kes perenaise äratamiseks ta põske oma liivapaberisarnase keelega lakkus.
Äratuskell laulis ärritavat elektroonilise piiksumise serenaadi ja Hannah tõstis Moishe kõrvale, et saaks käe välja sirutada ja kella kinni panna. Väljas oli ikka veel pime, kuid maja küljel asuv õuelamp põles. Kuna see reageeris igale liikumisele, siis arvas Hannah, et tule liikumisandur oli reageerinud mõnele linnule, kes oli sööstnud tema akna taha, et nokkida toidupalli, mille Hannah oli sinna riputatud.
“Olgu, tõusen üles. Tean küll, et käes on kiisutoidu aeg.” Hannah kangutas pea padja soojast mõnususest ja tõusis voodis istukile. Ta lasi jalad üle voodiääre rippu ja otsis varvastega susse, mida ta voodi ees hoidis. Ta nabis kinni ühe, siis teise ja vingerdas varvaste abil jalad hallidesse sussidesse, mis olid kunagi olnud kahvatusinised.
Kui Hannah kööki jõudis, oli kohv juba valmis, ja ta tänas taimerit, mille ta oli köögi pistikupesa külge monteerinud. Mõned vanemad Lake Edeni naised kutsusid kanget musta kohvi Rootsi plasmaks ja Hannah nõustus selle definitsiooniga. Ta ei suutnud mõelda, veel vähem funktsioneerida, enne kui oli vähemalt ühe tassi kurgust alla kallanud. Ta valas aurava tassitäie kofeiinist küllastunud tõmmist, puistas veidi kassikrõbinaid Moishe kaussi ja istus laua taha.
Tänases päevakorras oli midagi väga olulist. Hannah võttis suure lonksu kohvi, lootes et see ajab laiali hommikused udupilved, mis olid öösel tema mõistusesse kogunenud. Asi ei olnud uues toitlustustöös. Hannah’ selle nädala ajakava oli paigas.
Vali närimishääl äratas Hannah’ tema zombiolekust ja ta pöördus, et Moishe poole vaadata. Moishe kassikrõbinad käitusid vastavalt oma nimele. Kass näris neid nii valjusti, et tundus, nagu võiks ta selle käigus hamba murda … “Ongi käes! Roni hammas!”
Moishe vaatas ehmunult Hannah’ poole ja surus siis pea tagasi toidukaussi. Hannah naeratas laialt. Kass arvas tõenäoliselt, et ta on hulluks läinud, et kõva häälega karjub, kuid Hannah’le oli just meenunud, mida Tracey rääkis, enne kui Hannah oli Roni surnukeha avastanud. Tracey oli öelnud, et ta lehvitas Ronile ja et mees oli talle naljakalt vastu naeratanud. Inimesed, kes hambaarsti juurest naasid, naeratasidki naljakalt, eriti siis, kui arst oli neile novokaiinisüsti teinud. Ja Danielle oli öelnud, et utsitas Roni, et too hambaarsti juurde läheks.
Hannah sirutas käe kollase märkmepaberi järele, mida ta köögilaual hoidis ja kirjutas endale meelespea. Helista igale linna hambaarstile. Kas nad nägid eile hommikul Roni? Siis kiskus ta suu kirjapandu pärast naerule. Igale hambaarstile? Lake Edenis oli ainult kaks hambaarsti, Doc Bennett ja Norman Rhodes. Doc Bennett oli juba pensionil, kuid hoidis ikka veel mõne oma vana patsiendi hambaid korras ja Hannah lootis, et ka Ron kuulus nende mõne hulka. Ta ei oodanud kohe üldsegi seda, et peab Normanile helistama. Mees võib arvata, et Hannah jätkab oma ema ponnistust nende vahel suhet luua, kuigi tegelikkuses oli asi hoopis vastupidine.
Hannah vajas veel teistki tassitäit kohvi, kuid vähemalt tundis ta pärast seda, et on valmis hommikule vastu astuma. Ta lisas teisegi meelespea – Käi Twin Pinesi kasiinos, et turvamehe asja uurida – ja lükkas tooli lauast eemale. Oli aeg end tööleminekuks valmis sättida.
Kuna Hannah ei söönud kunagi hommikust, kulus tal enda valmispanekuks vähe aega. Ta käis kiiresti duši alt läbi, tõmbas selga kulunud teksad ja lillelise pusa ning kiirustas tagasi kööki, et automaatvastaja sõnumid edasi kerides ruttu üle kuulata. Kõik sõnumid olid emalt. Kiiresti ettemängitult kõlas Delores nagu rääkiv vöötorav ja see lõbustas Hannah’t. Ta teadis, et peab millalgi emale tagasi helistama, aga sellega võis Cookie Jari jõudmiseni oodata.
“Näeme õhtul, Moishe.” Hannah haaras telefoni kõrval asetsevalt korktahvlilt oma võtmed ja heitis lauast möödudes pilgu säntpooliale. Lille lehed olid hakanud kollakaks tõmbuma ja näis, et taime ähvardab peatne kõdunemine. Hannah libistas lendurijope selga, haaras potitaime kätte ning kandis selle endaga uksest välja. Lisa oli taimedega tõeline osavkäpp. Ta võis osata taime taas elule turgutada.
