välja. Mul on tõesti kahju, Hannah. Ma ei oleks neid minema visanud, kui oleksin teadnud, et need on tähtsad.”
Hannah mõistis, et oli liiga järsk olnud. “Pole hullu. Lihtsalt ütle mulle, mida härra Hodges prügiga teeb.”
“Ta viskab kõik sinna parklas asuvasse suurde oranži prügikonteinerisse. Keegi peab selle läbi otsima, enne kui seda tühjendama tullakse.”
“Millal seda tühjendatakse?”
“Umbes kella viie ajal.”
Hannah tõi kuuldavale vaikse vandesõna. Ta ei saanud jääda kõrvalvaatajaks ja lasta prügiautol olulisi asitõendeid minema vedada. Ta peab üritama Billi kätte saada, ent kui õemees ei ole banketi lõpuks kohale jõudnud, siis peab Hannah ise prügikotid läbi otsima.
“Tubli töö, Hannah!” Gil Surma, Lake Edeni skaudijuht ja Jordani keskkooli nõustaja, kinkis Hannah’le sõbraliku õlapatsutuse. “Väga hea, et sa küpsiseid rohkem tõid. Ma poleks eales arvanud, et kaheksateist poissi suudab seitse tosinat küpsist nahka pista.”
“See teeb vähem kui viis küpsist näkku ja nad on ju kasvavad poisid. Mõtlesin, et kui ma juba skautidele banketti korraldan, siis peaksin ka ise skautide moto kohaselt käituma.”
Gilil kulus mõistmiseks natuke aega. Hannah’ pilgu all tuksatasid ta suunurgad ning ta hakkas vaikselt naerma. “Pead silmas motot “Ole valmis”? Väga nutikas.”
Hannah naeratas ja tassis boolikausi kööki. Kui ta söögisaali naasis, oli Gil ikka veel seal. “Sa ei pea siia jääma, Gil. Ma võin ise kõik ära koristada.”
“Ei, ma aitan sind.” Gil hakkas plasttopse ja – taldrikuid kokku korjama ning neid prügikasti viskama. “Hannah?”
“Jah, Gil.” Hannah jättis töö katki, et mehe poole vaadata. Gili ilme oli väga tõsine.
“Sina leidsid Roni, eks?”
Hannah ohkas. Kõik, kellega ta kokku juhtus, tahtsid midagi Ronist teada saada. Hannah’st oli saamas kohalik kuulsus, kuid kiire tähelend kuulsusesse, mis põhines Roni mõrval, muutis Hannah’ enesetunde sandiks. “Jah, Gil. Mina leidsin ta.”
“See oli sinu jaoks kindlasti väga raske.”
“See ei olnud just tore elamus jah.”
“Mõtlesin lihtsalt … see oli nii hirmus, mida sa pidid läbi elama ja võib-olla tahad sellest kellegagi rääkida. Minu kabineti uks on alati lahti, Hannah. Ja ma annan oma parima, et aidata sul sellega toime tulla.”
Hannah tahtis talle öelda, et tal ei ole psühhiaatrit vaja. Isegi kui tal oleks psühhiaatrit vaja, ei valiks ta Jordani keskkooli nõustajat, kes tegeles aknest ja kohtinguvabadest laupäevaõhtutest põhjustatud südamevaluga. Kuid siis tuletas Hannah endale meelde, et oli lubanud olla taktitundeline, ning hingas sügavalt sisse, et hädavaleks valmistuda. “Tänan pakkumast, Gil. Kui mul on vaja sellest kellegagi rääkida, siis oled sina minu esimene valik.”
Selleks ajaks, kui Hannah lõpetas asjade pakkimise ja nende Suburbanisse vedamise, oli Edna juba lahkunud. Hannah oli üritanud Billile mitu korda helistada, kuid talle oli öeldud, et Bill on jaoskonnast väljas ning et teda ei ole võimalik kätte saada. Hannah heitis kiire pilgu käekellale. Ta oli lubanud Lisale, et on kella neljaks tagasi, ja tal oli jäänud vaid viis minutit. Kuid huulepulgajäljega topsik leida oli olulisem kui õigel ajal Cookie Jari naasta.
Hannah heitis kiire pilgu oma parimatele viigipükstele ning pulloveri ja kardigani komplektile. Ta pidi õhtul linnapea korraldataval peol toitlustamise eest hoolitsema ja ta oli kavatsenud just neid rõivaid kanda.
Pulloveri ja kardigani komplekt oli helebeež, kuid seda sai pesta. Hannah oigas kergelt mõtte peale, et peab koju jõudes masinatäie pesu pesema, kuid keeras oma kardigani käised üles, marssis prügikonteineri juurde ning pani vaimu teda ootavate sööklajääkidega võitlemiseks valmis.
