kihiline ning täidis oli sobivalt hapukasmagus. Koogike oli kindel võitja. Boydil oli olnud õigus kõigi nelja küpsetise suhtes ja tema kriitika kattus täielikult Hannah’ arvamusega. Mees ei meeldinud Hannah’le ikkagi, kuna oli üleolev ja brutaalne, kuid tal oli arenenud maitsemeel.
Žüriid filmiva kaamera punane tuluke süttis taas ja algas žüriiliikmete intervjueerimine. Hannah’t, kes oli žürii esimees, intervjueeriti viimasena ja ta kuulas huviga oma kolleege. Nad olid küpsetiste kritiseerimisel väga taktitundelised ning esimesele kolmele žüriiliikmele meeldis enim just sidrunikook.
Siis jõudis kätte Boydi kord ja Hannah krigistas hambaid, kui mees kordas samu sõnu, mida oli enne Hannah’le öelnud. Ta oli kuulnud, kuidas üks Boydi meeskonna liikmetest oli kord öelnud “Treener ütleb otse välja, mis asjast arvab,” kuid Hannah oleks tahtnud, et Boyd oleks oma kriitika teravust mõne komplimendiga mahendanud.
Hannah ei olnud ka ise eriti taktitundeline, kuid andis endast parima. Ta kiitis kõiki võistlejaid nende pingutuse eest ja tuletas publikule meelde, et nood kõik olid kohalike või piirkondlike võistluste võitjad. Ta ütles iga küpsetise kohta midagi head, kuid Boydi sõnad olid juba oma töö teinud ning Hannah mõistis, et võistlejate tunded olid haavatud. Saade lõppes, kui võitja oli saanud kätte sinise finalistiroseti, ja Hannah liikus Boydi järel lava külgkardinate vahele.
“Boyd, sa oleksid võinud veidi lahkem olla,” noomis Hannah meest niipea, kui nad olid lava taha jõudnud. “Polnud mingit põhjust võistlejate tundeid haavata.”
Boyd jäi segaduses ilmel Hannah’le otsa jõllitama. Oli täiesti tajutav, et tal polnud õrna aimugi, miks Hannah end häirituna tundis. “Aga tunnetel ei ole sellise võistlusega mitte mingit pistmist. Sa kas võidad või ei võida. Seda ei ole mingit mõtet ilustada. Kui esimeseks ei tulda, siis ollakse kaotaja.”
Hetkeks jäi Hannah täiesti sõnatuks ja see oli tema jaoks ebatavaline. Ta teadis, et peab enne järgmisel päeval toimuvat võistluse teist etappi püüdma Boydi suhtumist muuta, kuid ei teadnud, kuidas seda korraldada. Ta peab kodus sellele mõtlema ja mehele hommikul väikseks jutuajamiseks helistama. Praegu oli aga parem rahu säilitada.
“Nägin, kuidas sa seda maasika-vahukooretorti tegid,” vahetas Boyd teemat. “Kahju, et sa ei saanud võistlusel osaleda. Võin kihla vedada, et sa oleks selle kahtlemata võitnud.”
See andis Hannah’le hea mõtte. Danielle oli haige ja talle võiks meeldida süüa midagi, mida ei pea ise valmistama. “Boyd?”
“Jah?”
“Mul on natuke vahukooretorti üle. Tahaksid sa selle koju kaasa võtta?”
Boyd oli pakkumisest üllatunud. “Muidugi. Maasika-vahukooretort on meie lemmik.”
“Väga hea. Sul on tundlik maitsemeel ja saad seda minu jaoks arvustada.” Hannah sammus riiulite juurde, et sealt tort võtta ja ulatas selle siis Boydile. “Mitmekesistan Cookie Jari menüüd ja tahan hakata pakkuma ka mõnda kooki.”
Boyd naeratas laialt, kui märkas tordialuse läbipaistva plastkupli all värskeid maasikaid. “Vaatan, et suurem osa maasikatest jääks Danielle’ile. Värsked marjad aitavad hästi külmetuse vastu. Aitäh, Hannah.”
Hannah raputas vaid pead, kui Boyd minema kõndis. Tal polnud mingit kahtlust, et Boyd armastas Danielle’i, kuid mees ikkagi peksis naist. Ja Danielle armastas Boydi, hoolimata oma vigastustest. Hannah kartis, et ei mõista vist kunagi nende vägivaldset suhet, ja polnud kindel, kas ta soovibki mõistmise poole püüelda. Ta lootis lihtsalt, et suhe ei lõppe sellise tragöödiaga, mida võidaks hakata lahkama ajalehtede esikülgedel.
