õnneks läheb see vahel üle ka, kuid noad on siin majas ära peidetud.
Tegelikult ei kehti see ainult tema puhul, lihtsalt tema on see õnnetu hing, kes minuga kõige enam aega veedab. Sama juhtub ka teiste sõprade puhul, kes suudavad mind väga närvi ajada. Andke mulle andeks, kui olen teid vägivallaga ähvardanud, aga see pole minu süü, et te mind nii närvi ajate.
See vend, kes rääkis, et rasedus on õnneaeg, valetas rämedalt näkku. Ausalt. Rasedus on hoopis selline aeg, kus sa tahad süüa kõiki asju, mida sa ei tohi. Kohe kui arst mulle ütles, et ei ole soovitatav süüa palju magusat, olen ma tundnud tapvat magusaisu. Ma tahaks ainult magusast toituda. Ainult! Ja kohe! Rasedus on selline aeg, kus sa tahaks nutta ja naerda korraga. Rasedus on selline aeg, kus kardad kogemata püksi teha või krooksu lasta, kui kõik teised vait on.
Õnnelikuse aeg my ass!
3. märts
Minu rasedushullus hiilis mulle peale salamahti. Alguses oli lihtsalt nii, et kõik, mis mees tegi, käis pinda ja mina muudkui paukusin. Lõpuks polnud mehel vaja midagi tehagi, sest ma juba põlastasin teda. Ma vihkasin seda viisi, kuidas ta jogurtit sööb, ja jälestasin, kuidas ta kõnnib, ja põlgasin seda, kuidas ta saapaid jalga paneb. Ükskõik mida ta tegi, oli see minu meelest täiesti vale! Ja ma tõesõna arvasin, et ma pean ta maha jätma ja meie lapse üksi suureks kasvatama. Sest kuidas ometi saaksin ma elada mehega, kes sööb jogurtit valesti!
Kui ka sina oled raseduse alguses avastanud, et sead oma suhte kahtluse alla, siis on selle põhjuseks kas see, et sind on tabanud rasedushullus, või see, et su mees ei olegi tegelikult õige inimene, kellega last saada, ja sa tead seda sügaval hingepõhjas.
Kui kahtlustad esimest, siis tea, et see möödub hiljemalt kolmanda kuu alguseks. Sa võid endale korrutada, et tegu ei ole hormoonidega, aga kallike, see on siiski nii. Palveta, et sul oleks tugeva närvikavaga mees, kui sa proovid teda ülepäeva maha jätta, ja oota oma hormoonide lahustumist.
Vahepala
KÜMME PÕHJUST, MIKS RASEDUS ON ÕUDNE AEG
1. Iiveldus. See oli üks nendest sümptomitest, mida ma teadsin oodata. Eks ole ka filmides näidatud tualetipotti kallistavat naist, nii et üllatusena see ei tulnud. Mida ma aga oodata ei osanud, oli see, et iiveldus kestab kogu aeg. See ei lõppe ära, ausalt, kuigi mul jookseb juba 16. nädal!
Süda oleks nagu pidevalt paha, aga ei ole päris täpselt aru saada, kas hakkan oksele või mitte. Mõnikord juhtub nii, et ma lihtsalt öögin tühja. Teinekord joon rahulikult võileiva kõrvale hommikuteed ja ilma igasuguse hoiatuseta otsustab mu keha poole närimise pealt: „Kuule, magu, mulle tundub, et see söödav asi ei ole ikka õige. Mis sa arvad kui …” ja pilgutab kavalalt silma, sest hopsti! on kogu söödud tavaar mul suus tagasi.
Nagu arvata võid, ei ole see teps mitte meeldiv, niisiis on igasugune söömine enne kella kuut õhtul väga suur ettevõtmine. Esiteks tuleb välja mõelda mingi söök, mida päriselt süüa tahaks. Ettevaatust, see võib muutuda umbes 20 sekundi vältel! 90 % toiduainetest, mis praegu pähe kargavad, tekitavad iiveldust. Surun iivelduse alla, mõtlen näiteks vihmavarjudest ja tekikottidest (asjad, mis ei ole söödavad ega saa seetõttu südant pahaks ajada). Lõpuks annan alla ja närin leiba.
Aga muidugi ei ole halba ilma heata – need hetked, kus süda paha EI ole, on võrratud! Ma vaatan oma külmkappi ja hakkan valimatult kõike sööma, sest ma saan süüa ja mul ei iiveldagi.
Kui inimesed väidavad sulle, et see okseralli lõppeb kindlasti 12. nädalaga, siis nad valetavad. Muidugi on ka neid inimesi, kes sulle otsa vaadates siristavad: „Oh, sul on kohe nii halb või? Minul ei olnud küll raseduse jooksul mitte kordagi süda paha. Nii hea ja võrratu oli olla, rasedus ongi aeg, mida nautida,” ja naeratavalt malbelt. Sellistel hetkedel meenuvad mulle korrad mu lähiminevikust, kus ma pahaaimamatult endale suhu olen oksendanud, ja ma mõtlen, et need inimesed väärivad vähemalt jalahoopi.
