jalgpalli mänginud, ta polnud küll saanud kunagi nii kuulsaks kui Ron LaSalle, aga oli aidanud meeskonnal nii mõnegi mängu võita. Ta keskkoht oli nüüd jämedam – šokolaadikattega sõõrikute tagajärg, mida ta ostis töö- ja koduteele jäävast Quick Stopist –, ent ta oli ikka veel nägus mees.
“Tänan kohvi eest, Hannah.” Bill istus raskelt pukile ja hoidis käsi kuuma kohvikruusi ümber. “Väljas hakkab külmaks minema.”
“Seda on näha. Sa oled näost täiesti sinine. Said sa midagi teada?”
“Mitte eriti. Juhipoolne aken oli lahti. Ju pidas Ron veoki kinni ja keeras akna alla, et oma tapjaga rääkida.”
Hannah mõtles hetkeks selle peale. “Ta ei oleks akent alla keeranud, kui oleks arvanud, et on ohus.”
“Tõenäoliselt mitte,” nõustus Bill. “Tapja ründas Roni täiesti ootamatult, kes ta ka polnud.”
“On sul kahtlusaluseid?”
“Veel mitte. Ja kui me ei leia juhtunule ühtegi tunnistajat, siis on meie ainsaks asitõendiks kuul. See läheb kohe pärast lahkamist ballistikaekspertiisi.”
Hannah krimpsutas lahkamise peale nägu ja küsis järgmise küsimuse, et peletada mõtteist tõsiasi, et doktor Knight peab Roni lahti lõikama. “Sa ei pea ju kellelegi ütlema, et ta sõi enne surma minu küpsiseid, ega ju? See võib inimestes vastumeelsust tekitada, kui mõistad, mida ma öelda tahan.”
“Pole probleemi.” Billi ilme muutus esimest korda sel hommikul lõbusaks. “Sinu küpsistel ei olnud Roni surmaga mingit pistmist. Ron lasti maha.”
“Soovin, et oleksin ta varem leidnud, Bill. Oleksin võinud kiirabi kutsuda.”
“Sellest poleks kasu olnud. Paistab, et kuul tabas ta südant. Ma ei tea seda muidugi kindlalt, enne kui doktor temaga lõpetab, aga arvan, et ta suri silmapilkselt.”
“See on hea.” Hannah noogutas ja mõistis alles siis, mida oli öelnud. “See tähendab, see ei ole hea, aga mul on hea meel, et see oli kiire.”
Bill avas oma märkmiku. “Tahan, et räägiksid mulle ära kõik, mis hommikul juhtus, Hannah, isegi kui sa arvad millegi kohta, et see ei ole tähtis.”
“Selge.” Hannah ootas, kuni Bill pastaka kätte võttis, ja rääkis talle kõigest, alates hetkest, mil oli Roni meierei juures näinud, kuni tema surnukeha avastamiseni. Ta ütles Billile täpse kellaaja, millal oli pagaritöökoja tagumisest uksest välja astunud ja millal tagasi sisse tulnud, et šerifijaoskonda helistada.
“Sa oled hea tunnistaja,” kiitis Bill Hannah’t. “Kas see on kõik?”
“Arvan, et Tracey nägi viimasena Roni elusana. Ta ütles, et ootas kinnisvarabüroo ees Andread, kes läks mingite paberite järele, kui Ron oma veokiga mööda sõitis. Ta lehvitas Ronile ja vaatas, kuidas ta siit minu ristmikult ära keeras. See pidi juhtuma veidi enne kaheksat, sest Andrea ja Tracey tulid kohvikusse kohe pärast selle avamist ja …” Hannah vakatas ja ta kulm tõmbus kortsu.
“Mis on, Hannah?” Bill võttis pastaka uuesti kätte. “Sul tuli praegu mingi mõte, eks?”
“Jah. Kui Tracey nägi Roni kell kaheksa, siis oli ta juba kakskümmend viis minutit oma ajakavast maas.”
“Kuidas sa seda tead?”
“Ron pidi siia jõudma kell 7.35. Ta viib kauba kooli ja tuleb siis otse siia. Ma olen tema kaubaringil olnud sellest ajast saati, kui kohviku avasin, ja ta ei ole kunagi rohkem hilinenud kui minuti.”
“Ja sellepärast läksidki välja, et vaadata, kus ta veok on?”
