talle järgmise küsimuse esitada ja tõdeda, et tavaliselt inimestele meeldivad homod, aga mitte homoseksuaalsus, täiendas kass oma vastust.
„Noo mulle meeldivad ka igasugused kõutsid, aga ma vihkan libusid!“ tõdes ta radikaalselt ja ristas laual käpad. „Tuleb ära otsustada, kas tahetakse olla mees või naine,“ jätkas ta ja hüppas siis täiesti ootamatult lauale, upitas oma tagaotsa ja sirutas esikäpad lauale.
„Vaata nüüd, vaata kas või sedagi,“ ütles ta kiirelt, naelutas pilgu meestele tantsupõrandal ja õõtsutas saba. „Lausa öökima ajav. Mehe käsi ei käi sellise trajektooriga ja mehed ei räägi nii, nagu räägivad naised. Ja mees ei pane selga nii kitsast särki ega õõtsuta sel kombel tagumikku nagu prostituut! Lits!“ kilas kass nii kõva häälega, et tantsijad meid vaatama pöördusid.
Kass manööverdas siidriklaaside vahelt läbi ja hüppas tagasi diivanile. Ptüi põrgut, ja meestevaheline seks, vaat see on alles jube asi. Otsast lõpuni loomuvastane. Lihtsalt kole! kuulutas ta täienduseks, ja mina ütlesin, et kas poleks lihtsam lasta inimestel olla rahus sellised nagu nad on.
„Lillelaps,“ nentis kass. „Maailm toimib siiski vähe teisel moel. On ootusi ja seisukohti, neist ei pääse.“
„Jah, sul on ilmselt õigus,“ tõdesin.
„No see pole mingi ime,“ ütles kass ja hakkas enesega rahulolevalt püherdama, ta sirutas käppi ja naeratas uhkelt.
Kass kinnitas, et tema jutt homodest ei tugine mingitele kuulujuttudele, vaid isiklikele kogemustele, sest ta oli ükskord kohanud kahte homo. Kass oli einelaua tualettruumis oma kohevat kasukat tupeerimas, kui kaks homomeest ta sisse piirasid. Kassi sõnul olid mehed mõlemale poole teda astunud ja näidanud ta kaunite külgede ning läikiva saba peale nagu mingile lihatükile. Ta oli end tundnud nagu mingi ese või asi, ja oli selle peale sunnitud oma kasuka tupeerimise katkestama ja kenad kurvid varjama.
Hetke pärast ütles kass, et pean talle nüüd midagi sellist rääkima, mis mu eriliseks ja tutvumist väärt inimeseks teeb, sest muidu läheb ta otsejoones koju. Kassi arvates olid kõik mu jutud olnud lihtsalt üks tähtsusetu jahumine, sama igav ja etteaimatav nagu valitsuse esitatud eelarve, ptüi, tegi ta jälle, nagu sülgaks. Võeh – sa oskad ikka viimseni mind ära tüüdata!
„Nüüd räägid küll midagi, mida sa ei ole kellelegi rääkinud!“
Siis hakkasin kassile justkui poolkogemata jutustama oma minevikust: maast, kust olin tulnud, ja sellest, millistesse oludesse ühelt maalt teise kolinud inimene satub, ja väikesest Soome linnast, kus üles kasvasin. Kass aimas, et ma ei räägi tavaliselt oma minevikust, ja kuulas nüüd tähelepanelikumalt, kissitas silmi ja sättis sõrme taas lõua otsa, et läbi muusika paremini kuulda.
Jutustasin kassile inimestest, kelle jaoks mu nimi midagi sellist on, mida alati selgitama peab. Kui ma nende küsimustele vastan ja räägin, kust mu nimi pärineb, on nad alati pettunud. Seepärast suhtun sellesse alati ettevaatlikkusega, sest sa peaksid mind ometi mõistma, et nimest võib tulla rohkem halba kui head.
Pajatasin kassile, kuidas mul on alati tunne, et inimesed jälgivad mu käitumist koolis, töökohal, igal pool, või kui palju toitu ma einelauas võtan, kas mul on meeles köögis töötavaid inimesi tänada, kas oskan testiküsimustele veatus soome keeles vastata, või kui tihti ma riideid vahetan.
Kui koolis islamist, diktatuuridest või võõrkeeltest räägiti, langetasin alati pea maha, sest tundsin, kuidas kõik mind vaatama pöördusid. Ja kui nad mul emakeeles rääkida palusid, ütles keegi ikka otse välja, et kui kahju, et mul selle oskamisest siin mingit tolku pole. Ja hilinedes kuulsin tihtipeale, et mulgi oleks viimane aeg ära õppida, et see siin pole mingi arengumaa. Soomes elada ja koolis käia on loteriivõit, pea seda meeles.
Kevad 1980
Ta tahab kõiki kangaid
Neljapäeva pärastlõunaks oli kõik peaaegu valmis. Istusin keset meie elutuba ja vaatasin põrandale kuhjatud voodipesu, mille peale asetatakse Bajrami kodu vitriinkapist portselankuked, kelle jalge ette – justkui nende toiduks – heidab Bajram kord oma keha. Traditsiooni kohaselt valmistavad mõrsja ja mõrsja pere naised kõikvõimaliku pesukraami, mida abielu jooksul võib vaja minna. Käsitsi tehtud tekikottidest, padjapüüridest, aluslinadest, köögilinadest, päevatekkidest, käterättidest ja vannilinadest saab kokku geizin. Need kõik olid Bajrami ja ta pere jaoks, sümboliseerides uut algust, veel puutumatut elu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
