vastu ütlema, kui mõistis, et nad vaidlesid täiesti totral teemal. Ta nägu tõmbus laiale naerule, kui ta auto lukust lahti keeras, rooli taha ronis ja ootas, et Andrea autosse istuks. Võib-olla jäävad nad alati samamoodi nääklema nagu keskkoolis, kuid nende nääklus ei kasva enam suureks riiuks.
Hannah ootas, kuni Andrea oli turvavöö kinnitanud, ja võttis oma sõnad nii heal toonil tagasi, kui suutis. “Unusta, mida ma ütlesin, Andrea. Tean, et mu jope ei ole just väga ilus. Ja nõustun, et mulle tuleks kasuks veidi sinu moeteadmisi.”
“Ja mulle tuleks kasuks veidi sinu praktilisi teadmisi. Täna on väljas palju külmem, kui ma esialgu arvasin.”
“Mul on tekk.” Hannah sirutas käe tagaistmele, et võtta sealt vana vatitekk, mille oli hädaolukordadeks maasturisse toonud. “Võta see ümber, Andrea. Sellel autol kulub soojenemiseks terve igavik.”
Andre võttis teki ja laotas selle üle põlvede. “Aitäh, Hannah. Ehk peaksime mõnikord koos kaubanduskeskusesse minema ja üksteist nõustama.”
See soovitus hõljus hetke jäises õhus. Siis pahvatasid õed naerma, kui nad kujutlesid, millised riiud siis nende vahel lahvataksid, kui nad koos riideid ostma läheksid.
Lake Eden Memoriali haigla asus Cookie Jarist viie miili kaugusel Old Lake Roadil ja jäi kesklinnast küllaltki kaugele. Haigla oli ehitatud kõrgendikule, millelt avanes vaade jäätunud järvepinnale, ning oli Doc Knighti au ja uhkus. V-kujuline tuhaplokkidest hoone oli värvitud rõõmsat kollast tooni ja ümbritsetud noorte mändidega, mis olid istutatud selleks, et kõigist enam kui kahekümnest palatist oleks alati vaade rohelusele.
Hannah sõitis haigla taha ning sisenes parklasse. Sel kellaajal ei olnud parklas eriti palju autosid ja Hannah parkis Doc Knighti uue Ford Exploreri kõrvale. Kaugemate parkimiskohtade ees olid haiglaõdedele ja muule personalile kasutamiseks mõeldud pistikupesade postid, kuid Hannah otsustas, et tal ei ole vaja elektrisoojendit tööle panna. Nad veedavad haiglas maksimaalselt tund aega, tõenäoliselt vähemgi.
“Valmis?” pöördus Hannah õe poole.
Andrea noogutas ja voltis teki kokku. “Ma vihkan haiglaid.”
“Mina ka.” Hannah ootas, kuni Andrea väljus, ja lukustas siis auto. Nad sammusid kõrvuti, haigla ette jõudes tõmbas Hannah lahti raske klaasukse ja nad astusid eeskotta. Nad trampisid jalgu, pühkisid saapad matil lumest puhtaks ja läksid tiibuksest suuremasse vestibüüli.
Külastusajad olid kirjas sildil registratuuri laua kohal. Külastajaid võeti vastu kella kahest neljani ja seitsmest üheksani, kuid registratuurilaua taga ei olnud kedagi. Hannah ei vaevunud abi kutsumiseks kella vajutama. Danielle’i palatit leida ei saanud olla raske. See oli ju ainus, mille ees seisis valves vormirõivais abišerif.
Haigla koridor lõhnas desinfitseerija ja lillkapsa järele. Hannah vähemasti lootis, et see oli lillkapsas. Lõhnade segu pani ta nina krimpsutama ning igatsema vanilje ja šokolaadi rahustavaid aroome.
“Siin lõhnab halvasti.” Andrea rääkis sosinal.
“Ma tean.” Hannah arutles mõttes, kas keegi oli kunagi uurinud teaduslikult, millised lõhnad haigeid patsiente veelgi haigemaks muutsid. Ta oli valmis kihla vedama, et lillkapsa lõhn oli nimekirjas üpriski kõrgel kohal.
“Arvan, et asi on toidus,” märkis Andrea, kui nad lähenesid toidukärule ja ta nägi lõunasöögiga kandikut. “Sa tõid Danielle’ile küpsiseid, eks? Mitte keegi ei peaks seesugust toitu sööma.”
“Muidugi tõin.” Hannah kergitas käes olevat küpsisekotti, mis oli pungil täis kakaoküpsiseid, krõbedaid pekanipähkliküpsiseid ja krõpse šokolaaditükkidega küpsiseid.
“See toit on täiesti valge.” Andrea grimassitas. “Teadsin, et haiglatoit on halb, aga ma ei arvanud, et nii halb.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
