ja vaatab mind sellise näoga, et küll ma olen ikka üks hirmus inimene, tahan oma last mürgitada, enne kui vaene sell väljagi jõuab.
Muidugi ei tohi rase naine kasse paitada, käsi üle pea hoida, kuumas vannis käia, saunas mõnuleda, poekotte kanda ja bussile joosta. Lisaks sellele ei tohi ta kindlasti süüa ka 99 % toiduainetest, mis maailmas olemas on – põhimõtteliselt võib juua vett ja süüa leiba. Vist. Kui see leib muidugi su enda silma all valminud on, muidu võib sinna igasugu halbu asju sisse sokutatud olla ja selliseid asju head emad ei söö.
Ja muidugi meenus mulle nüüd see, et ämmaemand pani mulle ka range magusakeelu peale, niisiis ei saa ma ka oma lemmikuid süüa. Oh seda elukest!
7. Hajameelsus. Ma unustan absoluutselt kõik ära! Tööl heidavad kõik mu üle nalja, et ma istun seal vaikselt ja omaette, kui äkki röögatan: „Oot, misasja ma tegema pean?” Kui peatoimetaja kord minu käest küsis: „Mariann, mida sa praegu teed?” sest tahtis uurida, kas mul on aega üks kõne teha, siis jäin ma talle klaasistunud pilguga otsa vaatama: „Tõepoolest, mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen …”
Avan arvutis uue akna ja jään seda vahtima. Mida ma siin teha tahtsin? Või avastan, et olen ennast netipanka sisse loginud, omamata mingit teadmist, mida ma seal teha tahtsin. Või ei suuda ma meenutada, mitu korda kassidele päeva jooksul konservi olen andnud. See meeldib neile muidugi väga. Hea ju, kui saab üht lolli neli korda päevas haleda kräunumisega süüa andma panna.
8. Imelikud karvad. Ühel päeval patseerisin pesu väel kööki, et teed keeta, ja sain peaaegu rabanduse. Nimelt paistsid mu kõhu pealt välja miljon valget karva, mis ühtlaselt kõhtu katsid. Ma ei suutnud seda uskuda, alles hiljaaegu neid ju ei olnud! Miks mu kõht karvane on? Väike guugeldus tegi tuju veidi paremaks, sest ilmselt on ka neid, kellel valgete karvade asemel mustad vohavad. Siinkohal minu kaastunne teile ja andke andeks, kui minu valgete karvade üle vingumine teile pettumust valmistab.
9. Pidev idioodi tunne. Nagu vast aru saad, siis ma ei ole enne rase olnud ning kõik need asjad tunduvad mulle väga üllatavad ja uudsed. Seetõttu tunnen ma ennast iga jumala päev nagu mingi loll. Ma ei tea ju mitte midagi sellest raseduse ja lapsesaamise asjast ehk siis iga infokild šokeerib mind. „Mis mõttes ei olegi laps üleni platsenta sees nagu kotis? Kas see ei käigi nii?” „Mis tähendab, et platsenta on tagaseinas? Aga eesseinas?” Samuti painavad mind küsimused, mida ma endale koju ostma peaks ja kas pistikutele tuleb panna katted, et väikelaps ennast kohe elektriga ära ei tapaks, ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas lutid on tõesti nii kahjulikud ja halvad, nagu naised saunas räägivad? Kumb mu kassidest tapab lapse enne, kas Joosep oma õeluse või Kurg oma hellusega? Miljonid küsimused mu peas. Ja see on … pingeline. Ja siis tuleb peale stress, et kurat, ma ei tohiks ju pinges olla, sest see pole lapsele hea, ja issand, ma olen kohutav ema!
Ja ring hakkab otsast peale …
10. Kõrvalejäetuse tunne. Kuigi on igati loogiline, et rasedaid naisi ei peagi kutsuma reividele, mis leiavad aset endistes vanglates, siis ikkagi tekitab natuke kurbust see, et sõbrad ilma sinuta plaane hauvad, sest sina ju „niikuinii pidutseda ei saa”.
Aga mis siis, kui ma tahaksin nendega niisama kaasa minna? Ilma joomiseta? See vist ei tundu võimalik olevat … Ja ma ei ütlegi, et mu unistus oleks rasedana koos purjus sõpradega mööda pidusid tuiata, aga ma tahaks, et mind ka asjadesse kaasataks, eks ole. Kas või kutsutaks. Sest muidu istun ma üksi oma diivanil, vaatan „Supernannyt” ja mõtlen, kuidas mul ei ole juba praegu üldse elu, rääkimata sellest, mis siis saab, kui laps juba sündinud on.
Aga noh, eks ma tegelikult tean, et mingil hetkel vist asenduvadki peosõbrad nende sõpradega, kes samuti kodus lebavad, enda sees lapsi kasvatavad ja minuga venitusarmidest rääkimisest rõõmu tunnevad.
