ukse taga. Hingasin raskelt ja üritasin olla võimalikult tasa, kartes, et Bajram või tema isa, keda märkasin oma poja taga veidi küürus astumas, võivad mind kuulda. Mu sees mulksus kui kobrutavas veenõus ja käed olid niisked.
Olin õppinud, et naistel ei sobi mõelda sellistele asjadele. Olin kas haige või hulluks minemas, sest erutusin juba paljast mõttest tema ihu katsuda või nuusutada, nii nagu tema minu ihu katsuks ja nuusutaks. Soovisin oma huuled vajutada tema huultele ja põimida käed tema tugeva keha ümber. Mõtlesin, et kui sellistele asjadele mõtlemine või nende aset leidmine oleks olnud midagi loomulikku, oleksin varem kedagi kuulnud sellest rääkimas.
Ühest küljest ma tahtsin teda ja teisest küljest oli mul häbi paiga pärast, kuhu nad mind vaatama olid tulnud. Meie tagasihoidliku valge maja lahtikoorunud värvikiht reetis, et meil ei olnud palju. Maja pooleli jäänud ehitusprojekt paljastas, et meie rahad olid otsas. Suur põld meie maja taga andis mõista, et suvel sõime peamiselt isekasvatatud köögivilju ja talvel samu vilju äädikas.
Kui nad terrassile lähenesid, hiilisin kööki. Hetke pärast astusid Bajram ja ta isa uksest sisse ning läksid elutuppa rääkima minu tulevasest elust. Ma ei olnudki teda enam näinud pärast seda, kui ta kivi juures mu nime küsis, te guri i madhë, ja nüüd tulid nad rääkima pulmadest, mis toimuvad maikuu esimesel nädalavahetusel, ja sellest, millal ja kuidas mind nende juurde viiakse või mis päeval midagi toimub, sest seal ta nüüd oli, minu abikaasa.
Külalised tervitatud, kuulasin nende vestlust köögis, kuid ei suutnud eristada sõnu. Bajrami häält ei olnudki kuulda. Bajramil polnud lihtsalt õigust neist üle rääkida. Ta tohtis rääkida alles pärast oma isa, ja ta pidi kätlema kõigepealt minu isa ja alles siis mind. Ta pidi majja astuma parema, mitte vasaku jalaga, võtma vastu talle peagi pakutud sigaretid, mahla ja tee, kuid talitsema enda isu, et mitte liiga ahnesti süüa lauale toodud pähkleid, soolapulki ja llokume’sid.
Hoidsin käes kandikut, millele olin asetanud soolaseid ja magusaid suupisteid, kolm teeklaasi ja kaks Türgi teekannu, ühes neist hautatud teelehed, teises keedetud vesi. Juuksed olin kinni sidunud ning seljas kandsin musta pluusi ja musta pikka seelikut.
Haakisin sõrmed ümber kandiku ja tõstsin selle üles, kuid märgates kanne üksteise vastu kolisemas, pidin kandiku käest panema. Käed endist viisi värisesid.
Alles sel hetkel tajusin, et mul tuleb kogu ülejäänud elu temaga elada, ja see mõte sööstis mulle ribidesse nagu oleks maja kuulisadu tabanud. Põsed läksid nii kuumaks, nagu oleks keegi neid tulise tšilliga hõõrunud. Tundsin end rumalana, petetuna, ninapidi veetuna. Aga kui me ei õpigi teineteist armastama, mis siis saab?
Mõte temaga kooselust ja laste sünnitamisest kiskus mind sama tugevasti, nagu rebib vihane põllupidaja umbrohtu. Kohkusin mõttest, et ma ei oska talle olla see, kes mul olla tuli, et ma ei sünnita talle lapsi ega oska isegi ta kõrval elada. Kujutlesin, kuidas ma teda hommikuti tervitaksin ja kuidas ma talle oma naistehädadest räägiksin. Kuid palju rohkem pelgasin ma seda, et ta kardab sama palju kui mina. Kui ta tõesti mõtleks samamoodi kui mina, oleksime kui kaks tehasetöölist, kes on visatud haigla operatsioonisaali südamelõikust tegema.
Neelasin mõtted alla, võtsin kandikust kinni ja astusin esikusse, korraks elutoa ukse taga seisatades. Raputasin siis pead, köhisin kurgu puhtaks, lükkasin ukse jalaga lahti ja sammusin hoolimata mind vallanud vabinast elutuppa. Võisin rõõmsalt üllatudagi oma nägusa peigmehe üle. Ta paistis lähedalt veelgi kenam kui eemalt vaadates. Siin ei saa ju olla midagi keerulist, mõtlesin ma, hoopis teine asi oleks abielluda koleda ja karvase mehega. Tema nägu oli sile ja sümmeetriline. Ta nägi välja nagu modell: lopsakad huuled, sirge nina, silmad pruunid kui pastillid, hambad säravvalged ja kulmukarvad hoolitsetud. Mida enamat võis üks naine mehe välimuselt soovida?
