võin maailmale hõisata, et ma olen rase.
Muidugi tehakse siis alles mingi imelik uuring, mille järel selgub, kas kõik on ikka korras. SEE annaks nagu võimaluse minna ja hõisata inimestele, et jeee, ma olen rase!
11. märts
Kuna kõhukest nii vara veel näha ei olnud, peate leppima 12. nädala pildiga Marist, kus ta näeb välja nagu mr Burns Simpsonitest.
Miskipärast on raseduse nõnda varajases faasis naiste peas alati palju muresid ja hirme. Üks nendest on muidugi see, kas lapsega on kõik korras. Mina mõtlesin iga jumala päev, et ei tea, kas ma täna olen veel rase. Ole mureta, see paanika kaob alles siis, kui sa hakkad tundma lapse liigutusi, ehk siis umbes 17. rasedusnädalal. Aega on, kallis sõber! Aga tegelikult pole muretsemiseks põhjust – suure tõenäosusega oled sa siiski rase. Kuhu see laps ikka kaduda saab!
Öeldakse, et lapsest tohiks teistele rääkida alles kolmandast kuust alates, et enne pole asi kindel. Mina olen muidugi kannatamatu ja kolmandaks kuuks teadis mu rasedusest pool maailma, aga siinkohal soovitan talitada oma sisetunde järgi. Kui tunned, et oled valmis teistele rõõmusõnumit levitama, siis jumala eest, tee seda!
Kas ma peaksin olema emalikum?
V äga sageli olen täheldanud seda, et inimesed, kes saavad teada, et ootan last, eeldavad minult kohe suurenenud huvi väikelaste vastu. Üllataval kombel ka inimesed, kes teavad mind juba ammu ja on kursis, et ma ei ole just selline ninnu-nännu tüüpi inimene. Mis siis ikka teha!
Ajal, kui ma veel rase ei olnud (mis tundub praegu nagu terve igavik tagasi), polnud ma samuti üks nendest, kel lapsevankrit nähes põlvist nõrgaks võtab ja kes väikest last nähes teda kohe sülle haarata tahab ja Karlssoni kombel pluti-pluti teha sooviks. Ma ei õhanud rasedate naiste suuri kõhtusid nähes, et „Oh kallis, millal küll see aeg saab olema, millal meie endale sellise armsa titakese saame?”. Ja kui keegi kuskil külas mulle lapse sülle andis, tekitas see minus pigem mingil määral ebamugavust, sest ma kartsin alati, et võin ta kogemata maha pillata, ja kus oleks siis selle häbi ots, kui ma kogemata kellegi tuttuue lapse põrandale kukutan. Ja isegi siis, kui oht kukkuda oli väike, näiteks istusin diivanil, tundsin ennast ikkagi kohmetult. Mida ma selle lapsega tegema oleks pidanud? Tere öelda tunduks viisakas, ennast tutvustada ehk? Rääkida ühistest hobidest? Ah jaa, sa oled 7-kuune ja su viimane suurim saavutus on oma jala täisoksendamine? Selge … Ühesõnaga olid minu suhted väikeste lastega umbes samad nagu raskete matemaatiliste tehetega – ma teadsin, et nad on olemas, täiesti käsitletavad ja mõne jaoks imetoredad, kuid mina pigem vältisin neid, kui võimalus oli. Ja see võimalus oli alati.
„Oi-oi, paari aasta pärast hakkad sina ka titat tahtma!” olid inimesed surmkindlad. „Ma tean, et kohe kui sina rasedaks jääd, muutub su suhtumine täielikult,” kinnitasid nad mulle pühalikult. Mina ainult noogutasin tuimalt ja mõtlesin, mida õhtuks süüa teha või mis filmi kinno vaatama minna. Sest kindel oli, et ma ju PEAN muutuma, kuna iga rase naine PEAB armastama lapsi!
Tuleb tunnistada, et nad ei pannud väga mööda, ma tõesti usun, et mu suhtumine muutus mingil määral. Mu vaated lastele muutusid küll, kuid pigem ikka sellest „minu lapse” vaatevinklist. Näiteks, et oh kui tore vanker, sellist tahaks ma hea meelega endale ka. Või nägin ma linnas juhuslikult mõnda eriti kasvatamatut ja röökivat jõnglast ja vandusin endale, käsi südamel, et minu laps selliseks ei saa. Aga endiselt ei hakanud mu käed hellusest värisema, kui trollis imikut nägin. Ma pean netima, et võib-olla tõesti naeratasin endamisi ja mõtlesin midagi kaunist ja toredat, aga taas kord ei ole see kuidagi seotud just SELLE konkreetse lapsega trollist, sest temast oli mul siiski üks kama kõik.
