kavatses õhtul Twin Pinesi kasiinosse sõita ja seal ringi nuhkida. Ta pidi välja uurima, millise turvamehega oli Ron kakelnud ja kas sel turvamehel oli Roni mõrva ajaks alibi.
Kell oli saanud 7.25, kui Hannah lõpetas oma varahommikuse töö. Lisaks krõbedatele ajaloolistele ingveriküpsistele oli ta seganud valmis kaks tainaportsu krõpsude šokolaadiküpsiste ja kolm portsu tänkjate pekanipähkliküpsiste jaoks ning ühe portsu tainast Lisa väljatöötatud retsepti järgi, millest valmivad maiused olid saanud nimetuse jumalikud valge šokolaadi küpsised.
“Tere, Hannah,” hõikas Lisa reipalt, kes täpselt kell pool kaheksa tagauksest sisse tuhises. Ta riputas jope nagisse, toppis juuksed pabermütsi alla ja suundus käte pesemiseks kraanikausi poole. “Mida sa tahad, et ma kõigepealt teeksin?”
Hannah pani viimase tainakausi külmkambrisse ja ühines Lisaga kraanikausi juures. “Oleksid sa nõus kohvi tegema, Lisa? Mul on vaja paar telefonikõnet teha. Tegin ühe portsu sinu jumalike valge šokolaadi küpsiste tainast valmis ja sa võid neid esimesena küpsetama hakata. Katsetame neid täna püsiklientide peal. Ja vaata, mida su aednikuteadmised selle säntpooliaga teha oskavad. Ma ei taha toataime kuritarvitamise eest vangi minna.”
“Pole probleemi. Panen lauad valmis ja toon sulle tassi kohvi kohe, kui see valmis saab.”
Kui Lisa oli lahkunud, võttis Hannah telefoni ja toksis sisse Doc Bennetti numbri ning kuulas selle kutsumist.
“Doc Bennett.”
Doci hääl oli järsk ja Hannah heitis kiire pilgu kellale. Võibolla oli kolmveerand kaheksa osaliselt pensionil hambaarstile helistamiseks veidi varajane kellaaeg. “Tere, Doc. Siin Hannah Swensen Cookie Jarist.”
“Tere, Hannah. Kas sa pesed hambaid ikka veel nii, nagu ma sulle õpetasin?”
“Võid selles kindel olla!” Hannah tundis kergendust. Doc kõlas nüüd palju sõbralikumana.
“Kas sul juhtus midagi hammastega, Hannah?”
“Ei, kõik on korras.” Hannah ei olnud suutnud välja mõelda ühtegi viisi, kuidas oma küsimust umber nurga esitada ja seepärast pahvatas ta selle lihtsalt välja. “Mõtlesin lihtsalt, kas Ron LaSalle käis eile hommikul oma hamba pärast sinu juures?”
“Minu vastuvõtt ei olnud lahti, Hannah. Võtsin endale vaba päeva ja sõitsin põhjapoole Little Fallsi oma õe juurde. Uuri parem Norman Rhodesilt. Kuulsin, et ta tuleb pea igal hommikul varavalges tööle ja võtab vastu patsiente, kellel ei ole aega kokku lepitud.”
“Aitäh, Doc. Teen seda. Ja astu mõni päev kohvikusse sisse.”
Hannah asetas toru hargile ja ohkas. Asjalood ei läinud kunagi nii, nagu tema oleks tahtnud. Nüüd pidi ta ikkagi Normanile helistama.
Kohviku poole pealt leviv kohvilõhn oli ahvatlev ja Hannah astus kohvikusse, et endale tass valada. Kohv ei olnud veel korralikult tõmmanud, kuid see oli kuum ja Hannah lonksas seda tänulikult. Ta ei peaks helistama mehele, kelle ema oli ta jaoks välja valinud, enne piisavat kofeiinikogust, millest jõudu ammutada.
“Hannah, kohv ei ole veel valmis.” Lisa pöördus, et Hannah’le hämmeldunud pilk heita.
“Pole hullu.” Hannah võttis veel ühe kohvimaitselise vee lonksu. Siis mõtles ta Twins Pinesi kasiinole ja sellele, kui harva Lisa kodust välja sai. “Oleks sul võimalik leida kedagi, kes täna õhtul koos isaga oleks? Sõidan Twin Pinesi ja teeksin sulle õhtusöögi välja, kui sa tahaksid kaasa tulla.”