SEITSE PÕHJUST, MIKS RASEDUS ON ILUS AEG
Tundub, et praeguseks arvavad inimesed, et ma aina istun vingus näoga kodus teki all ja muudkui jorisen. Pean tunnistama, et kuigi ma tõepoolest lausa iga päev vähemalt korra jorisen, siis tegelikult olen ma suurema osa ajast õnnelik. No kohe väga õnnelik ja ma ei usu eriti, et minu vingumine mõne pisiasja üle seda kuidagi vähendaks. Vingun ära ja istun südamerahus õnnelikuna edasi, on ju loogiline?
Ah, see ei peagi teile loogiline olema, sest ma olen rase ja võin teha kõike, mida tahan!
1. Ma ei pea mõtlema, kas sõin lõunaks liiga suure prae või kas kleit on kuidagi liiga ümber. Lasen aga heaga oma pekid valla ja kui keegi üldse peaks midagi küsima (sest kui tihti ikka keegi päriselt astuks ligi ja ütleks: „Kuule, ma vaatan, et sa näed üsna korpuletne välja!”), siis ajan kõik raseduse kaela. Mitte kunagi varem pole keegi mulle öelnud, et mu pekk on armas, või pöördunud voldikese poole, öeldes „tuti-pluti”.
2. Ma ei pea ise tassima ühtegi kotti, pakki või kompsukest. Olgu, oma käekotti kannan veel ise, aga poekotte tassib peika. Kui sõpradega välja satun ja miski vajab kandmist, ulatavad nemad abistava käe. Mina aga kepslen nende kõrval, kui nad rasket koormat kannavad, ja vilistan viisijuppi. Oh, küll on kerge olla!
3. Mul on lõpuks õigus olla väsinud ja laisk! Pean möönma, et ka enne rasestumist olin ma selline … voodilembeline, aga siis said inimesed mulle öelda „Oh, Mariann, sina oled ikka üks laisk inimeseloom!” ja pead vangutada. Nüüd tasub mul vaid mainida, et „Oh, see rasedus on ikka nii kurnav!” ja demonstratiivselt ohates diivanile langeda, kui naised mõistvalt noogutavad ja peika pakub, et ehk oleks jalamassaaž abiks. „Oleks vist küll, tänan, kallike,” naeratan ma salakavalalt ja naudin elu.
4. Mu raseduse negatiivsed küljed on suurepäraseks vabaduseks, et hiilida kõrvale asjadest, mida ma teha ei taha. Ema lehma lelletütar tahab kohvitama minna? „Sorry, ma tõesti ei suuda, niimoodi iiveldab täna!” võin ma öelda ja vaadata rahumeeli TLC kanali pealt järjekordset pulmakleidisaadet. Tuttav tahab poodlema minna ja teda teades kulub selleks vähemalt tunde erinevates kaubanduskeskustes. Ei ole probleemi! „Kuule, mul on täna selline nõrkustunne peal, et ma sellega küll ei riskiks. Saad ju aru eks?” Ja nad saavad. Nad tunnevad sulle isegi kaasa, et sa ei saa enam „elu täiel rinnal nautida” New Yorkerist uusi maikasid ostes.
5. Iga ärritumise saab ajada rasedushormoonide kaela. Näiteks loen järjekordset debiilset kommentaari, kus uuritakse, et kui rasedusel on nii palju negatiivseid külgi, siis, jumal hoia, kas tegu on üldse tahetud lapsega?! Kui keegi päris elus minult sellise küsimuse küsiks, siis ma vastaksin: „Kallis inimene, vaata mind! Kas ma näen välja nagu inimene, kes oma rasedust aastaid planeerinud oleks?!”
Ma ei saa aru, kas me oleme jälle selles ajastus, kus mind tuleb „sohilapse” sünnitamise eest kividega surnuks pilduda ja on võimatu, et inimesed jäävadki niimoodi – kogemata – rasedaks? Mis sellel häda on, ma ei saa aru. Igatahes ärritusin praegu, aga see on kõik rasedushormoonidest, andestage.
6. Ma saan alati viimase koogitüki, pitsaviilu, kommi või apelsini. Sest ma olen rase, loomulikult.
7. Kuna mind muidu südametuks inimeseks tembeldataks, siis panen siia ka kohustusliku: issand ja muidugi ma olen nii õnnelik, et minu sees kasvab uus elu, ja see on nii võrratu, et võtab lausa silmad märjaks! Ainuüksi mõte sellest, kuidas ma saan teda juba oktoobris oma kätel hoida ja juba paari aasta pärast poodi saata, kui ma ise tõusta ei viitsi, soojendab mu südant väga. Ei jõua ära oodata!
TEINE KUU
(9–12 nädalat)
Ma