Praegu aga on lood nii, et inimesed eeldavad minust, et ma kilgates iga lapse endale sülle haaran, uurin tema emalt tolle raseduse kohta, vahetan temaga numbreid ja saadan talle kuni oma lapse 18. eluaastani iga kuu fotosid „tibu” arengust.
„Mariann, vaata, mida tita teeb!” hõigatakse mulle külas, kui seltskonnas on sugulane oma väikese lapsega. Laps istub maas, läliseb, ajab suust tatti välja ja vehib kätega. Mida ma vaatama pean? „Mariann, kas sa teda sülle ei taha võtta?” küsitakse minult ja juba topitakse laps mulle sülle. No olgu, ma võin ta sülle võtta, aga miks, oo, miks te mulle seda peale pressite? Mida ma teile küll halba olen teinud? Ja siis ma istun seal, laps süles, ette manatud naeratus, mis peaks näitama kõikidele ruumisolijatele, et „vaadake mind, ma olen päris ausalt valmis emaks saama, sest selle lapse süles hoidmine on mu elu suurim rõõm!”, ja mõtlen samal ajal, mida õhtuks süüa teha või mis filmi kinno vaatama minna.
Hiljaaegu juhtus mul arsti juures selline seik, et ultrahelis ütles arst mulle äkitselt: „Vaadake, tita lehvitab teile! Vaadake ometi! Lehvitab! Lehvitage ometi vastu!” Ma vaatasin ekraanile ja seal oli päris lapse moodi asi. Tal oli pea ja käed ja jalad ja ta tõepoolest siputas seal ringi ja see oli tõepoolest kõige armsam asi, mida minu silmad iial näinud olid, kuid ma ei hakanud ju seda kõike ometi ämmaemandaga jagama! Ma naeratasin talle ja ootasin, et ta oma jutuga edasi läheks, kuid ta ärritus: „No LEHVITAGE ometi!” Kas ta tõepoolest arvas, et ma hakkan lehvitama ekraanile, samal ajal kui tema vaginaalset ultrahelipulgakest mu sees hoiab, ja puhken südantlõhestavalt nutma ja kallistan teda päikseloojanguni ja siis ta tuleb mulle külla, kus me jagame mu rasedusaegseid muresid ja hirme?
Kui paljud naised siis niimoodi teevad, et ta seda minult lausa nagu ootas? Mulle tundus, et ta pilk nõudis: „Naine, kus kurat on su pisarad? Ole heldinud!” Ja ma tundsin ennast natukene ebamugavalt ja natukene süüdi, sest ma ei tahtnud teha seda filmilikku lehvitust ja lõuavärinat ja muud niisugust. Ma tahan oma hellusehoogusid jagada ainult väga lähedaste inimestega, kas seda on tõesti palju palutud?
Kas see on mingi fakt, et ma pean olema nüüd hoopis teine inimene, kuna minu sees on teine inimene? Tundub, et mõne arust küll, sest muidu ei ole ma kohe kindlasti veel emaduseks valmis, ega ju?
19. märts
See surve olla „uus inimene” on kindlasti suur. Jah, nii ühiskonna kui ka su enda sisetunde pärast. Tunne, et sa pead nüüd lapsi armastama, tundma ennast kohe täiskasvanud, targa ja kogenenuna. Kui seda tunnet ei ole (ja ei pruugi ka enne lapse sündi tulla), siis tunned sa ennast jubeda tulevase emana, eks?
Unusta need tobedad mõtted! Sulle hakkavad lapsed meeldima, usu mind. Isegi mina, endine lapsevihkaja, vaatan mõnikord kerge heldimusega võõraid tittesid. Ja tead, isegi kui sulle võõrad tited ei meeldi, siis annan pea, et oma titt meeldib niikuinii. Seega ära tunne ennast halvasti, kui sa oma kõhule unelaulu ei laula või oma „tibulinnuga” päevad läbi juttu ei vadista. Ka minul oli imelik olematu kõhuga omaette juttu vesta. Tuleb laps välja, küllap teil siis on aega lobiseda.
Jah, ka sinu sügavustes on peidus see nunnutav titega kõnelemise hääl. Ta tuleb lõpuks välja, tahad sa seda või ei. Ära ainult muretse! Ega see rasedus ilmaasjata üheksa pikka kuud kesta – sa harjud selle jooksul igasuguste imelike mõtetega, mis enne võimatud tundusid.
Sinu lapse
TEINE KUU
Väga hull! Sinu sees on ikka veel väike beebi ja ikka veel ei ole sul selle tõestuseks mitte midagi muud kui südamepaha ja kahe triibuga rasedustest. Või kui sa oled nagu mina, siis on sul neid kolm tükki, sest äkki mõni eelnev valetas. Mingist kõhust ei maksa veel unistadagi, kuigi minul oli teisel kuul küll punu ees. Selle eelduseks peab olema kahjuks varasem pekisus, titekõhtu pead sa veel ootama.
Ma
