te oma lemmikretsepteEsimene peatükk
Hannah Swensen ärkas ehmunult mürtsatuse peale. Käes oli sügav öö, ta elas üksinda ja keegi oli tema korteris. Hannah tõusis istukile ja haaras esimese kättejuhtuva eseme – oma hanesulepadja –, enne kui ta unehägune mõistus taipas, et see ei olnud just eriti tõhus relv. Ta pidi ärkama ja tegutsema. Siis kuulis ta köögi poolt järgmist heli. Sissetungija vedas midagi mööda linoleumkattega põrandat.
Hannah piidles pimedusse, kuid nägi ähmaselt vaid akna piirjooni. Ta teadis, et voodiäärse lambi põlema panemine muudaks ta veelgi nähtavamaks sihtmärgiks, ja välistas selle kiirelt. Hannah libistas end soojast voodist välja, et võtta kätte pesapallikurikas, mida oli hoidnud magamistoa nurgas sellest ajast, kui oli kahtlustanud, et Ron LaSalle’i mõrvar teda väljas varitses. Õnneks oli see möödanik, sest mõrvar oli nüüdseks trellide taga.
Köögist kostvad helid jätkusid, kui Hannah mööda koridori hiilis, kurikas kindlalt käte vahel. Mõni mitte nii julge inimene oleks peatunud, et magamistoa telefonil hädaabinumbrile helistada, kuid mõte, et keegi oli tema koju sisse tunginud, ajas Hannah marru. Ta ei kavatsenud mitte mingil tingimusel riidekapis kükitada ja oodata, et keegi šerifijaoskonnast kohale jõuaks. Tal oli eelis, sest ta tundis ka pimedas oma korteri iga nurka ning ta paljaste jalgade sammud olid vaipkattel hääletud. Kui tal on veidi õnne ja parem löök, kui omal ajal laste pesapalliliigas mängides, siis võib ta virutada sissetungijale võmmu vastu pead enne, kui too arugi saab, mis temaga toimub.
Köögiakna ribakardina vahelt kumav nõrk valgus ei paljastanud ühtegi vastu seina pressitud varju, ei ühtegi ähvardavat kuju laua all kükitamas. Kuulda oli aga veidrat närimisheli, mis ei katkenud, kui Hannah köögiuksest sisse astus. Missugune varas murraks Hannah’ koju sisse, et võtta hilisõhtust vahepala? Hannah liikus lähemale, kurikas löögivalmis, ja ohkas kergendunult, kui märkas külmiku juures põrandal kahte ehmunud kollast silma. Moishe. Hannah oleks pidanud taipama, et palderjanitaim ööseks köögikapile jätta ei olnud just kõige targem tegu.
Hannah keeras otsa ringi, suundus tagasi magamistuppa ning jättis oma oranži-valgekirju kaslase edasi närima ja nurruma. Ei olnud mõtet Moishega riielda. Pahategu oli juba tehtud ja kass ignoreeriks niikuinii kõike, mida Hannah talle ütleks. Moishe oli kass ja Hannah oli aktsepteerinud, et sellised need kassid kord juba on. Ta koristab kassi tekitatud segaduse hommikul ära.
Näis, et äratuskell helises kohe pärast seda, kui Hannah oli tagasi voodisse roninud ja silmad sulgenud. Ta heitis pilgu kellale, mille osutid näitasid kuut, tõi kuuldavale tavalisest käredama vandesõna ja sirutas käe, et helin kinni panna. Ta pani lambi voodi kõrval põlema, haigutas laialt ja masseeris kaelalihaseid. Moishe oli jõudnud tagasi voodisse ja lösutas valjusti nurrudes perenaise padjal. Polnud ime, et Hannah’ kael oli kange. Kass oli taas perenaise lemmikpadja röövinud.
Hannah ohkas sügavalt ja alustas valulikku protsessi, millega eesseisva päeva miljonite asjatoimetuste jaoks vaimselt valmistuda. Eilne õhtu oli veninud pikale. Mike Kingston, Winnetka maakonna šerifijaoskonna uurijate ülemus, oli viinud Hannah’ Lake Edeni võõrastemajja peole ja ta oli alles pärast keskööd koju jõudnud.
“Liiguta end, Moishe.” Hannah äratas halva kuulsusega kõutsi, kelle ta oli karmist tänavaelust päästnud, ja võttis padja taas enda valdusesse. Siis lükkas ta varbad karusnahaga vooderdatud sussidesse ja suundus kööki. Kohv oli sel kellaajal absoluutselt hädavajalik ja Hannah oli sättinud kohvimasina taimeri nii, et kui ta ärkab, oleks kohv valmis.
Minnesotas oli detsember ja hommikutaevas teeskles, et on veel öö. Koit pidi saabuma alles pooleteise tunni pärast. Hannah oli just jõudnud panna põlema luminofoorlambid, mis täitsid ta säravvalge köögi operatsioonisaali meenutava valgusega, kui helises telefon. Mitte keegi teine ei helistaks talle nii vara ja Hannah oigas, kui sirutas käe telefonitoru järele. “Tere hommikust, ema.”
