on,“ vastasin ja surusin vaistlikult ta pea veel rohkem allapoole.
„Näed hea välja,“ ütles ta.
„Mis sa ütlesid?“
„Sa näed hea välja,“ kordas ta.
Pärast hakkas toas haisema. Mina ja tema. Me haisesime. See, mida olime just teinud, ja meie mõtted. Lateksi hais oli sööbinud mu ihusse, voodilinadesse, igale pinnale, kõikjale tuppa. Voodipesu oli higimärg, ja kui ta oma käe pea taha tõstis, märkasin, et tema deodorant oli teda alt vedanud, isegi tema hingeõhk oli nüüd teistsugune. Palju vängem, ja lehkas sibula ja liha järele.
„Aitäh,“ alustas ta viimaks.
„Pole midagi.“
„On sul kõik korras?“
„Jah.“
„Hea,“ ütles ta ja köhatas. „Oleks tore sind uuesti näha.“
„Jah, ehk tõesti,“ vastasin. Küsisin siis kiiresti: „Kohvi tahad?“ ja tõusin veel kiiremini püsti, avasin kremoonist rebides akna, lõin ta põrandale langenud riided jalaga kokku, tõstsin voodi alla kukkunud teki üles ja panin lambid põlema.
„Praegusel kellaajal,“ pomises ta, tõusis peaaegu kohkunult istuma, vedas teki jalge peale, surus käe alakõhule ja vidutas hämmastunult silmi.
Ta ihu läikis kirka valguse käes kui äsja küpsetatud sink. Ta kratsis oma õlanukki ja palus mul tuled kustu panna.
„Jah, praegusel kellaajal. Tahad või?“
„Ma ei või,“ ütles ta jälle hukkamõistvalt.
„Sa pead nüüd minema,“ ütlesin.
„Mida?“
„Ma tahan, et sa nüüd läheksid.“
Ta jäi oma riideid kokku korjama, kui mina kööki läksin, et veekannu keema panna. Tõstsin kraanikausi äärele kohvikruusi, kuhu panin valmis kaks lusikatäit kiirkohvi, kaks suhkruasendaja tabletti ja tilga piima.
„Võid sa juba minna?“ küsisin.
Ta oli tuled kustutanud ja tundus võpatavat kas äsja esitatud küsimuse, vaikuse purustanud hääle või minu ootamatu ilmumise peale magamistuppa.
„Olen kogu aeg minemas,“ ütles ta ja kohendas alles teist sokki suure varba juurest.
Läksin kööki tagasi, valasin vee kruusi, segasin kohvi ühtlaseks ja maitsesin. Seepeale lasin selle valamust alla.
1
Liikusin vaevumärgataval sammul edasi, nagu polekski ma kindel olnud, mida sinna just otsima olin läinud. Olin seal korra ennegi käinud, kuid siis ei julgenud ma tuulekojast kaugemale minna. Aga seal nad olid, kui neid päriselt endale tahta. Neid võis osta, lihtsalt niisama. Ükskõik kes võis endale sellise hankida ja teha temaga, mida soovis. Kelleltki ei päritud aru, miks ja kuhu teda osteti, kas tegu oli hetkelise mõttesähvatusega või oli ost pikemat aega ette kavatsetud.
Leti taga võis igaüks luisata: jah, olen hankinud kõik vajaliku, teda ootab hea ja armastav kodu, terraarium, mille mõõtmed on meeter korda meeter korda kaks meetrit. Mul on talle olemas kõik vajalik. Ronimispuu, veenõu, peidupaigad ja multš, kõik on olemas, hiiredki. Olen mõelnud sellele nii kaua, kui mäletama hakkasin.
Tajusin nende juuresolekut oma jalataldades, mis tõmbusid pinevusest kipra. Selles lihtsalt polnud võimalik eksida. Värinas, mis keerles mööda alaselga jalgadesse ja lookles kaela pidi kuklasse, lihastes, mis tõmbusid kohmakalt ja kontrollimatult pingule, ihukarvades, mis läksid turri ja tõusid ründevalmilt püsti.
Leti taga seisnud naine tuli kiiresti minu juurde. Seisin liivahiirte juures ja imestasin, lausa vaimustusin nende kerede iseäralikust siluetist, sellest, kuidas nad elus toime tulid oma lühikeste jalgade ja pikkade sabadega.
