kannab?”
“Täiesti kindel. Mitte keegi teine ei ole seda minult tellinud ja ma olen siin piirkonnas ainus Pretty Girli edasimüüja.”
“Aitäh, Luanne.” Hannah oli tänulik, palju tänulikum, kui Luanne oskas seda arvatagi. “Kui sul on üks Pink Passioni huulepulk, siis ma võtan selle ära.”
“On olemas. Istu sina siin ja ma otsin selle oma varudest välja. Ja kui me juba siin oleme, siis teen sulle meiki ka. Vaatame, kui kütkestav sa välja näed, kui kasutame õiget jumestuskreemi, kena lauvärvi ja täiuslikku huulepulgatooni.”
“Olgu,” nõustus Hannah. Oleks ebaviisakas sellest keelduda ja ta saaks Danielle’i kohta rohkem küsimusi esitada, kui Luanne jumestajat mängib. “Kas Danielle tellib sinult palju meigitarbeid?”
Luanne tõstis välja hiiglasliku kosmeetikakohvri ja asetas selle tualettlaua kõrval olevale lauale. Kohver oli portfellist palju suurem ning avanes mõlemast küljest, tuues nähtavale mitu rida sahtleid. Ülemises sahtlis olid tillukesed huulepulgatestrid, teises väikesed jumestuskreemi- ja põsepunapurgid ning kolmas sahtel oli täidetud eri tooni lauvärvide, silmapliiatsite ja ripsmetuššidega. Kohvri põhja olid korralikult sätitud küünelakipotsikud ning nende peal oli väljatõstetav sahtel pintslite, vatitikkude ja jumestuskäsnadega.
“Danielle on üks mu parimaid kliente,” vastas Luanne jumestuskreemi purgikest kohvrist võttes. “Ta tellib tooteid meie grimmisarjast.”
“Kas ta on Lake Eden Playersi liige?” Hannah mainis kogukondlikku teatritruppi, mis oli avanud Main Streetil asuvas vanas kingakaupluses teatri, mille etenduse ajal pakuti külalistele ka õhtusööki.
“Minu teada mitte.” Luanne võttis välja paar sellist vanaaegset juukseklambrit, mida Bertie ei olnud juba aastaid enam Cut ’n Curlis kasutanud, ja tõmbas Hannah’ juuksed näo eest kokku. “Võtame juuksed eest ära.”
“Miks Danielle grimmi kannab?”
“Tal on nahaprobleemid.” Luanne hakkas Hannah’ näole jumestuskreemi tupsutama. “Pane silmad kinni. Mul on vaja su silmalaud ka üle käia.”
Hannah sulges kuulekalt silmad, ent ta jätkas küsimuste esitamist. “Missugused nahaprobleemid?”
“Vistrikud ja lööbed. Ära kellelegi ütle, et ma seda sulle rääkisin. Danielle on oma naha suhtes väga tundlik. Ta rääkis mulle, et tal löövad vistrikud ikka veel nagu teismelisel välja ja mitte ainult näol. Tal on kohutav lööve ka õlavartel ja kaelal.”
“Ja grimm katab need ära?”
“Täiuslikult. Pretty Girli grimm katab peaaegu kõike. Mäletad, kui Tricia Barthel selle sinise silma sai?”
“Mh-mh.” Hannah andis endast parima, et ilma suud avamata jaatavalt vastata. Luanne kattis parasjagu tema ülahuule ümbrust jumestuskreemiga. Hannah mäletas Tricia sinist silma. Tricia oli kõigile rääkinud, et jooksis vastu ust, aga Hannah oli Loretta Richardsonilt tegelikku lugu kuulnud. Loretta oli Hannah’le jutustanud, et tema tütar Carly oli Triciat matemaatikaõpikuga visanud, kui Tricia oli hakanud Carly poiss-sõbrale ligi tikkuma.
“Tricia ema oli väga pahane, sest järgmisel päeval oli abiturientide pildistamine. Ta helistas nõu küsimiseks mulle ja ma kasutasin Tricia peal Pretty Girli grimmi tegemiseks mõeldud jumestuskreemi. See kattis kõik ta sinikad täielikult ja ta on sellest ajast saadik minu käest kosmeetikat tellinud.”
“See on hämmastav,” Hannah julges nüüd sõna sekka öelda. Luanne oli liikunud lõua juurde. “Nägin Tricia pilti, kui kõigi abiturientide pildid lehes ilmusid ja ma ei näinud seal küll ühtegi sinikat.”