2. Rasedushullus. Pean tunnistama, et ka see ei olnud mulle väga suur uudis, et rasedad naised hirmus emotsionaalsed on. Paraku pean mina tunnistama, et olles niigi emotsionaalne inimene, muutusid need „tujud” rohkem rasedushulluseks. Muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, sest iga väiksemgi asi võis mind niimoodi ärritada, et ise ka ei oleks uskunud, kui poleks pealt näinud.
Kõige rohkem hõlmas see muidugi vaest peikat, kes sai kuulda, kuidas ma vihkan tema juures absoluutselt kõike – alates sellest, kuidas ta hääl on vale, ja lõpetades sellega, et isegi omletti ei oska ta inimese kombel teha. See oli lihtsalt kohutav aeg, sest ma ei saanud ennast takistada. Jah, tunnistan, olingi totaalne mõrd, aga mulle tundus, et tegemist on järgnevaga – tutvun noormehega, ta tundub mulle võrratu ja tore ning temast saab minu peika. Ühel hetkel (täitsa juhuslikult siis, kui olen lapseootele jäänud) mõistan ma, kuidas ta ei oska kõndida, hingata, süüa, naerda, kirjutada jne. Ja ma tõepoolest uskusin, et olin enne olnud pime tema vigade suhtes, selle asemel et nentida, et mu hormoonid on need vead välja mõelnud.
Arst rääkis mulle, et põhjus, miks rasedatel naistel hormoonid üle võivad mängida, on üsna loogiline. Nimelt ei oska vastsündinud beebi veel oma soovidest märku anda ja ema peab neid n-ö õhust lugema. Selle juures töötavad kaasa hormoonid, mis aitavad tajuda ka asju, mida enne ei oleks võib-olla üldse märganud. Kahjuks ei oska hormoonid nõnda talitada, et aitavad sul ainult last mõista. Oh ei, nad võivad muuta su kohutavaks nõiaks ja seda lausa päevapealt! Õnnis rasedus või mis?
3. Tissid. Üldiselt ei platseeru tissid kuskil halbade asjade esikümnes, kuid raseduse ajal küll. Eks me kõik tea, et rasedusega tissid suuremaks lähevad, nõnda ka minul. Nad on mul armetust B-korvist juba C-ni jõudnud, aga sellega kaasnes ka üüratu tissivalu. Kuna elan viiendal korrusel, ei olnud harv juhus, kui pidin trepist alla minema aegluubis ja tissidest kinni hoides, sest muud moodi liikuda ei olnud võimalik. Liiga kuramuse valus. Parim on muidugi see, et üha paisuvad tissid tekitavad rohkem ahvatlusi peikale, aga korvi saab ta kiiremini kui jõuab öelda „tiss”, sest ainuüksi mõte, et keegi peaks neid PUUDUTAMA, ajab valust värisema.
4. Väsimus. Väsimuse aste võrdub mul vist küll mingi keskmise 70-aastase naisterahva omaga. Juba kella kaheksa paiku õhtul tuleb teinekord surmauni peale ja sageli juhtub, et ma olen keset lõunat korraks „silmi puhanud” ja siis neli tundi hiljem ehmunult üles ärganud: „Kus ma olen?” Võiks siis eeldada, et põõnan ka hommikuti mõnuga, aga ei. Loomulikult ärkan ma iga jumala päev umbes 8–9 paiku üles ja mõtlen selle peale, kui väsinud ma ikka olen.
Iga bussisõit loksutaks mind justkui unele ja iga trollipeatus raputaks mind justkui õndsasse unenäkku. Üsna raske on niimoodi funktsioneerida, kas usute? Eriti kuna tööd tuleb ju ka teha ja üllataval kombel ei ole aktsepteeritav vabandus: „Sorry, ma ei saa täna tööd teha, ma olen rase.” Ja nõnda üheksa kuud jutti.
Käivad jutud, et ka see peaks teisel trimestril üle minema ja ehk mingil määral on ka läinud, aga täielikku paranemist ei ole ma märganud.
5. Nälg. Kas pole mitte irooniline, et nälg ja iiveldus käivad käsikäes, aga nii see siiski on. Neil hetkedel, mil ei iivelda ja süda paha ei ole, tahaksin ma süüa kõike, mis mu silma alla satub, alates kommidest ja lõpetades suvikõrvitsaga. Sel ajal ei ole ma peaaegu midagi söömiskõlbmatuks tunnistanud – ühtmoodi libedalt läheb alla korvitäis puuvilja, terve pakk krõpse, kausitäis riisi, potitäis putru jne.
6. Keelud. Iga päev saan ma teada aina uusi asju, mida rasedad inimesed teha/süüa ei tohiks. Jättes välja muidugi loogilised alkoholi-narkootikumid-tubaka ja muud meelemürgid,