Muidugi tahtis Delores Swensen teada kõike sellest, kuidas oli läinud Hannah’ ja Mike’i kohting. Hannah kirjeldas talle lühidalt õhtu käiku, kallates endale päeva esimese tassi kohvi ja lonksates tulikuuma vedelikku. Mida tähendas väike põletusvalu kofeiini õnnistuse kõrval? Kui ta oli emale raporteerinud, et Mike sõidutas ta Lake Edeni võõrastemajja, kus nad nautisid Rootsi laua stiilis õhtusööki koos Hartland Flouri küpsetamisvõistlusele saabunud osalejatega ja kuulasid pärastpoole Hartland Flouri jahuveski omaniku Clayton Harti kõnet, ning et siis sõidutas Mike ta tagasi kohvikusse, kus ta sai tänaseks küpsisetainad valmis segada, polnudki tal midagi enamat öelda. “Ongi kõik, ema. Mike oli väga tore ja me veetsime mõnusa õhtu.”
Hannah surus telefonitoru õla ja kõrva vahele ning haaras põrandaharja, et palderjanipoti muld ja killud kokku pühkida. Ühtegi palderjanilehte ei olnud alles, Moishe oli kõik alla kugistanud. Siis avas Hannah Moishele, kes nühkis end pealetükkivalt ja mitte kuigi õrnalt vastu Hannah’ pahkluid, uue kassikrõbinate karbi ja vastas ema küsimustele. “Ei, ema. Mike ei maininud abielu. See teema ei ole meil kunagi jutuks tulnud.”
Hannah pööritas silmi ja raputas kassitoitu Garfieldi pildiga keraamilisse kaussi, mille oli leidnud Helping Handsi komisjonikauplusest. Delores uskus, et peaaegu kolmekümneaastane ja veel vallaline naine ei pingutanud ilmselgelt piisavalt abielusadamasse jõudmise nimel. Hannah ei nõustunud selle arvamusega juba põhimõtteliselt üleüldse, aga eriti siis, kui jutt käis temast endast. Ta ei tahtnud oma praeguses eluetapis abielluda. Tegelikult ei olnud ta kindel, kas ta kunagi üldse abielluda tahab.
“Kuule, ema …” Hannah pingutas teadlikult, et hääletooni meeldivana hoida. “Vallaliseks olemises ei ole midagi halba. Ma pean edukat äri, mu korter kuulub mulle ja mul on piisavalt sõpru. Saad sa veidi oodata? Pean Moishele vett panema.”
Hannah asetas toru köögikapile, keeras kraani lahti ning täitis Moishe veenõu ääreni. Ta asetas selle kassi toidukausi kõrvale maha ja sosistas kassile: “Järgmisena hakkab ta lastest rääkima. Kasutan juhust ja võtan selle parem ise enne jutuks.”
“Asi ei ole ju selles, ema, et ma iga hinna eest lapsi saada tahaksin.” Hannah sättis toru taas kõrva äärde. “Mul on Tracey ja ma näen teda peaaegu iga päev. Kohviku ja toitlustamise kõrval ei oleks mul niikuinii aega hea ema olla.”
Delores tegi algust oma etteaimatavate vastuargumentidega ja Hannah kuulas teda vaid poole kõrvaga, kui endale teise tassi kohvi valas. Ema jutus polnud midagi uut, Hannah oli kõike seda kuulnud. Hannah’ õetütar Tracey ei saanud kohe kuidagi Hannah’ lapse rolli üle võtta, Hannah’ ei teadnud, millest ta ilma jääb, ja polnud ühtegi teist rõõmu, mis oleks võrdväärne päris oma lapse käte vahel hoidmisega. Kui Delores jõudis tiksuvate bioloogiliste kelladeni, siis heitis Hannah pilgu enda õunakujulisele, samuti komisjonipoest hangitud köögikellale. Oli aeg jutuajamine lõpetada ja see ei pruukinud olla lihtne. Deloresele ei meeldinud, kui tema juttu katkestati.
“Ma pean minema, ema. Lubasin, et olen vähem kui tunni pärast koolis.”
Delores ei lasknud ajapuudust väljendavatest sõnadest end kõigutada. Ta pidi tooma lagedale veel viimase hoiatuse Mike Kingstoni kohta – et tema arvates ei olnud see mees abielust huvitatud. Hannah oli sunnitud selle arvamusega nõustuma. Mike’i naine tapeti kaks aastat tagasi ja Hannah teadis, et mehel ei olnud tahtmist uuesti abielluda. Ent siis võttis Delores käsile Norman Rhodesi, Lake Edeni poissmehest hambaarsti teema ja Hannah’ suust kostis ärritunud ohe. Delores oli asunud Normani ema Carriega mesti, et oma laste vahel suhet ärgitada juba siis, kui Norman linna kolis, et isa hambakliinik üle võtta.
“Ma tean, et olete Carriega lähedased, kuid te üritate tühjast kohast midagi välja võluda,” vastas Hannah kiiresti, enne kui Delores jõudis oma tavapärase Normani voorusi ülistava tiraadini.
“Norman meeldib mulle. Ta on tore, ta on tark ja tal on suurepärane huumorimeel. Aga me oleme lihtsalt sõbrad ja rohkem
