ta meik oli laiali ja ripsmed valatud pisarate tõttu üksteise külge kleepunud. Hannah’t hämmastas enda ja Danielle’i vaheline erinevus. Iga kord kui Hannah nuttis – seda ei juhtunud küll tihti – muutus ta nina sama punaseks kui Billi patrullauto katusele kinnitatud vilkur ning silmaümbrused paistetasid üles. Oli päris selge, et Danielle’i ja Andrea sugused naised olid kaunidusgeenide jagamise ajal oma jao kindlalt kätte saanud.
“Jää veel mõneks minutiks siia ja tee oma meik korda.” Hannah kinkis talle julgustava naeratuse. “Su ripsmetušš on nüüd kohe kindlasti laiali.”
Danielle’i ilme muutus taas kartlikuks. “Aga Boyd tuleb mind otsima, kui ma kohe varsti välja ei tule.”
“Otsin ta üles ja ütlen, et sul on mingi tolmukübe silmas.” Hannah aitas Danielle’i püsti ja lükkas teda peegli poole. “Ära muretse, Danielle. Su saladus on kindlas kohas.”
“Tean, Moishe. Olin kaua ära.” Hannah krahmas kohe pärast korteri ukse avamist oma pahkluude poole tuhiseva oranži kera sülle. Näis, et see samm rahustas puudustkannatava kaslase esmavajaduse, sest ta hakkas sügaval kurguhäälel nurruma. Kass lakkus Hannah’ kätt ning Hannah hakkas selle peale naerma. “Olen nüüd kodus, et siia jääda. Las ma teen ühe telefonikõne ja siis näksime midagi, enne kui põhku poeme.”
Moishe järgens Hannah’le kööki ja jälgis, kuidas perenaine külmkapi põhjas seisvast rohelisest, terve galloni mahutavast plastanumast endale klaasi valget Chablis’d valas. See oli heast veinist kaugel ja Hannah sai sellest erinevusest aru, kuid see oli odavam kui Sominexi või Bayeri unetabletid. Hannah avas kapiukse, et võtta sealt üks vanaaegsetest magustoidukaussidest, mille ema oli talle jõuluks kinkinud, ja täita see Moishe’ lemmikvanillijogurtiga. Ema tunneks õudu, kui saaks teada, et ainsana kasutab tema kristallist magustoidukausse seesama kass, kes ta sukad lõhki tõmbas.
“Nonii, olemegi valmis.” Hannah kustutas köögis tule ja lasi Moishel enda ees elutuppa kõndida. Kass hopsas diivanilauale ja ootas, et Hannah magustoidukausikese lauale asetaks. “Sa võid alustada, Moishe. Joon oma veini Billiga rääkides.”
Hannah vaatas, kuidas Moishe hakkas oma jogurtit limpsima. Kuna Hannah ei olnud kunagi varem oma kodu kassiga jaganud, siis ei teadnud ta, kas tegu oli kassidele tavapärase käitumisega, ent Moishe oli suutnud simultaanse söömise ja nurrumise kunsti täiuseni arendada.
Kui Hannah oli lõpetanud peol asjade kokkupakkimise, polnud Bill sinna veel jõudnud ning naine oletas, et õemees oli ikka veel töölaua taga ja maadles viimatise paberimajandust vähendava määruse kohaselt kõigist dokumentidest nelja duplikaadi tegemisega. Ta toksis telefoni jaoskonna numbri ja tänutäheks vastas Bill kohe esimese helina peale.
“Bill?” Hannah kortsutas kulmu. Tema lemmiku ja ainsa õemehe hääl kõlas väsinu ja tusatsevana. “Hannah siin. Sain teada, kes see roosat huulepulka kandev naine on, aga ma ei saa seda sulle öelda.”
Bill reageeris sellele valjult ja ootuspäraselt ning Hannah asetas telefonitoru lauale. Ta teadis, et oleks pidanud selle väikese infokillu edastamise viisis ettevaatlikum olema, kuid ta oli oma päevase taktitundekvoodi juba ületanud.
Kui raevukate kraaksatuste häälekus oli mõningal määral vaibunud, tõstis Hannah telefonitoru taas kõrva juurde. “Kuula nüüd, Bill. Sel naisel ei ole mõrvaga mingit pistmist. Võin seda vanduda. Ja tema ja Roni teed läksid kohe pärast kooli külmkambri täitmist lahku. Ainus viis, kuidas sain teda veenda, et ta mulle üldse midagi räägiks, oli lubadus, et ma ei avalda tema isikut.”
