ei teinud. Aga šerif Grant ei saa uurimist lõpetada, kui selle kohta ilmneb uusi asitõendeid, ega ju?”
“Ei.” Mike’i kulm hakkas kortsu tõmbuma. “Kuule, Hannah. Ma ei taha, et sa hakkaksid ringi nuuskima ja küsimusi esitama. Jäta see professionaalide hooleks.”
Mike üritas Hannah’le kohta kätte näidata ja Hannah sai sellest aru. Ta surus alla terava märkuse, mis oli ta huulile kerkinud, ja andis endast parima, et ta hääl kõlaks rahuliku ja ratsionaalsena. “Aga professionaalid ei tee midagi peale tavapärase uurimise, sa ütlesid seda ise. Danielle vajab kedagi, kes tõestaks tema süütust.”
“Seda on kerge öelda, aga raske saavutada, Hannah.” Mike’i sõnad näisid Hannah’le ikka veel üleolevad. “Ma ei taha, et sa end sellesse segad. Kui Danielle Boydi ei tapnud, siis on tõeline tapja ikka veel vabaduses.”
“Just nii. Ja mis siis?”
“Mis siis, kui sa mõne juhtlõnga otsa komistad? Ja mis siis, kui tõeline tapja hakkab kahtlustama, et oled talle jälile jõudmas? Sa võid tõeliselt suurde ohtu sattuda.” Mike sirutas käe ja võttis Hannah’ käest kinni. “Hannah, sa oled mulle oluline. Sa oled minu parim sõber Lake Edenis ja ma ei tea, mida ma teeks, kui sinuga midagi halba juhtuks. Luba mulle, et sa ei seo ennast selle looga.”
Hannah oli tükk aega vait. Ta ei tahtnud Mike’ile valetada, kuid ta ei kavatsenudki loost kõrvale jääda, sest Danielle vajas ta abi. Hannah pidi mõtlema välja mingi viisi, kuidas panna Mike arvama, et järgib mehe nõu, kuid ei pea seda mehele otsesõnu lubama.
“Hannah?”
Hannah naeratas mehele ja lootis, et see paistis siiras. “Mike, sa ei pea muretsema. Ma ei ürita sinu tööd endale napsata.”
“Minu tööd?” Mike’i nägu venis laiale naerule. “Arvad sa tõesti, et saaksid sellega hakkama?”
“Muidugi mitte. Ma ei võtaks seda mitte mingil tingimusel vastu. Mõtle kasvõi oma pidulikele vormirõivastele.”
Mike heitis Hannah’le pilgu, millest võis välja lugeda, et naine oli mehe arvates mõistust kaotamas. “Mis mu vormirõivastel viga on? Veinpunane särk näeb koos beežide pükstega väga kena välja.”
“Sinu seljas jah. Aga minu juuksevärviga?”
Mike vahtis Hannah’le otsa ja hakkas siis naeru turtsuma. “Sul on õigus. Veinpunane särk ja sinu punased juuksed ei lähe kokku.”
“Täpselt nii. Võid oma töö endale jätta, Mike. Küpsetan palju parema meelega küpsiseid. Vähemalt ei pea ma muretsema, et võin ahjudest laipu leida. Ja kui juba ahjudest juttu tuli, siis Boyd tuli koos Maryanniga küpsetamisvõistlusele. Kas te saite teada, millal Boyd õe koju viis?”
“Jaa. Läksime Maryanni juurde, et talle venna surmast teatada. Arvan, et see on ainus osa minu tööst, mida ma tõeliselt vihkan.”
“Kindlasti on nii raske käia inimestele teatamas, et nende lähedane on surnud.”
“On jah. Bill soovitas mul enne küsida, millal Maryann oli koju jõudnud, ja alles siis Boydi surmast teatada. See oli väga hea, et me seda just niipidi tegime.”
“Miks?”
“Maryann muutus hüsteeriliseks ja me pidime ta haiglasse viima.”
