mu isa. Tee vaid nii, nagu teevad nemad. Riku oma elu sellega, et tahad olla selline nagu nemad. Küll sa siis kord märkad, et kui püüad saada nendesuguseks, vihkavad nad sind seda enam. Ja siis hakkad sa ka ennast vihkama. Ära seda rõõmu küll neile kingi.
Siis ütles ta veel: Ära tööta liiga hoolsalt, taipamaks, et see kuhugi ei vii. Miks on nii tähtis saada testide eest häid hindeid? Olla ööd läbi üleval ja õppida pähe asju, millest pole mingit tolku? On see mõistlik? Istuda kell kaks öösel paistes silmadega lugemislambi all, kannatada selliste peavalude käes nagu sina ja kogeda selliseid raevu- ja nutuhooge juba nii noorelt, kui ei tea võõras keeles peast taimede ja lindude ja puude nimesid, aastaarve, pöördepunkte, tähtsaid isikuid, võrrandeid, käändevorme, ajastuid stiilisuundi südame kopsude neerude ja soolestiku osi. Ütlen seda sulle vaid korra: ära kunagi proovi olla parem kui nemad.
Ma ei sobitanud ühegi inimesega tutvust ega saanud ühtegi sõpra. Tegin kauplustes ja hooldusfirmades juhutöid, koristasin haiglaid ja jagasin posti. Ülikooli koridorides juhuslikult kõrvu kostnud jutt tundus mulle tühine. Seal räägiti õppetoetusest, toidu hinnast, üürist, halvasti tasustatud töökohtadest, liiga madalast sissetuleku piirmäärast, tudengikorterite santidest oludest ja arutati igavate tudengipidude üle.
Ma ei võinud seda taluda. Iga inimene oli nagu teise koopia. Nende elu oli üks ja minu elu teine, ja nende juttu oli nii piinav kuulata, et ma ei tahtnud nendega koos aega veeta.
Kas selle maa inimesed siis ei mõistnud, kui lootusetu see elu oli suuremale osale inimestest? Et inimesi sai surma, ja seda iga päev. Neid piitsutati nahksete rooskadega ja neid sunniti sööma rotimürki, nende korteritesse tungiti sisse, nende omandit rikuti, varastati või põletati, ja neid heideti pimedatesse kongidesse või töölaagritesse, kus nad virelesid nii kaua, kuni unustasid, kust nad pärit on.
Suhtusin nendesse vaenulikult ja üleolevalt, halvustasin nende eluviisi, valikuid ja probleeme. Pööritasin neile silmi, lausa vihkasin nende avalikku arutelu ja naersin nende kirjutatud raamatute üle. Mida teadsid nemad tõelisest elust, tõelisest kannatusest? Ei midagi.
Nad küsisid seda minultki. Millal lõpeb immigrantide laisklemine, millal lõpeb sotsiaalsüsteemi ärakasutamine, millal lõpeb see vastik luuslangi löömine ja naiste nöökimine.
Muidugi me mõistame, et kõik ei ole ühesugused, nagu näiteks sina, sina oled erand ja sinusuguseid võtaksime siia kindlasti veel juurdegi, aga valdav enamus.
Ja mina ütlesin, et selliste inimeste pärast on see maailm haigeks jäänud. See köhib vahetpidamata, sest on saanud vingumürgituse sellest saastast, mida te levitate. Mis oleks, kui sina peaksid oma pere hülgama ja tunnistama pärast plahvatust lähedase inimese surma? Või kui oleksid lootuse nii kaotanud, et pöörduksid jumala poole, kuigi sa ei usugi temasse. Küll sinagi teeksid nõnda, ära parem üritagi midagi muud väita.
Ära katkesta mind. Niisiis, mida sa teeksid, kui peaksid kolima sinu usku halvustavale maale ega saaks enam kunagi koju tagasi pöörduda? Kui kiiresti oled valmis klienditeenindajana tööle asuma, kui pead võõras keeles võõrast keelt õppima? Ei, ära vasta, sest ma ei taha su häält kuulda. Ära enam kunagi räägi minuga, sellega on nüüd lõpp.
Tahtsin neid lüüa. Haarata neil kuklast kinni ja lüüa nende pea vastu lauda või seina, suruda see pöörduste vahele ja autorataste alla, tõmmata riiviga üle nende iiveldama ajavate nägude.
Kõige hullem oli see, et hakkasin mõtlema samasuguste asjade peale nagu nemad. Mõtlesin, millise töö ma kord saan. Ja kui palju ja mida ma pean tegema selleks, et mu elu hakkaks ülesmäge minema. Mõtlesin, millise hinde ma kraadi kaitsmisel uurimistöö eest saan, kas oleks targem teha mõni aasta tööd ja seejärel õpingute juurde naasta, niiviisi juureldes kaotasin isegi une. Mõtlesin veel, kas õppelaen tasub kohe välja võtta ja osta kohe oma korter, või alles hiljem, kui olen leidnud kellegi, kes tahab sellega seotud kulusid minuga jagada.
