peaksin täna õhtul külmutatud marju kasutama?”
“Küpsed. Nüüd, kui tean, kuidas seda teha, hakkan neid igal talvel kasvatama. Maasikad on külmikus kausis, kui tahad neid maitsta.”
“Ei aitäh,” lükkas Hannah pakkumise tagasi. “Olen allergiline ainult ühe asja vastu ja selleks on maasikad. Neid saab siis tõesti kasvuhoones kasvatada?”
“Ainult maasikaid ja tomateid. Midagi muud ma sel aastal ei kasvatanud. Isa armastab peekoni, salati ja tomatiga võileibu, aga tal ei ole meeles, et talvel ei saa häid tomateid osta.”
“See on sinust väga kena, et sa neid talle kasvatad.” Hannah suundus kohvikannu poole. Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli loobunud kolledžistipendiumist, et jääda koju isa hooldama. Sellest oli kahju, kuid see oli olnud Lisa otsus ja Hannah teadis, et ta ei kahetsenud seda sugugi.
Kui Hannah oli kohviku vanaaegsed laelambid põlema pannud ja endale letitagusest hiigelsuurest termosmasinast tassi kohvi valanud, läks ta tagasi pagaritöökotta, et kontrollida kahe päeva eest küpsetatud tordipõhju. Ta oli küpsetanud kokku neli tordipõhja, need olid kõik mässitud toidukilesse ja kaetud fooliumiga. Hannah haaras köögist terava noa ja astus külmruumi, et proovipõhjast kaks väikest tükki lõigata. Siis mässis ta põhja uuesti kilesse ja fooliumisse ning viis ühe tüki Lisale, kes istus roostevabast terasest töösaare ääres pukil.
“Jumaldan seda, et saan hommikusöögiks kooki süüa. See tekitab tunde, et olen rikas.” Lisa võttis tükist ampsu ja mälus seda mõtlikult. “See on imeline, Hannah. Mis sa ise arvad?”
Hannah maitses oma tükki ja noogutas. “Parem ei saakski olla. Kaks päeva on tahenemiseks ideaalne aeg.”
“See oli värskena suurepärane, aga nüüd on isegi parem. See on nagu toorjuustukook, aga ilma toorjuustuta.”
Hannah tundis Lisa hinnangu üle heameelt. Ta oli nõustunud valmistama õhtul kaamerate ees maasika-vahukooretorti ja selle jaoks küpsetatud põhi oli peaaegu täiuslik. “Selle tunde tekitab tihedus. Mida kauem tordipõhja külmas hoida, seda raskemaks see muutub.”
“Sel tordil on uudiselugejate seas kindlasti suur menu.” Lisa sai oma tüki söödud ja tõusis püsti. “Aeg on käes, Hannah. Kas tahad, et teen ise ukse lahti?”
“Teen ise. Sa võid lõpetada Dorcase kiriku jõulupeoks mõeldud küpsiste kaunistamise.”
Hannah astus pendeluksest kohvikusse. Ta tundis ikka veel kerget ärevust, et peab õhtul televisioonis esinema, kuid see oli olnud härra Harti idee ja kõik linnaelanikud, Hannah nende hulgas, tahtsid härra Hartile meele järgi olla. Tegu oli esimese Hartland Flouri küpsetamisvõistlusega ja kõik lootsid, et sellest kujuneb traditsioon.
Küpsetamisvõistlus oli äratanud Lake Edeni talveunest. Linna elanike arv, mis kuivas kokku, kui suvitajad oma järveäärsete suvilate uksed lukku keerasid ja suurlinna naasid, oli taas tänu osalejate, nende perede ning pealtvaatajate saabumisele kasvanud. Lake Edeni võõrastemaja omanikud Sally ja Dick Laughlin olid avanud hea meelega hooajaväliselt uksed ja pea iga Lake Edeni pood oli kliendihulga kasvust osa saanud. Enamik Lake Edeni elanikest pidi tavaliselt nägema elatise teenimiseks suurt vaeva, kuid härra Hart oli palganud kohalikke kõigiks vajaminevaiks töödeks, alates puuseppadest ja torumeestest kuni publiku kohanäitajateni välja. Linnapea oli helistanud alles eelmisel päeval Hannah’le ja väljendanud lootust, et härra Hart hakkab küpsetamisvõistlust alaliselt Lake Edenis korraldama.