“Tuleksin hea meelega. Pärast seda, kui ostsime selle suure ekraaniga teleri, tahavad naabrid nüüd meeleldi isaga olla. Miks sa indiaanlaste kasiinosse lähed?”
Hannah’le meenus Billi hoiatus, et ta ei räägiks kellelegi õemehe nimel tehtavast välitööst. “Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid olen tahtnud seda alati näha.”
“Mina ka ei ole. Herb Beeseman räägib, et seal pakutakse suurepärast grillribi.”
“Siis võtamegi grillribi. Ja võtame kassast kaasa kõik kahekümne viie sendised ja topime need mänguautomaatidesse.”
Lisa oli niisiis Herbiga rääkinud. Hannah salvestas selle infokillu tuleviku tarbeks ja läks tagasi pagaritöökotta palju parema enesetundega. Lisa oli hea seltsiline ja kõigi teiste teada läksid nad lihtsalt välja kasiinosse, et seal grillribi süüa ja hasartmänge mängida.
Oli aeg helistada Normanile. Hannah sirutas käe telefonitoru järele ja toksis sisse mehe vastuvõtu numbri. Kui Norman tema kõne põhjust valesti tõlgendas, siis jääb Bill talle suure teene võlgu. Hannah keerutas telefonijuhet sõrmede ümber. Telefon kutsus mitu korda, enne kui Norman kõne vastu võttis.
“Rhodesi hambakliinik. Norman Rhodes siinpool.”
“Tere, Norman. Siin Hannah Swensen.”
“Tere, Hannah.” Paistis, et Norman tundis Hannah’ helistamise üle heameelt. “Kas helistasid juba oma emale?”
“Emale?”
“Ta helistas täna hommikul mulle, et küsida, kas olen sind näinud. Ta ütles, et oli jätnud su automaatvastajale hulga sõnumeid, aga sa ei olnud talle tagasi helistanud.”
“Olen süüdi,” tunnistas Hannah. “Ma ei kontrollinud automaatvastajat enne tänast hommikut ja siis oli mul kiire. Ega sa juhuslikult ei tea, mida ta tahtis?”
“Mitte just täpselt. Aga ta küsis, millised kavatsused mul sinuga on?”
“Mida?”
“Rahu, Hannah. Minu ema on samasugune. See tuleb vist geenidest. Nad ei lakka kunagi üritamast sinu elu oma kontrollile allutamast.”
Hannah ei kavatsenud Normanilt küsida, mida ta oli sellele küsimusele vastanud. Ta tõesti ei tahtnud seda teada. “Mul on sulle üks küsimus, Norman. Kas Ron LaSalle käis eile hommikul sinu vastuvõtul?”
Telefonis oli pikk vaikus ja siis Norman ohkas. “Mul on kahju, Hannah, aga ma ei saa seda sulle öelda. Kogu patsientide visiitidega seostuv info on konfidentsiaalne.”
“Ron niisiis oli sinu patsient?”
Hannah kuulis liini teisest otsast selgesti kuuldavat neelatust. “Seda ma ei öelnud!”
“Muidugi ei öelnud.”
“Miks sa siis seda oletasid?”
Hannah naeratas, ta oli endaga äärmiselt rahul. Võib-olla oli ta sellelt kolledži kohustuslikult loogikakursuselt ikkagi midagi õppinud. “Kui Ron ei olnud sinu patsient, siis saaksid sa seda mulle öelda. Sellisel juhul ei astuks sa mingitest eetilistest piirangutest üle. Aga sa ütlesid, et sa ei saa mulle seda öelda, ning see tähendab, et ta oli su patsient.”
Torust kostis järjekordne vaikus ja siis hakkas Norman kergelt naerma. “Sa oled kiire mõtlemisega, Hannah. Ja sul on õigus. Oletan, et selles ei ole midagi halba, kui seda sulle nüüd räägin. Ron oli hommikul minu esimene patsient. Ta tuli vastuvõtule, sest lõhenenud purihammas tegi talle märkimisväärset valu.”
“Mõranenud hammas?”
“Lihtsamalt väljendades jah. Anna andeks, Hannah. Mul on patsient toolil ja ma ei saa praegu rääkida. Oota korraks, ma vaatan oma