„Kas oled mõelnud liivahiire hankimise peale?“ küsis müüja. „See on hea ja vähenõudlik lemmikloom, ei nõua ka suurt hoolitsust. Saab lihtsalt hakkama.“
„Ei, hoopis madu,“ vastasin ja vaatasin seejärel ta nägu. Ootasin temalt teistsugust ilmet, vahest üllatunud või võõristavat pilku, kuid ta palus mul endaga kaasa tulla. „Suurt madu.“
Laskusime alakorrusele, mööda külmakirstudest ja kuivtoiduriiulitest, mööda pidamissüsteemidest ja õmmeldud mänguasjadest, mööda terraariumi asukate klaaskuubikutest, prussakatest, rändtirtsudest, banaanikärbestest ja maakilkidest. Kõikjal haises surma järele, mis oli segunenud puu ja heina ja metalli külmsooja aroomiga.
Neid peeti pimedal keldrikorrusel, sest seal oli niiskem ja pidamistingimused vastasid nende loomulikule elukeskkonnale, uks ei käinud nii tihti kinni-lahti ja nad ei pidanud kõigi silme all olema. Mõned inimesed võisid isegi kartusest jätta poodi sisenemata, ainuüksi nende väljanägemine tekitas paljudes paanikat.
Madude osakonnas oli kahte liiki madusid: mürkmaod ja kägistajamaod. Neid oli kümneid, terve riiulitäis, ja nad olid paigutatud teineteise kohale, suuremad ja tugevamad alumisele, väiksemad ülemisele riiulile. Kõik nad olid erivärvilised: laimirohelised puupüütonid helkisid nagu kirkad neoontuled, paksud kollasetriibulised silehuulboad paistsid mulle kui peolaua kõige maitsvamad koogid, väikesed oranžid maisimaod ja pruunivöödilised tiigerpüütonid olid end sõõrjate kuhilatena rõngasse kerinud.
Nad olid klaasterraariumites kui võimult kukutatud, mõned olid ümber ronimispuude keerdunud, teised lösutasid kogu oma pikkuses piki terraariumit, niisutasid veenõus oma nahka ja seedisid toitu. Kuid kõiki neid ühendas põhjatuna näiv melanhoolia. Nad pöörasid aeglaselt oma laisku päid, justkui oleksid nad tülpinud või pigem isegi alandatud. See oli kurb. Nad ei teadnud mitte millestki muust.
„Nad on toodud välismaa kasvataja käest, neid ei saa loodusest püüda,“ alustas naine. „Sellepärast võib neid kodus pidada, kuid tuleb arvestada, et madudele meeldib olla omaette.“
Mu meeli valdas pilt paigast, kust nad olid müügile toodud, sest olin juba jõudnud nende kasvumajadest videoid vaadata. Need nägid välja kui kiirtoidurestoranide tagaruumid. Toad olid täidetud kõrgete riiulitega, mis olid tungil täis kaanega suletud musti kaste, milles nad pidid elama niikaua, kuni neid võis edasi müüa. Kasti põhjas oli natukene tolmuvaba multši ja üks oks. Nad ei olnud kunagi näinud päikesevalgust ega puudutanud õiget maad, ja nüüd demonstreeriti neid oludes, mis vastasid nende looduslikele kasvutingimustele. Kas nad õpivad kunagi, et kõik loomad ei ole võrdväärsed?
Tellisin ühe otse koju. Kuningboa.
Kõigepealt jõudis kohale terraarium, mis tuli ise kokku panna. Kuhu paneme? Nii küsis autojuht, et kuhu panna. Justkui oleks see tühiasi, justkui oleks olnud kastis kokkupandav raamaturiiul, mitte peaaegu täiskasvanud kägistajamadu. Palusin mehel kast keset elutuba maha panna.
Madu püsis pikalt vait ja liikumatu. Ta hakkas alles siis vaikselt sisisema ja kartlikult liikuma, kui olin kasti kaant pisut praotanud ja valgus sisse pääses, alles siis võisin näha ta laiska ja niisket olemust, kolmnurgataolisi musti sakke ja pruuni nahka, tema kuninglikku liikumist. Kui ta end iseenda vastu pressis, krabises ta kuiv nahk nagu katkine kõlar.
Olin teda teistsugusena ette kujutanud: tugevamana, häälekamana, suuremana. Aga ta tundus rohkem mind kartvat kui mina
