jõuan.” Siis hakkas ta midagi muud ütlema ja katkestas kõne iseenda poolelt sõnalt.
Hannah asetas toru hargile ja silmitses seda minuti. Telefon ei helisenud uuesti ja ta naeratas rahulolevalt. Andrea oli vandunud, et mitte keegi ei hakka kahtlustama, et keegi võiks iseenda jutu ajal kõne meelega katkestada.
Kakskümmend minutit hiljem tõmbas duši alt tulnud Hannah jalga kulunud teksad, mis olid vöökohast nüüdseks veidi kitsamad kui ostmise ajal, ja selga pikkade käistega beeži pusa, mille esiküljel oli kirjas suurte punaste trükitähtedega: “GOT COOKIES?”1 Hannah armastas punast värvi, kuid ta ei olnud suutnud leida veel ühtegi punase tooni, mis tema juuksevärviga sobinuks.
Kui Hannah oli täitnud taas Moishe toidukausi ja poetanud loomale mõned väidetavalt päris lõhest valmistatud kassimaiused, kiirustas ta allmaagaraaži ja ronis oma pärlmutterpunasesse Chevrolet Suburbanisse. Hannah oli ostnud maasturi enam kui kaks aastat tagasi, kui oli äriga alles algust teinud, ning ta oli leidnud kohaliku reklaamimaalija, kes oli lisanud auto mõlemale esiuksele kuldsete tähtedega Hannah’ pagariäri nime: Cookie Jar2. Autol oli isegi spetsiaalne tellitud numbrimärk, millel kirjas COOKIES ja mis täitis liikuva reklaami rolli. Vähemasti väitis seda Stan Kramer, Lake Edeni ainus raamatupidaja, kui ta Hannah’ maksutaotlusi täitis.
Hannah oli valmis juba oma parkimiskohalt välja tagurdama, kui kuulis hüüatust. Tema alumine naaber Phil Plotnik vehkis kätega ja osutas millelegi Hannah’ maasturi ees. Ta tõstis käe, andis viipega märku, et Hannah jääks paigale, ja kõndis ligi, et elektrisoojendi juhe pistikupesast välja tõmmata. Hannah tänas Phili noogutusega ja viipas talle heakskiitvalt, kui mees juhtme ümber maasturi kaitseraua keris. Hannah tõmbas igal talvel paar pikendusjuhet katki, enne kui harjus tõsiasjaga, et ta auto oli vooluvõrku ühendatud. Phil oli päästnud ta uuele juhtmele tehtavast kulutusest.
Kui Hannah kaldteest üles sõitis ja jäisesse koidueelsesse pimedusse jõudis, ei sadanud lund, ent tuul keerutas öösel langenud kergeid helbeid maast üles. Kui Hannah keris akna alla, et väravakaardiga tõkkepuu tõsta, paiskus autosse käre tuul. Hannah keeras jopekrae üles ja lõdises. Väljas oli kindlasti vähemalt viis kraadi külma.
Eelsoojendi tervitatav kuuma õhu pahvak saabus alles siis, kui Hannah põhja poole suunduvale Old Lake Roadile keeras. Kogu maasturi õõnsa sisemuse soojendamiseks kulus soojendil veel viis minutit ja Hannah jättis jopekrae üles. Aga ta võttis sellest hoolimata käest ühe nahkkinda, et käsi tagaistme poole sirutada ja sealt kotitäis küpsiseid haarata.
Hannah ei müünud kunagi eelmisel päeval küpsetatud kraami ja tagaistmel olevad küpsised olid jäänud eelmise päeva küpsetamisest üle. Ta pakkis need pärast pagariäri sulgemist kottidesse ja hoidis neid maasturi tagaistmel. Küpsised ei läinud kunagi raisku, sest Hannah’ lahkus oli Lake Edenis ülikuulus. Väiksemad lapsed kutsusid teda küpsisetädiks ja nende nägudel särasid ainult naeratused, kui Hannah’ maastur teepervel seisma jäi ja ta sealt küpsiste näidiseid jagas. Üks tasuta küpsis võis muutuda müügiks, eriti kui laps läks koju ja nõudis valjuhäälselt, et ema läheks Cookie Jarist küpsiseid juurde ostma.
Mugides eilset suhkruküpsist, lähenes Hannah Cozy Cow meiereile ning jäi seisma Old Lake Roadi ja Dairy Avenue’ ristmiku valgusfoori taha. Pete Nunke seisis oma veoki kõrval ja kontrollis laadimissilla eredate valgustite all tellimuste nimekirja. Kui süttis roheline tuli, andis Hannah talle viisakalt tervituseks signaali ja sõitis edasi. Pete oli hea kaubatooja, aga Hannah igatses ikkagi Ron LaSalle’i.
Kümme minutit hiljem keeras Hannah auto Jordani keskkooli parklasse. Kell oli seitse – aeg oli nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks liiga varajane ja seega leidis Hannah endale esmajärgulise parkimiskoha kohe aula ees. Kahe poolega uste kohale oli kinnitatud hiiglaslik roheline loosung, mis kuulutas, et seal toimub Hartland Flouri jahuveski küpsetamisvõistlus.