“Jõudsin koju, Moishe,” teatas Hannah ja kummardus, et haarata käte vahele oranž kera, mis oli perenaise pahkluude poole tormanud niipea, kui Hannah korteri ukse avas. Moishel oli alati koju saabuva Hannah’ üle hea meel, eriti siis, kui perenaine oli õhtuti kodust välja läinud. Hannah’le meeldis mõelda, et kass igatses teda, kuid ehk oli põhjus ikkagi selles, et kass ei osanud ise oma toidukaussi täita. Hannah sügas Moishet lõua alt ja ütles siis: “Las ma panen dressipüksid jalga ja annan sulle siis une-eelset näksi.”
Kui Hannah oli kena kohvipruuni kleidi, mille oli saanud Claire Rodgersile kuuluvast Beau Monde Fashionsi poest, riidepuule riputanud, tõmbas ta selga kõige vanemad dressipüksid ja särgi ning sammus kööki, mis oli Hannah’ arvates tema kodu süda. Ta täitis Moishe kristalse magustoidukausi vanillijogurtiga, kallas endale klaasi veini galloni mahutavast plastanumast külmikus ning sättis end diivanile, et vaadata uudiste ja küpsetamisvõistluse lindistust.
Kohalikud uudised, mida ta oli juba korra kuulnud, ei pakkunud talle erilist huvi. Šokeeriv oli aga näha iseennast uudiste tagaplaanil. Hannah ei näinud sugugi halb välja. Tema valge kaelpõll, mille esisele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR, oli telepildis kenasti näha. Stan Kramer oleks rahul, sest ta oli põlledele kulutatud raha reklaamkulude alla arvanud.
Hannah hindas oma esitust ja ei leidnud midagi, mille üle nuriseda. Ta töötas efektiivselt, ei pillanud ühtegi koostisainet maha ja käsitses mikserit ja spaatlit nagu professionaal. Muidugi oligi ta professionaal, kuid selle tõsiasja meenutamine tekitas Hannah’s alati meeldiva üllatustunde.
Moishe ei näidanud saate vastu üles mitte mingisugust huvi kuni selle hetkeni, mil kuulis uudisteankru Chuck Wilsoni esitatud küsimusele vastamas Hannah’ häält. Siis tõstis kass jogurtikausilt pilgu ja põrnitses, kõrvad lidus, teleri poole. Hannah sirutas käe, et kassi rahustavalt sügada, kuid kass taganes täpselt nii palju, et tema käeulatusest välja jääda. Moishe põrnitses hetke Hannah’t, vehkides sabaotsaga edasi-tagasi, ja tõi siis kuuldavale sügavalt kurgupõhjast kerkiva urinalaadse häälitsuse.
“See on lihtsalt lindistus, Moishe.” Hannah võttis teleripuldi kätte ja peatas video, mille tulemusena tardus ekraanile Dee-Dee Hughesi avatud suuga täiuslik nägu.
Nii kui heli katkes, kargas Moishe lennuga teleri otsa, kus võttis sisse Halloweeni kassi asendi: selg jäigalt küürus ja saba nii turris, et oli tavalisest kolm korda suurem. Ilmselgelt oli miski kassi ärevaks teinud. Hannah mõtles veidi järele ja tabas siis ära võimaliku põhjuse.
“Tule sealt alla, Moishe,” kutsus Hannah kassi ja patsutas enda kõrval lebavale padjale. “Ma ei ole televiisoris. Olen siinsamas diivanil.”
Kuid Moishe keeldus meelitustest ja Hannah pani video uuesti mängima, et näha, kas ta teooria oli ikka õige. Nii kui Hannah’ hääl taas kõlaritest kostma hakkas, näugus Moishe valjusti ning pööras pead, et vaadata kord Hannah’ ja siis jälle teleriekraani poole. Hannah ei omistanud lemmikule niisama inimlikke omadusi. Moishe reageeris tõepoolest olukorrale, mis tema silmis tähendas füüsikaseaduste ilmselget rikkumist.
“Annan alla,” pomises Hannah ja keeras teleri hääle maha ning alistus oma lemmiklooma veidrale reageeringule. Kui Moishe näuguks kogu saate aja, siis ei kuuleks ta niikuinii, mida saates räägitakse. Hannah tahtis hakata juba edasikerimise nuppu vajutama, et välisuudiste osa vahele jätta ja kindlalt teada saada, kas küpsetamisvõistlus oli ikka lindistatud, kui telefon helises.
Hannah heitis telefonitoru tõstes pilgu kellale. Kell oli kümme ja helistajaks oli tõenäoliselt Andrea, kes kontrollis, kas õde oli Tracey televisioonidebüüdi ikka korralikult videole saanud.
“Hannah! Kui hea, et sa kodus oled! Siin … siin Danielle Watson.”
“Tere, Danielle.” Hannah püüdis kinni karvase valge-oranžikirju kera, mis ta sülle maandus. Moishe oli ilmselt perenaisele andestanud, et too oli üritanud teda videoga