Pärast seda episoodi istusin trammis ja mõtlesin, mida oma eluga pihta hakata. Alati võib ju minna ja alustada kusagil mujal. Võib kõik maha jätta, keelduda teisi nägemast ja kuulmast. Võib vahetada nime ja asendada kõik ametlikud dokumendid. Võib lasta opereerida nina ja paigaldada põsesarnade alla implantaadid, et täiesti teistsugune välja näha. Siis ei teaks keegi minust mitte midagi, sest ma ei saaks neile kedagi meenutada. Sarnase näo ja nimega poleks keegi midagi teinud ega olemas olnud. Isegi kui polekski midagi maha jätta, ega kedagi, kellele teele minekust rääkida, aitaks uus algus valgelt lehelt mõista, et ma tegelikult ei vajagi midagi, ja on vaid üksikud asjad, milleta ma elada ei saaks.
Siis mõtlesin, et võiksin minna mööda maailma ringi reisima. Pesta Hispaania restoranide köökides nõusid, noppida päikeselistel Lõuna-Aafrika põldudel granadille, hoolitseda Ameerika koertevarjupaigas tänavalt püütud hulkuvate koerte eest ja abistada katastroofipiirkonda sattunud inimesi. Paluksin neil mind kuulata, ise samal ajal neile silma vaadates ja aina korrutades, mida mul öelda on. Me jääme ellu. Võtaksin neil õlast kinni ja naerataksin, ja nemad naerataksid mulle sellise väega vastu, et võiksin tunda elu ürgjõudu enda luuüdis.
Siis hakkasin enda üle naerma. Sedasi sa raisk mõtledki toimida, küsisin endalt. Kas tõesti mõtlesin äramineku üle seepärast, et saaksin end teistest erinevaks pidada, või seepärast, et kujutasin end teistest üle olevat?
Trammi sisenes noor naine, kes võttis minu kõrval istet. Ta oli ilus ja hästi riides. Tema parfüüm lõhnas värskelt korjatud marjade järele ja veidi liiga lühikeseks tepitud jaki alt paistis tsipake tema paljast ihu. Ta surus oma jala minu oma vastu ja tegi, nagu vaataks mujale. Pöördusin ta poole, et naist silmitseda. Oleksin võinud tal paluda minu juurde tulla, ta oleks kindlasti tulnud. Või mõnel muul kombel reageerida. Öelda mida kuradit, mispeale ta oleks mu poole vaadanud, ja mina omakorda oleksin oma pilgu allapoole tema jalale suunanud, mille ta oleks eemale tõmmanud ja siis nii muuseas oi, sorry öelnud.
Naisele sõnagi lausumata astusin trammi pealt maha, lukustasin oma korteri välisukse, riputasin jope nagisse ja läksin otsekohe magamistuppa. Vaatasin hetke ringi: lumivalgeid seinu, täiskuhjatud kirjutuslauda, valgeid seinakõrguseid kappe ja madu, kes oli elutoast magamistuppa siirdunud, aknalauale roninud, ja nüüd nagu pruunistunud banaanikobar seal lösutas.
Tundsin, kuidas riided mind seljas pitsitama hakkasid ja mu kehale surusid kui pingul nailonkangas. Koorisin riided seljast ja peitsin end kahe teki alla, võtsin maol sabast kinni ja sikutasin ta aknalaualt alla. Tasapisi liugleski ta vastu põiklemata ja puiklemata mu kõrvale, kuni lõpuks nagu kaitsemüür või nimbus mu ümber tuli. Ta oli jahe ja kare, ja tema nahk koorus kui küpsel avokaadol.
„Ma ei tea kohe üldse,“ ütlesin viivu pärast ja silitasin mao nahka. „Mida ma tegema pean.“
Tahtsin talle öelda, kui üksik ma olen. Nii üksik, et võisin mõnikord kodus omaette rääkida, või jalutada parki, istuda pingile ja vaadata mitu tundi inimesi, kes sinna koos oma lähedastega olid tulnud. Tahtsin öelda, kui väikse ja tähtsusetuna ma end siis tundsin, kui nad koos sööma ja naerma hakkasid, ja kuidas mind nende hea läbisaamine imestama pani. Ma tahtsin maole jutustada, et kõikide nende aastate üksindus on olnud nii julm, et mõnikord tundub, nagu keegi ei olekski mu olemasolust teadlik.
Vastuseks pööras madu veidi pead ja libistas oma pea mu rinnakorvile nii, et võisin tema teise silma peegeldusest näha iseennast.
Kevad 1980
Teine kohtumine
Mehe nimi oli Bajram ja see tähendas pidu. Ta oli õlakas mees, nõtke ja koguka kehaga, kelle sammudes oli mehist kaalu. Tema võimsad rinnalihased kumasid läbi tumepunase kaelussärgi ja pringid kannikad mahtusid