“Mitte just päriselt. Arvasime, et ta veok oli katki läinud. Tracey ütles, et kuulis, et veoki summutist kõlas kõva pauk kohe pärast seda, kui see pööras …” Hannah jäi poole lause pealt vait ja ta silmad läksid šokist suureks. “Tracey kuulis seda, Bill. Ta arvas, et see oli summuti pauk, aga ta kuulis hoopis Roni tapnud lasku!”
Billi suu tõmbus kriipsuks ja Hannah teadis, mida ta mõtles. Hirmuäratav oli mõelda, et Tracey oli mõrva toimepanekule nii lähedal viibinud. “Oleks parem, kui ma läheksin nüüd meiereisse ja räägiksin Max Turnerile, mis juhtus,” ütles Bill.
“Maxi ei ole seal. Ron rääkis mulle, et ta läheb täna hommikul kolme osariigi võitootjate konverentsile. See on Wisconsinis ja ma arvan, et see pidi kestma nädala. Ma räägiks sinu asemel Betty Jacksoniga. Ta on Maxi sekretär ja teab, kuidas Maxi kätte saada.”
“Hea mõte.” Bill võttis kohvikruusist viimase lonksu ja asetas selle lauale. “See juhtum on mulle väga oluline, Hannah. Tegin eelmisel nädalal uurijaeksami ja šerif Grant andis mulle loa seda uurimist juhtida.”
“Sind siis edutati?” Hannah näole ilmus naeratus.
“Mitte veel. Šerif Grant peab sellele veel oma allkirja panema, aga ma olen päris kindel, et ta teeb seda, kui ma hästi töötan. Edutamine oleks meie jaoks hea. Hakkaksin rohkem palka saama ja Andrea ei peaks enam tööl käima.”
“See oleks suurepärane.” Hannah’l oli Billi pärast südamest hea meel.
“Ega sa ei arva, et Roni mõrva edutamise hüppelauana kasutada oleks vale?”
“Kindlasti mitte.” Hannah raputas pead. “Keegi peab Roni mõrvari ju kinni püüdma. Kui sina ta kinni püüad ja ametikõrgendust saad, siis oled selle ära teeninud.”
“Sa ei ütle seda ainult minu enesetunde parandamiseks?”
“Mina? Ma ei ütle mitte kunagi seda, mida ma ei mõtle, mitte siis, kui asi on oluline. Sa peaksid seda juba teadma!”
Bill naeratas laialt ja lõdvestus veidi. “Sul on õigus. Nagu Andrea ütleb, taktitunne ei ole just sinu tugev külg.”
“Tõsi.” Hannah võttis öeldu naeratusega omaks, kuid see tegi ikkagi natuke haiget. Ta arvas, et oli aastate jooksul Andrea suhtes väga taktitundeline olnud. Hannah võis tuletada meelde loendamatu hulga olukordi, mil ta oleks võinud oma õe rõõmsameelselt ära kägistada, aga ta ei olnud seda teinud.
“Üks asi veel, Hannah.” Bill köhatas kurgu puhtaks. “Ma ei tahaks seda paluda, aga inimesed räägivad tavaliselt sinuga ja sa tunned peaaegu kõiki linnaelanikke. Kas helistad mulle, kui kuuled midagi, mida ka mina peaksin sinu arvates teadma?”
“Muidugi helistan.”
“Tänan. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti. Kui Roni tappis keegi kohalik, siis ütleb või teeb ta kindlasti midagi paljastavat. Peame lihtsalt olema piisavalt taibukad, et seda märgata.”
Hannah noogutas. Siis märkas ta, et Bill piidles igatsusega ahjuplaatidel lebavaid krõbedaid rosina-kaeraküpsiseid, ja tõusis, et õemehe jaoks kott küpsistega täita. “Ära neid kõike korraga ära söö, Bill. Sul hakkab kõhule volt tekkima.”
Kui Bill oli lahkunud, hakkas Hannah oma sõnade üle mõtlema. Andreal oli õigus. Tal ei olnud taktitunnet. Taktitundeline inimene ei oleks maininud Billi kõhuvolti. Tal ei olnud õigust Andrea meest kritiseerida.
Kui Hannah pendeluksest tagasi kohvikusse astus ja leti taga oma kohale asus, mõistis ta, et oli rikkunud hoopis tõsisemat õdedevahelist reeglit. Ta oli lubanud Billile, et aitab
