:
♥ teen hommikul silmad lahti ja tahaks oksendada;
♥ surun iivelduse alla ja üritan midagi süüa. Ei saa;
♥ alles tööle jõudmise hetkeks suudan seal midagi süüa (ükspäev oleks ma äärepealt oma paberikorvi oksendanud, aga õnneks neelasin kõik alla ning tegin seda glamuurselt ja saladuslikult WC-s.);
♥ tissid valutavad ja treppidest alla tulles tuleb neid kinni hoida, et need üles-alla ei liiguks;
♥ kohe kui magu natuke tühjeneb, annab keha sellest hellalt märku, tekitades mulle sellise tunde, et kõik asjad mu ümber haisevad nagu viimane sitt ja ainus võimalus normaalset enesetunnet saavutada oleks oksendamine või lõhnatajude kaotamine;
♥ iga asi ajab hullult närvi. Ma tahaks lihtsalt kogu aeg kedagi pimedasse kohta saata, sest kõik tunduvad olevat nii jobud ja mina olen ainuke vaene inimhing, kellel on taak seda (VÕIB-OLLA olemas olevat) last enda sees kasvatada ja meisterdada ja sellega kaasneb nii palju ebamugavusi!
25. veebruar
Missugustele uuringutele sa raseduse algul minema pead?
Kui saad teada, et oled rase, pöördu esmalt arsti poole. Kui sul oma günekoloogi ei ole, siis sobib ka Pelgulinna erakorraline või ükskõik milline noortenõuandla (kui sa oled alla 26 aasta vana). Rasedatele naistele tehakse kogu aeg mingeid uuringuid ja esimese arstilkäiguga saad juba anda oma esimese vere, millest vaadatakse, kas hormoonid näitavad ka su rasedust. Kui näitavad, siis saad kätte oma