Hannah oli nõustunud neli päeva kestva ürituse reklaamimiseks tegema tausta kohaliku KCOW telekanali uudistesaatele, mida filmiti otse kooli aulast. Lake Edenis elav Mason Kimball, KCOW kanali produtsent, oli soovitanud Hannah’l küpsetada midagi värvikirevat, näiteks maasika-vahukooretorti. Hannah oli tema soovitust sõna-sõnalt võtnud ja otsustanud sel õhtul kaamerate ees valmistada maasika-vahukooretorti Hannah Swenseni moodi. Tal ei olnud otse eetris piisavalt aega, et tordipõhju päriselt valmis küpsetada, kuid Hannah kavatses taina valmis segada, selle vormidesse valada ja vormid külma ahju pista, et kooli kokk Edna Ferguson saaks need pärast uudistesaadet ära küpsetada. Hannah kasutab eetris varem valmis küpsetatud tordipõhjasid ning pärast seda, kui ta on torti uudiselugejatele pakkunud, hakkab ekraanil vilkuma telefoninumber, et vaatajad saaksid KCOW operaatoritele helistada ja Hannah’ retsepti küsida. Helistajate arv näitab, kui paljud inimesed olid Masoni saadet vaadanud.
Telefon hakkas helisema kohe pärast seda, kui Hannah oli pööranud ringi sildi “Suletud”, mille teisel poolel oli kirjas “Avatud”. Hannah teadis, et Lisa võtab pagaritöökojas toru, ja ignoreeris järjepidevat helisemist, keeras kohviku ukse lukust lahti ning tervitas teda ootavate klientide saba.
Esimesena sisenesid uksest Bill Todd, Hannah’ õemees, ja Mike Kingston, Billi ülemus. Härra Hart ja Mike Kimball sisenesid kohe nende järel ja siis astus sisse Andrea koos Hannah’ nelja-aastase õetütre Traceyga. Andrea blondid juuksed olid kuklas keerukas sõlmes ja tal oli seljas uhke tumesinine kostüüm, mis oli talle kindlasti terve nädalapalga maksma läinud. Õde nägi välja, nagu oleks ta just mõnelt kostüümimoe reklaampildilt maha astunud, ja Hannah tundis kerget kadedusetorget, mille varjas aga kärmelt sooja külalislahke naeratuse taha. Hannah ei olnud suutnud kunagi välimuselt Andreaga võistelda ja oli lõpetanud need püüdlused juba siis, kui nad mõlemad veel keskkoolis käisid. Andrea ja Michelle, Hannah’ noorim õde, meenutasid mõlemad nende ema, kes oli ikka veel märkimisväärselt kaunis naine. Hannah oli ainus, kes oli pärinud isa pikkuse ja tema krussis punased juuksed. Õnneks oli Tracey pärinud oma ema ilugeenid ja oli läikivblondide juusteni täpne Andrea koopia, kuigi pisem.
Tracey oli Hannah’ prioriteet ja alles siis, kui õetütar, ta lemmik, oli mugavalt letiäärsele pukile asetatud, ees klaas piima ja küpsised, pöördus Hannah teiste klientide poole. Ta oli hakanud just nende tellimusi täitma, kui Lisa kohvikusse tuli. Hannah andis härra Hartile tema tellimuse, tassi musta kohvi ja kaks krõbedat ajaloolist ingveriküpsist, ning astus siis Lisa juurde. “Kas midagi on pahasti?”
“Arvan, et jah.” Lisa tasandas häält, et keegi nende juttu pealt ei kuuleks. “Norman Rhodes helistab ja ütleb, et tegu on hädaolukorraga. Ma võin siin üle võtta.”
Hannah astus kõrvale, et Lisa saaks tema asemel leti taha tulla ja kiirustas taha pagaritöökotta. Norman oli kaine mees, ta polnud seda tüüpi, kes sõna “hädaolukord” kerglaselt kasutaks.
Lisa oli jätnud seinatelefoni toru hargilt maha ja Hannah hingas sügavalt sisse, enne kui toru kätte võttis. “Tere, Norman. Lisa ütles, et sul on hädaolukord?”
“Härra Rutlege tuli tarkusehambaga vastuvõtule ja mul on sulle halb uudis.” Normani hääl oli väga murelik.
Hannah’ silme eest jooksid läbi katastroofilised pildid. Norman teadis, et Hannah oli aidanud Billil juba kaht mõrva lahendada ja oli surmaga tegelemise osas vilunud. Kas härra Rutlege oli surnud hambaarstitoolis? Ja kes ta oli? Hannah teadis, et oli seda nime varem kuulnud, kuid ei suutnud meenutada, kus täpsemalt. “Kes on härra Rutlege?”
“Kindlasti kohtusid temaga eile õhtul Lake Edeni võõrastemajas. Ta on hõbedaste juustega pikk ja kõhn mees, meenutab natuke seda näitlejat, Ricardo Montalbanit.”
Hannah oli kohtunud eelmisel õhtul kümnete võõrastega. Nimed olid tal kõik segamini, kuid ta mäletas meest, keda Norman kirjeldas. Mees oli üks küpsetamisvõistluse žüriisse kutsutud liikmetest. “Mis härra Rutlege’iga juhtus?”
“Kõik algas täiesti tavalisest hamba väljatõmbamisest. Mul ei olnud võimalik hammast mitte mingil moel päästa. Aga ta reageeris tuimestusele halvasti ja avastasin