“Oi ei,” oiatas Hannah. Maryann ja Danielle ei olnud kunagi läbi saanud. Tõsiasi, et nad olid mõlemad Lake Eden Memorial haiglas, oli nii mitmeski mõttes sama mis koer ja kass ühte puuri pista, eriti kui Maryann kahtlustas Boydi tapmises just Danielle’i. “Palun ütle, et nad ei ole kõrvuti palatites.”
“Ei ole. Doc Knight paigutas nad koridori eri otstesse. Ja panin probleemide vältimiseks Danielle’i palati ukse taha ühe abišerifi valvama.”
“Kas tema ohutuse tagamiseks? Või politsei protseduurireeglid?”
“Nii ühte kui ka teist,” tunnistas Mike.
“Seda ma arvasingi. Mis kell Boyd Maryanni korterist lahkus?”
“8.20. Maryann pakkus talle kohvi, kuid ta ütles, et peab poole üheksaks kodus olema, sest Danielle ei tundnud end hästi.”
“Kui Boyd lahkus Maryanni juurest kell 8.20, siis tapeti ta kella poole üheksa ja kümne vahel.”
“Just nii. Doc Knight mõõtis maksatemperatuuri, aga ta ei suutnud surmaaega sellest täpsemalt määratleda.”
“Kuidas ta mõõdab maksa …?” Hannah vakatas poole küsimuse pealt. “Ära ütle mulle. Ma ei taha seda teada. Mis naabritest sai? Kas keegi nägi või kuulis midagi?”
“Mitte midagi.”
“Ja kõrvaltänavalt te ei leidnud midagi?” küsis Hannah.
“Palju autode rattajälgi, kuid kõik naabrid kasutavad seda teed. Võimatu on välja selgitada, millised neist olid värsked. Ja garaažist me ei leidnud midagi peale mõrvarelva ja sinu tordialuse. Saad selle tagasi niipea, kui sellelt on sõrmejäljed võetud. On sul veel neid soolakringleid? Need on tõesti väga head.”
Hannah läks kööki teise soolakringlikoti järele ja naasis koos selle ning külma õllega. “Ole lahke. Need on küüslaugumaitselised.”
“Oi kui hea! Olen küüslaugu järele hull.” Mike sirutas käe koti järele, kuid ei teinud seda lahti. “Sa sööd ju ka, eks?”
“Vist küll.” Hannah oletas, kuhu mehe mõtted liikusid, kuid tahtis selle täpselt välja selgitada. “Miks sa küsid?”
“Küüslaugul on tugev aroom, eriti siis, kui teine inimene ei ole seda söönud.”
“See on oluline ainult siis, kui üritad välja meelitada kutset minu voodisse.”
Mike lükkas pea kuklasse ja hakkas laginal naerma. “See mulle sinu juures meeldibki, Hannah. Ütled alati täpselt seda, mida mõtled.”
Hannah soovis, et saaks sõnad tagasi võtta. Ta ei maganud iga mehega, keda kohtas; ta ei olnud seda kunagi teinud. Üheöösuhted ei sobinud talle lihtsalt. Tal oli olnud üks lühike romaan kolledži professoriga ja ta oli meest sügavalt armastanud. Suhe oli aga halvasti lõppenud ja Hannah tahtis enne selle sammu uuesti astumist täiesti kindel olla, et ajalugu ei kordu. “Mis oleks, kui krõmpsutame need soolakringlid ära, joome veel ühe klaasikese ja viskame siis pikali.”
“Sobib.”
“Kumbki oma voodisse,” parandas Hannah mehe ekslikku oletust.
“Aa,” ütles Mike kerge kulmukortsutusega. “Olgu, Hannah, kui see on sinu kindel tahe.”
Hannah surus alla soovi midagi rohkemat öelda. Tema kindel tahe ei olnud päris täpselt see, mida ta sisimas soovis, kuid asjad pidid lihtsalt nii olema. Opositsiooniga magamine oli kindlalt keelatud ja Mike oli praegu opositsioonis.
Kui Mike pool tundi hiljem lahkus, oli Hannah endaga rahul. Ta ei olnud mehele valetanud, ent polnud andnud ka lubadust, et ei nuhi ringi ega uuri Boydi mõrva.
Neljas peatükk
