teid nii palju, kui saan.” Rhonda naeratas võltsilt, violetsed kontaktläätsed Billile sihitud. “Mida te teada tahate?”
Hannah ohkas, tuletades jälle meelde vanasõna heast ja kurjast. “Kui tahaksid osta samasugust huulevärvi nagu sellel topsil … ja ma tean, et sa ei tahaks, sest sul on ometigi ju nii hea maitse … aga ütleme, et sa tahaksid, siis kuhu sa seda ostma läheksid?”
“Las ma mõtlen natuke.” Rhonda ajas oma perfektselt värvitud huuled prunti. “Mitte ükski pood siin linnas ei müü sellist huulepulka, seega peaksin seda mujalt otsima. Mitte et ma seda teeksin muidugi.”
Hannah nõustus kiiresti. “Muidugi mitte. Kujutame lihtsalt praegu olukorda ette, et saaksime parema kujutelma, kuhu huulepulga omanik võis seda ostma minna. Rhonda, sa aitad Billi väga tähtsas uurimises ja ta on sulle selle eest väga tänulik.”
“Oodake nüüd.” Rhonda silmad tõmbusid kissi. “Kas sellel on mingit pistmist Ron LaSalle’i mõrvaga?”
Hannah toksas jalaga Billi ja mees võttis järje üle. Ta kummardus ettepoole ja tasandas häält. “See on konfidentsiaalne, Rhonda. Küsime seda sinult vaid seetõttu, sest teame, et saame sind usaldada.”
“Ma mõistan.” Rhonda sirutas käe, et Billi kätt patsutada. “Kui ma tahaksin seda konkreetset täiesti kohutavat huulepulgatooni osta, siis peaksin selle lihtsalt Luanne Hanksi käest hankima.”
“Luanne Hanksi?” Hannah oli üllatunud. Luanne oli olnud keskkoolis Michelle’iga ühes klassis, aga ta oli pärast rasedaks jäämist kooli pooleli jätnud. “Arvasin, et Luanne töötab Hal & Rose’si kohvikus.”
“Ta töötabki.”
“Nad müüvad kohvikus huulepulki?” küsis Bill.
“Ei, rumal poisu.” Rhonda plaksutas oma ebaloomulikke ripsmeid. “Luanne töötab nädala sees kohvikus ja müüb nädalavahetustel Pretty Girli kosmeetikat. Olen näinud, kuidas ta oma näidisekohvrit mööda linna lohistab.”
Bill astus sammukese tagasi, olles valmis lahkuma. “Tänan, Rhonda. Sinust oli palju abi.”
“Üks asi veel, Rhonda.” Hannah manas näole oma kõige tõsisema ilme. “Bill ei ole sind veel hoiatanud.”
Bill pööras naiseõe poole täiesti tühja kõõrdpilgu ja Hannah teadis, et peab ohjad enda kätte võtma. Ta keeras end näoga Rhonda poole ja põrutas ise edasi. “Asi on niimoodi, Rhonda. Bill tahab, et sa ei mainiks mitte kellelegi neid küsimusi, mida ta sinult küsis. Kui Roni tapja saab teada, et sa meid aitasid, siis võid sattuda tõelisse hädaohtu. Kas pole nii, Bill?”
“Ah … just!” Bill oli natuke aeglane, aga Hannah oletas, et mees oli Rhonda flirtimiskatsest ikka veel veidike endast väljas. “Vaikimine on oluline, Rhonda. Pea meeles, et Roni tapja on kõige koletuma kuritöö juba toime pannud. Tal ei ole järjekordse mõrvaga enam midagi kaotada.”
Rhonda nägu tõmbus nii kaameks, et Hannah võis näha ta kaelal piiri, kus ta oli oma jumestuskreemi hajutanud. Rhonda vääris Billiga flirtimise pärast korraliku ehmatust, kuid Hannah ei tahtnud vastutada kahju eest, mis võis tekkida, kui Rhonda minestaks ja klaasletile langeks.
“Sa ei pea muretsema, Rhonda.” Hannah sirutas välja käe, et Rhonda käsivart patsutada ja samas ka teda toetada. “Mitte keegi ei kuulnud meie vestlust ja me käisime linna kõigi kosmeetikamüüjate juures. Teiste teada ütlesid meile vaid seda, et sa ei müü sellist huulepulka.”
“Hannah’l on õigus,” ütles Bill. “Ärevuseks pole mingit põhjust. Hoian sinu isikut saladuses ega pane sinu nime oma märkmetesse kirja.”