“Pretty Girli grimmi jaoks mõeldud jumestuskreem katab kõik – tugevatest sinikatest vinnideni.” Luanne’i häälest kostis uhkus oma toodete üle. “Aga sul ei ole seda vaja, Hannah. Su nahk on täiuslik. Sa kasutad kindlasti õiget niisutus- ja öökreemi kombinatsiooni. Mina ei muudaks sinu asemel mitte midagi.”
Hannah surus suule tekkiva naeratuse tagasi. Ta ei kavatsenudki midagi muuta, eriti seepärast, et ta polnud kunagi elus niisutus- ega öökreemi kasutanud. Ta pesi oma nägu just selle seebiga, mis Red Owlis parasjagu allahinnatud oli, ega mõelnud kunagi pikemalt selle üle.
“Nõjatu lihtsalt tahapoole, Hannah, ja lõdvestu,” lausus Luanne professionaalsel toonil. “Selleks ajaks, kui ma sinuga valmis saan, näed välja ilusam kui kunagi varem.”
Kuues peatükk
Esimene inimene, keda Hannah kultuurikeskusesse astudes nägi, oli ta oma ema. Delores Swensen seisis saali teises otsas, ümbritsetuna oma sõprade ringist ja andis neile audientsi. Hannah jälgis, kuidas ema tõstis käe, et oma läikivaid tumedaid juukseid siluda, ning tema maitsekad teemantkõrvarõngad sätendasid laevalgustite all. Tal oli seljas mahesinine kleit, mis oli seisnud Beau Monde Fashionsi vaateaknal, ning ta ridikül ja kingad sobisid omavahel ideaalselt. Hannah’ ema oli ikka veel ilus naine ja ta teadis seda. Viiekümne kolme aastasena oli Delores võitmas ajaga peetavat lahingut ja ainult Hannah, kes oli aidanud emal isa surmale järgnenud kuudel tema rahaasju korraldada, teadis, kui kallis see lahing tegelikult oli. Õnneks oli Deloresel raha, mida kulutada. Hannah’ isa oli suutnud kindlustada emale väga hea finantsolukorra, lisaks oli Delores oma vanemate pärija. Deloresel ei olnud võimalik mitte mingil kombel kogu oma raha ära kulutada, isegi kui ta kavatseb kulukaid kõhuseinaplastika- ja näopinguldusoperatsioone.
Hannah ohkas läbi rahvahulga liikudes. Kui juuksevärv kõrvale jätta, siis sarnanes Andrea Deloresega. Ja Michelle oli samuti väike kaunitar. Hannah’ mõlemad nooremad õed olid pärinud ema ilugeenid. Hannah oli aga peres ainuke, kes oli isa moodi. Teda oli neetud isa punaste ja allumatute lokkis juustega ning ta oli oma õdedest vähemalt kümme sentimeetrit pikem. Kui võõrad nägid Delorest koos tütardega, oletasid nad, et Hannah on adopteeritud.
Delores naeris parasjagu ühe sõbra juttu. Hannah ootas, kuni daamide seltskond oli laiali läinud ja kõndis siis ligemale, et Deloresele õrnalt õlale koputada. “Tere, ema.”
“Hannah?” Delores pööras end tütre poole. Ta silmad läksid suureks, suu vajus imestusest ammuli ja ridikül kukkus ta sõrmede vahelt, kui ta Hannah’ käest kinni haaras.
“Mis on?” Hannah’ kulm tõmbus kortsu.
“Ma ei usu seda, Hannah! Sa kannad kohe päriselt meiki!”
Hannah oli ema reaktsioonist hämmingus. Ta oli otsustanud Luanne’i tehtud meiki linnapea üritusel kanda, ent kui ta oleks teadnud, et Delores reageerib sellele taolise ammulisui vapustatusega, siis oleks ta korraks oma kohvikus peatuse teinud ja näo puhtaks pesnud. “See ei meeldi sulle?”
“Milline muutumine. Ma ei tea, mida öelda.”
“Näen seda jah.” Hannah kummardus, et ema ridikül maast üles tõsta. “Oletan, et oleksin pidanud selle enne siiatulekut maha pesema.”
“Ei! See näeb tegelikult hea välja. Sa üllatad mind, Hannah. Mul polnud aimugi, et sa tead, mis asi on silmapliiats.”
“Mul on vist varjatuid andeid.” Hannah naeratas emale laialt. “Ütle ausalt, ema. Kas see meik on sinu arvates tõesti samm paremuse poole?”
“Muidugi on! Kui suudaksin sind nüüd ka paremaid riideid kandma veenda, siis võiksid ka päriselt …” Delores jäi äkitselt