See himu ja külgetõmme, mida tol hetkel tema vastu tundsin, oli midagi üleloomulikku. Kuidas saaks armastus veel hakata, kui mitte sellisest kohtumisest, mõtlesin.
Mu isa istus ühel diivanil ning Bajram ja tema isa teisel diivanil minu isa vastas.
„Sina oled talle hea ja õige mees, Bajram,“ kuulsin oma isa ütlevat ja nägin teda võtvat Bajramil õlast kinni. „See on jumala tahe,“ jätkas ta.
Bajram silmitses tulevast abikaasat, nagu oli kombeks. Ta hindas, millises järjekorras asetasin teeklaasid nende ette lauale; kas andsin esimese klaasi tema isale ja alles siis talle ja oma isale; kuidas ma teed kallasin, kas lõpetasin kallamise õiges kohas, viimase joone juures, või oli mind lohakalt õpetatud; kas oli võimalik, et minu ema oli dështuar, kõlvatu naine, kes oli ebaõnnestunud oma ülesandes õpetada tütrele, kuidas tuleb mehi teenida.
Kui külalised olid end mugavalt istuma sättinud, tuli neile sõltuvalt kellaajast pakkuda kas teed või kohvi koos kerge soolase või magusa suupistega. Enne serveerimist pakuti neile veel klaas limonaadi, mineraalvett või tavalist vett. Juhul, kui külalistele pakuti lõunasööki, kandsid enne sööki maja nooremad perenaised, tavaliselt nooremate vendade naised, elutuppa kausitäie vett, kannu ja käterätiku. Ühel perenaisel rippus käterätik vasemal käel, samal ajal kui ta parema käega kannust vett kallas, et külalised saaksid käsi pesta, teine perenaine hoidis aga kätepesu all suurt kaussi, mida tühjendamas käis. Või kui külalised Türgi teeklaasidest teed jõid ja klaasid oma väikse mahu tõttu tihti tühjaks said, pidid emandad nobedasti köögist uued tooma. Teed tuli kallata koonerdamata, alles siis, kui külaline ütles piisab, mjaft, võis tee kallamise lõpetada. Teekannude samasse tuppa jätmine, kus teed joodi, tähendas hoolimatust, lugupidamatust ja laiskust, teega koonerdamine aga ahnust ja kitsidust.
Kui tee oli tassis täiuslikult punakaspruun ja täpselt õige jooneni kallatud, kui olin kõik nii teinud, nagu pidi, pilgutas Bajram mulle usalduslikult silma, naeratas ja vaatas mind veel puurivamalt, nagu ei teeks märkamagi, kui ebamugavalt ma ennast tunnen.
Hakkasin tagurpidi käies kanne kööki tagasi viima. Alles ukse juures end ringi pöörates tundsin, kuidas ta pilk mu selga põletas. Olles jõudnud tagasi kööki ja pannud kannud käest, olin hingetu. Vaatasin aknast välja õdesid-vendi, kes jooksid ja mängisid põllu ääres, ema, kes sihtis ootava pilguga maja. Ta oli pahane, et isa oli ta Bajrami ja ta isa külaskäigu ajaks majast välja ajanud.
Jõin klaasi vett, ja kui ma hetk hiljem kandik käes elutuppa tagasi läksin, oli Bajrami naeratus endiselt vallutav ja maagiline. Tahtsin sõrmeotstega puudutada tema kortsukesi silmanurkades, silitada ta naerulohke, jääda temaga kahekesi, puudutada ta käsivarsi, sest ma ei suutnud uskuda, mida nägin. Kas tõesti saab üks mees naeratades nii ilus olla?
„Kuidas läheb, zotëri?“ küsisin ta isalt, kes pani klaasi põhja kolm lusikatäit suhkrut.
Kandikut puusade ees kiigutades.
„Hästi,“ vastas ta.
„Kuidas su naisel, nana’l, läheb?“
„Hästi, ta on terve,“ vastas ta ja segas teed.
„Aga Bajramil ja tüdrukutel?“
„Hästi neilgi, kõik on terved,“ sõnas ta.
„Aga kari? Kuidas põld on?“
„Väga hästi.“
„Jumala õnnistust!“
Ta esitas mulle samad küsimused, nagu etikett nõudis, ja mina andsin samad vastused. Siis esitasin samad küsimused Bajramile, millele ta vastas samamoodi nagu ta isa, ja küsis omakorda minult needsamad küsimused, millele mina vastasin samamoodi nagu ta isale. Kõik oli hästi. Õnneks on neid vaid kaks, mõtlesin.