“Aitäh, Bill.” Värv hakkas vaikselt Rhonda näole naasma. “Ma ei iitsata sellest kellelegi sõnakestki. Vannun seda.”
Hannah oli rahul, et Rhonda ei hakka midagi välja lobisema, kuid naine oli ikka veel kohutavalt kaame. “Kui tapja on trellide taga, siis kostab Bill sinu eest ja saad erilise kodaniku aukirja. Sinust on olnud väga palju abi, Rhonda.”
Bill kordas Hannah’ sõnu ja võttis topsiga kilekoti oma kätte. Nad astusid viimase Rhondale suunatud hüvastijätu ja tänusõna saatel apteegist välja ja ronisid Billi patrullautosse. Kui nad olid tagasiteel Hannah’ kohvikusse, hakkas Bill naeru kõkutama.
“Mis on?” Hannah pööras ainitise pilgu tema poole.
“Mõtlesin lihtsalt, kuidas ma saan Rhondale erilise kodaniku aukirja andmise eest kosta, kui šerifiosakond ei anna selliseid asju üldse välja.”
“Pole probleemi,” kinnitas Hannah talle. “Gil Surmal on terve hunnik oma skautidele mõeldud tühje aukirjablankette. Palun talt lihtsalt ühe ja saad selle Rhonda nimele kirjutada.”
“See ei lähe läbi. Šerif Grant ei pane ealeski mingile väljamõeldud aukirjale oma allkirja.”
“Ta ei peagi seda tegema. Hannah saatis Billile lõbusa naeratuse. “Lahendame ise selle mõrva ära, Bill. Selleks ajaks, kui saad mahti Rhondale aukirja üle anda, oled juba uurija ja võid sellele ise alla kirjutada.”
Viies peatükk
Hannah riputas viigipüksid ja kampsuni riidepuule ning sirutas käed, et püüda Moishe kinni enne, kui kass jõudis ikka veel sooja kuivati sisemusse kaduda. “Ei, sinna ei lähe. Kuivatid söövad kasse ja arvan, et elad juba oma üheksandat elu.”
Moishe kaenla all, voltis Hannah vaba käega kokku rätiku ja tassis mõlemad diivani juurde. Niipea kui ta rätiku diivanile asetas, hüppas Moishe sellele ja hakkas nurruma.
“Mida need mõned kassikarvad ikka teevad?” küsis Hannah, sirutas käe ja sügas kassi lõua alt, enne kui läks tagasi ülejäänud pesu kuivatist välja võtma. Viis minutit hiljem oli ta riides ning valmis, et minna kultuurikeskusessse, kus toimus linnapea rahakogumisüritus.
“Ma pean minema, Moishe.” Hannah jäi diivani juures seisma, et kassile head aega öelda. “Panen sulle teleka mängima. Kas sa tahad vaadata A&E kanalit või Animal Planetit?”
Moishe vehkis sabaga ja Hannah mõistis. “Olgu, panen teleka A&E kanali peale. Täna näidatakse Animal Planeti pealt “Loomaarsti kiirabi” ja sulle ei meeldi ju seda vaadata.”
Hannah oli just teleka käima pannud, kui helises telefon. Hannah’ ja Moishe pilgud kohtusid. “Parem oleks, kui ma sellele ei vastaks. Tõenäoliselt on see jälle ema.”
Hannah kuulas oma lindistatud sõnumit: “Tere. Siin Hannah. Ma ei saa praegu telefonile vastata, aga kui sa jätad mulle sõnumi, siis helistan meeleldi tagasi. Oota piiksatust.” Kõlas piiksatus ja siis kostis valjuhääldist tema ema hääl. “Hannah, kus sa oled? Ma olen sulle juba kuus korda helistanud ja sind pole ikka veel kodus. Helista mulle kohe, kui uksest sisse astud. Asi on tähtis!”
“Mis sa arvad, kas ema kõlab veidi ärritunult?” Hannah naeratas laialt Moishele. Kassi kõrvad olid vastu pead surutud ja ta oli end ema häält kuuldes närviliselt kohevile ajanud. Hannah silus kassi turris karvad maha ja sügas teda veel. “Ära muretse, Moishe. Ta ei tule siia. Ta ostis alles hiljuti uue paari sukkpükse, et asendada neid, mille sa viimati ribadeks tõmbasid.”
Moishe kurgust kostis mürin, põhjatu enesega rahuolu nurr. Kass oli kohe kindlasti enda