Seekordsed kraaksatused olid harvemad ja Hannah rahuldus sellega, et hoidis telefonitoru lihtsalt kõrvast eemal. Kui lärm lakkas, jätkas ta. “Ma ei saa talle antud lubadust murda, Bill. Sa tead, millised on Lake Edeni inimesed. Kui nad saaksid teada, et petsin kellegi usaldust, siis ei usaldaks neist mind enam keegi.”
“See ei meeldi mulle, aga peame vist siis lihtsalt sinu reeglite järgi mängima.” Billi hääl oli rahunenud. “Sa saad ju selle naisega uuesti rääkida, kui meil teda vaja on, eks?”
“Muidugi saan. Ta oli koostööaldis ja väga tänulik, et ma tema isikut saladuses hoian.”
“Saad temalt tõenäoliselt rohkem teada, kui ta mõtleb sinust kui oma sõbrast. Pea aga meeles, Hannah, ma ei taha, et sa räägiksid kellelegi, et oled uurimises osaline. Sa võid Andreaga rääkida, aga see on ka kõik. Ma ei lisa su nime oma raportitele. Viitan sinule lihtsalt kui oma koputajale.”
“Oma koputajale?” Hannah võttis lonksu oma mitte-kvaliteetveinist.
“Koputaja on inimene, kelle isikut uurija kaitseb. Sa oled seda kindlasti õppinud nendest detektiivisarjadest, mida kogu aeg vaatad.”
Hannah pööritas Moishe poole silmi. “Ma tean, kes koputaja on. Miks ma ei võiks olla su salaagent?”
“Minu salaagent?” See ajas Billi naerma, ent kui ta taipas, et Hannah ei naera, siis muutis ta kiiresti tooni. “Olgu. Ole mu salaagent. Mis sul mulle veel rääkida on?”
“Roosa huulepulgaga naine rääkis mulle, et Ron kakles eile õhtul Twin Pinesi kasiinos. Ta arvab, et Ronil mõranes kakluse käigus üks hammas, sest ta põsk läks pärast paiste. Mäletad, ma ütlesin sulle, et nägin teda hommikul käega põske toetamas?”
“Jah. Ütlesid, et sinu arvates mõtles ta millegi olulise üle. See on mul siin sinu intervjuu märkmetes kirjas.”
“Igatahes, ma eksisin. Ta hammas valutas ja seepärast hoidis ta kätt vastu põske.”
Tekkis vaikusehetk ja Hannah kuulis pliiatsiga kirjutamise kribinat. Bill tegi märkmeid. Lõpuks ütles ta: “See on loogiline. Kas see naine teadis, kellega Ron kasiinos kakles?”
“Ei, see juhtus enne, kui ta sinna jõudis. Üritan seda teada saada, Bill.”
“Tean, et palusin sul ringi nuhkida, aga see ei ole mäng, Hannah.” Billi hääl kõlas murelikuna. “Ron mõrvati külmavereliselt ja tapja ei kõhkleks ka sind kõrvaldamast, kui arvab, et oled talle jälile jõudmas.”
Hannah neelatas raskelt, Roni elutu keha pilt mäluekraanil heiastumas. “Sa hirmutad mind, Bill. Arvad sa tõesti, et see võib nii ohtlik olla?”
“Muidugi võib. Luba, et oled ettevaatlik, Hannah. Ja helista mulle kohe, kui midagi teada saad, kas või kell neli hommikul.”
“Helistan. Head ööd, Bill.” Hannah kehast käis telefonitoru hargile asetades läbi värin. Ta oli mõelnud Roni mõrvast kui lahendust ootavast mõistatusest, kuid Bill oli talle meelde tuletanud, et tapja paljastamise katsega kaasnes oht. Hannah otsustas veini lõpetades, et on tulevikus palju ettevaatlikum.
Diivanilaua poolt kostis kaeblik huile ja Hannah nägi, et Moishe oli ametis ühe oma uskumatult laia kiisuhaigutusega. Uneaeg oli kohe kindlasti käes. Hannah krahmas kassi sülle, tassis ta magamistuppa ja asetas voodile.
Kui Hannah voodisseminekuks valmis sai, ronis ta teki alla ja tõmbas oma toakaaslase kallistuseks lähemale. Ent Moishe oli liiga kaua üksik hunt olnud. Armastavad sõnad, kõrvasügamised ja kiisumaiused ei suutnud teda kunagi taltsaks ja kuulekaks kodukassiks muuta. Ta lubas end mõned korrad paitada, kuid läks siis Hannah teist patja oma valdusesse võtma ning ignoreeris Hannah’t kohe uinudes täielikult.
Kaheksas peatükk
Hannah ärkas ehmunult. Ta