Alles siis, kui Hannah meiereile lähenes, jõudis kogu juhtunu talle päriselt kohale ning ta võpatas nägu krimpsutades, kui möödus valgest tuhaplokkidest ehitatud hoonest, mille katust ehtis tohutu Cozy Cow’ silt. Roni ei olnud enam. Ta ei näe teda enam iialgi oma veokit laadimas.
See oli kainestav mõte ja Hannah oleks peaaegu Maini ja Thirdi ristmikul asuva stoppmärgi alt peatumata läbi sõitnud. Tal õnnestus aga viimasel hetkel pidurdada ja ta naeratas vabandavalt Herb Beesemanile, kes varitses Cut ’n Curli juures asuvas kõrvaltänavas. Herb viibutas aga heatahtlikult Hannah’ poole näpuga ja Hannah ohkas kergendatult. Herb oli täna hommikul väga kena. Ta oleks võinud Hannah’t ohtliku sõiduviisi eest trahvida, kuid näis, et ta oli pigem lõbusas kui kurjas tujus. Talle eelmisel päeval antud siirupiküpsised oli ilmselgelt hea investeering.
Kui Hannah peateelt ära keeras ja oma kohviku tagusele kõrvaltänavale sõitis, mõtiskles ta endamisi, kes oli Roni veoki ära vedanud. Max Turner oleks maruvihane, kui veok oleks arestitud ja tal oleks seetõttu üks kaubaveok vähem, millega kaupa laiali vedada. Hannah sõitis suure ringiga mööda kohast, kus Roni oli tulistatud, ja mõtiskles põgusalt, kui erinevad on poodide esised ja tagused. Kõrvaltänaval ei olnud ühtegi põõsaste ega lillede jaoks mõeldud taimekasti, ei olnud suuri vaateaknaid, kuhu kaupa välja panna ja silte paigutada. Poetagused nägid välja ilmetud: ainult parkimiskohad, prügikonteinerid ja tühjad valged seinad, mida ilmestasid vaid võrdsete vahedega paigutatud väikesed uksed. See ei olnud suremiseks kena koht, ent see tõstatas hoopis järgmise küsimuse. Kas suremiseks on üldse olemas kena koht? Ja kas see oli lahkunu jaoks üldse oluline?
Morbiidsed mõtted ei aidanud Hannah’l aga kuhugi jõuda ja ta sõitis mööda kõrvaltänavat edasi. Kui Ron oleks tapetud tänaval, siis oleks võinud keegi seda pealt näha, kuid kõrvaltänav oli tavaliselt inimtühi ja Hannah ei olnud seal eelmisel hommikul mitte kedagi näinud. Ta oli kindel, et oleks märganud, kui keegi oleks prügikonteinerite ümber luusinud või mõne ukse lähedal seisnud, kuigi polnud sellele siis erilist tähelepanu pööranud. Ainuke inimene, keda ta eelmisel hommikul nägi, oli Claire Rodgers.
Hannah otsustas pagariäri tagaust lukust lahti keerates, et peab Claire’iga rääkima. Bill või mõni tema abilistest oli teda juba kindlasti küsitlenud, kuid mõni lisaküsimus ei teeks halba. Hannah’l oli ideaalne ettekääne Claire’iga rääkida. Kohe, kui küpsisetainas segatud, ruttab ta kõrvalpoodi ja vaatab seda kokteilikleiti, mida Claire oli tahtnud talle suure innuga müüa.
Hannah pani tuled põlema, lülitas ahjud sisse ja suundus kraanikausi poole. Pabermütsi pähe tõmmanud ja käed korralikult puhtaks küürinud, sirutas ta käe kiletatud retseptiraamatu järele, mis rippus kraanikausi juures konksu otsas. Ta pidi toitlustama pärastlõunal kell neli Lake Edeni ajalooliste armastusromaanide klubi kokkusaamist ja tal oli vaja küpsetada selleks ports krõbedaid ajaloolisi ingveriküpsiseid.
Hannah luges enne tööleasumist retsepti läbi. Samuti kasutas ta kustutatavat markerit, et retseptilehele juba kaussi lisatud koostisainete kõrvale linnuke teha. Hannah võis hajevil olles mõne olulise koostisaine lisamata jätta ja ta oli praegu kohe kindlasti hajevil. Ta ei suutnud juhtida mõtteid kõrvale Roni mõrvalt ega tõendidelt, mida oli viimase ööpäeva jooksul kogunud. Hannah’ nägemuse järgi oli neil kaks kahtlusalust: treener Watson ja Twin Pinesi kasiino tundmatu turvamees. Neil mõlemal oli Roni tapmiseks olemas võimalik motiiv.
Treener Watson võis uskuda, et Danielle’il oli Roniga armusuhe, ja armukadedus oli mõrva jaoks tugev motiiv. Ning kui Ron oli turvamehele “paar head lööki” vastu andnud, nagu Danielle oli Hannah’le öelnud, siis oli turvamees ehk otsustanud Ronile järgneda ja talle kätte maksta.
Hannah mõtles sulatamise, mõõtmise ja segamise ajal esimese kahtlusaluse peale. Ta pidi treener Watsoni