Prügikonteiner oli tohutu suur. Hannah kirtsutas metallkonteinerist tuleva leha peale nina ja vandus vaikselt. Konteineri äär ulatus talle õlani ja ta ei oleks saanud mitte mingil moel kõiki prügikotte nende sisu uurimiseks välja tõsta. Tuues kuuldavale järjekordse, seekord küll värvikama vandesõna, kõndis Hannah tagasi auto juurde ja ajas selle ninapidi konteineri äärde. Siis ronis ta pärlmutterpunasele kapotile ja sirutas käed konteinerisse, et tõmmata välja esimene prügikott.
Hannah’ esimese prügikoti saak koosnes salvrätinutsakutest, karamellipudingu lärakatest ja mingist pruunist lögast, mis meenutas veiselihahautist. Vähemasti teadis ta nüüd, mida õpilased olid lõunaks söönud. Hannah hakkas juba teist prügikotti välja tõmbama, kui talle meenus, et köögi prügikasti oli vooderdanud väiksem rohelist värvi prügikott. Ta sirutas end kapotil välja ja tõstis mustad kotid ükshaaval üles ning upitas need üle konteineri serva kõrvale. Peaaegu põhjas – ta oleks pidanud teadma, et see oli põhjas – nägi ta üksikut rohelist prügikotti. Kuigi Hannah punnitas end nii kaugele, et kogu ülakeha ulatus üle konteineri serva, siis jäid tema sõrmeotsad rohelisest prügikotist ikkagi oma kümne sentimeetri kaugusele. Ta ohkas ja tegi siis seda, mida teeks iga hea naiseõde ning pühendunud amatöördetektiiv. Ta keeras end ringi ja lasi jalad üle metallkonteineri ääre rippu, hingas rahustuseks sügavalt sisse ja libistas end konteineri sügavusse.
Konteineri sees oli rohelise prügikoti kättesaamine kerge. Konteinerist väljaronimine aga mitte. Hannah pidi suured mustad prügikotid üksteise peale virna laduma, et saaks nende otsa ronida ning neid libeda ja lirtsuva trepina kasutada. Üks kott läks ta raskuse all katki ja Hannah oigas, kui ta kingad hautise mülkasse vajusid. Selleks ajaks, kui ta lehkavast sügavusest välja sai ja end tagasi oma auto kapotile tõukas, teadis Hannah, et ta lõhn oli sama halb kui ta väljanägemine.
“Bill jääb mulle suure teene võlgu,” porises Hannah, kui tegi rohelis prügikoti nööri lahti ja hakkas selle sisu läbi otsima. Pärast mitmeid kokkukortsutatud saiakotte ja arvukaid keelatud suitsukonisid leidis ta kaks kuumakindlat plasttopsi.
“Kätte sain!” võidutses Hannah. Ta oli topse juba oma kätte haaramas, kui talle meenus, et filmi- ja teledetektiivid kasutasid alati kummikindaid ja asitõendite hoiustamiseks mõeldud spetsiaalseid kotte. Kui huulepulgajäljega topsil olid sõrmejäljed, siis ei tahtnud Hannah neid kohe kindlasti rikkuda. Kuna tal ei olnud aga harjumust toitlustama minnes kummikindaid ega asitõendikotte kaasa võtta, siis rahuldus ta sellega, et pistis käe saiakotti ja tõstis selle abil topsid ükshaaval teise tühja saiakotti.
Kui asitõendid olid kindlalt pakendatud, siis libistas Hannah end Suburbani kapotilt maha ja ronis juhiistmele. Ta tundis end autot käivitades ja kooli parklast välja sõites uhkete ettevaatusabinõude kasutamise tõttu veidi tobedana. Käitumise kujundamine mõne teledetektiivi järgi oli hullumeelne – kui ta ei olnud just nii rumal, et päriselt uskuda, et kõik riigi telefoninumbrid algavad numbritega viis-viis-viis3.
Neljas peatükk
Lisa täitis parasjagu ühte kotikest maapähklivõiküpsistega ja tema silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui ta nägi tagauksest sisse tuisanud Hannah’t. “Hannah! Mis …?”
“Ära küsi. Käin kiiresti duši all.”
“Aga Bill on siin ja tal on vaja sinuga rääkida.”
Hannah pistis pea vannitoa ukse vahelt
Ameerika filmides, telesarjades ja muus meedias kasutatavad väljamõeldud telefoninumbrid. (Tlk.)