“Hommikust, Hannah.” Herb Beeseman, Lake Edeni šerif ja ainuke linna palgal olev liiklusjärelevalveametnik, tervitas sisseastuvat Hannah’t naeratusega. “Jõudsid täpselt õigel ajal.”
Hannah naeratas talle laialt vastu ja ulatas mehele väikese küpsisekoti, mille oli autost kaasa võtnud. “See on küll sama mis merre vett kanda, aga need on sinu lemmikud, siirupiküpsised.”
“Merre vett kanda?” Herbi näol peegeldus hetkeks segadus, kuid siis hakkas ta naerma. “Saan aru. Arvad, et võistlejad tahavad, et ma nende küpsetiste ametlikuks maitsjaks hakkaksin?”
“See ei üllataks mind sugugi. Lõppude lõpuks oled sa ju ainuke, kes kohal on.”
“Sedan’d küll.” Herbile näis see mõte meeldivat. “Ma ei saa valvepostilt lahkuda, kuid härra Hart ütles, et võid sisse minna. Panin sinu jaoks tuled põlema.”
Kui Hannah aulasse astus, oli ta üllatunud. Ta oli lõpetanud Jordani keskkooli ja oli aulas käinud enam kordi, kui jõudis kokku lugeda. Täna nägi aula hoopis teistsugune välja. Kõrge puitlava, mida kasutati koolinäidenditeks ja – üritusteks, oli muudetud neljaks identseks kööginurgaks, mida eraldasid ajutised vöökõrgused vaheseinad. Kõik elektrijuhtmed ja veetorud olid koondatud juhtmestikesse, mis jooksid köökide tööpindade alla jäävates tühimikes ning neid oli kerge pärast võistluse lõppu lavalt eemaldada. Jordani keskkooli direktor härra Purvis oli seadnud võistluse korraldamisele mitu eeltingimust, kuid üks neist oli olnud nõue, et mitte miski ei tohi kahjustada lava põrandat.
Kui Hannah oli roninud lavatrepist üles, siis kontrollis ta kõik kööginurgad üle. Need olid identsed: iga köök oli varustatud uute kodumasinate, töökorras kraanikausside ning nõudepesumasinatega. Külmikud mürisesid vaikselt, pliidiplaadid läikisid ja igas köögis oli täiskomplekt köögimasinaid. Kui võistlus oli läbi ja võitja välja kuulutatud, siis kavatses härra Hart kogu köögivarustuse kooli kodundusklassile annetada ja oli lubanud, et renoveerib suve jooksul täielikult kooli söökla ja köögi, ning see lubadus oli pannud kooli koka Edna Fergusoni terves linnas härra Harti kiidusõnadega üle külvama.
Hannah’l kulus aega, et kõik masinad üle kontrollida ja iga kööginurk üle vaadata. Viieliikmelise žürii esinaisena oli Hannah’ kohus kindlustada, et köögid oleksid identsed. Kui ta oli kindel, et kõik töötas, ütles ta Herbile head aega ja kiirustas tagasi oma maasturisse. Kell oli pool kaheksa ja ta pidi aitama oma abilisel Lisa Hermanil valmistuda hommikuseks klienditulvaks, mis Cookie Jari ukse taga kella kaheksast avamist ootas.
Kui Hannah parkimiskohale pööras, oli Lisa vana auto juba kõrvalkohale pargitud. Tema auto esiklaasil oli paks jääkiht, mille tekkimiseks oli vaja mitut tundi. Lisa oli hommikul väga vara tööle tulnud.
Kui Hannah tagauksest sisse astus, oli Lisa parasjagu ametis kahe plaaditäie küpsiste ahjust väljavõtmisega. Ta lükkas plaadid restriiulile ja pühkis käsi rätikusse, mille oli põllepaela vahele torganud. Hannah’ seljas poleks põll põlvinigi ulatunud, kuid Lisa oli väikest kasvu ja pidi põlle mitu korda vööpaelte vahele keerama, et ta kõndides selle otsa ei komistaks. “Tere, Hannah. Oli sul meeles eelsoojendi pistik pesasse panna?”
“Muidugi. Mis kellast sa juba siin oled, Lisa?”
“Kella viiest. Arvasin, et oled võistlusega ametis, ja tahtsin, et kõik oleks avamiseks valmis. Küpsised on kõik tehtud ja kohv on valmis, kui soovid.”
“Aitäh, seda oleks mul küll vaja.” Hannah riputas jope ühte nagidest, mis tagaseina ääristasid, ja kõndis kohvikusse viiva restoranistiilis pendelukse poole. Siis meenus talle, mis oli juhtunud palderjanipotiga, mille Lisa oli Moishele saatnud, ja ta pöördus. “Moishe jumaldas su palderjani. Ta sõi selle keset ööd kõik ära.”
“Kas küpsiseid on?” (ingl k). Tlk
Küpsisepurk (ingl k). Tlk
