style="font-size:15px;"> Sageli vaatasime ka filme, enamasti sõjafilme, mis jutustasid partisanidest teises maailmasõjas. Üks neist rääkis Sutjeska lahingutest Bosnias, kus natsid olid Tito juhitud partisanid Sutjeska alangul sisse piiranud. Istusime rivis televiisori ees ja nutsime kogu südamest, kui olime näinud, milline tusk ja igatsus inimesi valdas, ja kuidas meie sellele kaasa elasime, kui partisanide au kõigepealt võitlustahteks ja seejärel raevuks muutus.
Kõige rohkem aga ootasin seda, et Zdravko Čolić, universumi ilusaim mees, laulma hakkaks või tema lauludest videoid näidataks. Teadsin tema albumi „Ako priđeš bliže“ kõiki lugusid peast, kuigi seal kõlanud sõnadest ei mõistnud ma suurt midagi. See, millise tundeküllusega ta laulis lugu „Nevjerna žena“, veenis mind, et see peab kõnelema naisest, kes oli tema südame murdnud. Seevastu „Produži dalje“ oli tempokas lugu, kus laulja häälgi kõlas palju enesekindlamalt, ja nii ma võisin aimata, et seal pidi tegemist olema millegi palju pinnapealsema ja kaduvamaga kui armastus. Ainult armastus võis hääle sel kombel murda.
Kui Zdravko Čolić viimaks laulma hakkas, jäime kõik tasa ja laulsime mõttes kaasa. Kadestasin ta taustalauljaid, kes võisid pärast esinemist temaga rääkida; kaameramehi, kes võisid koju minnes jutustada, et nägid Zdravkot päriselus; meessaatejuhti, kellele Zdravko käe ümber pani.
Siis ühel täiesti tavalisel päeval, kui olin nii viieteistaastane, teadvustasin endale, et elan maal, saan koolis vaid keskpäraselt hakkama ning ma pole ka eriti hea laulja, kuigi tahaksin olla maailma parim. Taipasin, et ma ei oska veenvalt rääkida ega oma mõtteid piisavalt selgesti kirja panna. Ma ei oska joonistada ega arvutada, sest mul on raske keskenduda kauakestvale tööle. Ma ei jaksa kaua joosta ega oska oma juukseid lõigata. Olen lihtsalt ilus ja tubli vaid kodutöödes, sest nii oli mulle öeldud, ja kui ma need asjad kirja panin, milles ma hea olin, tundsin värinat, sest ühtegi neist ei saanud pidada eriliseks saavutuseks, vaid oli igaühele enesestmõistetav.
Vaatasin ennast peeglist ja pidasin aru, kas ma olen rumal. Ehkki mul oli seda küsimust endale tõeliselt raske esitada, ei olnud see kaugeltki nii raske, kui hiljem endale teadvustada, et ju vist olengi. Rumal ja mõttetu inimene. Ma ei taibanud midagi poliitikast ega ühiskonnast, ma ei teadnud, kuidas toimib Jugoslaavia või mis oli toimunud teises maailmasõjas, kuigi olin vaadanud kõiki neid partisanifilme. Hea seegi, et hädapärast teadsin, mis riikidest Jugoslaavia koosnes.
Kui televiisoris räägiti albaanlaste ja serblaste vastasseisust, ma isegi ei kuulanud, uudisteankur oleks samahästi võinud rääkida hiina keeles. Peale selle tajusin, et mul polnud potentsiaali saada sest targemaks, ei olnud õpetajat, kes mulle poliitikast räägiks, ei olnud vanemaid, kes oleks tahtnud, et minust laulja saaks.
Kuni selle ajani olin oma elus keskendunud täiesti valedele asjadele – sõpradega lobisemisele, poiste tagarääkimisele, kodutöödele, toiduvalmistamisele, oma väljanägemisele koolis ja peol. Kui taipasin, et käin koolis vaid selleks, et kirjaoskamatul naisel pole võimalik head partiid teha, tõusis sapp kurku ja toidul polnud enam mingit maitset. Ja kui ma veel taipasin, et mu elu ei muutuks raasugi imelisemaks, kui oleksin kõikides ainetes õppinud parimatele hinnetele, hakkas mul füüsiliselt paha. Viimaks aru saades, et ma polnud isegi mitte kuulnud ühestki naispoliitikust, naisõpetajast ega naisjuristist, võtsin kinni lauanurgast ning hingasin sügavalt nina kaudu sisse.
Raputasin pead ja hakkasin mõtlema, mida ma võiksin unistamise asemel soovida. Ja nii ma siis soovisingi, et mu tulevane abikaasa oleks minu vastu hea. Soovisin, et ta oleks kena väljanägemisega, korraldaks võimalikult suured ja ilusad pulmad, ja et tema perekond kohtleks mind sama hästi kui ta ise. Kui olin peegli ees kõik need soovid endale üles lugenud, jooksin kööki, haarasin taignakausi ja oksendasin.
Meie küla paiknes mäe jalamil. Sinna viiv tee ei keerelnud mägede vahel, vaid lookles labürindina piki mäekülgi. Mäe ühel küljel oli tee pikk ja käänuline, teisel küljel, kus elasime meie, laskus tee peaaegu sirgelt alla. Seda teed mööda sõites oli mu isal alati kombeks tee-ehitajat needa.
Kui ta ükskord oma punase Yugo Skala kitsast roolist kõvasti kinni hoidis ja küsis, mispärast see tee nii halvasti ehitatud on, et külasse saabujad peavad sõitma ümber kogu mäe, trotsisin teda ja vastasin tema küsimusele, mis ei olnud mõeldud küsimusena.
„Ehk tuleb see sellest, et selle on ehitanud albaanlased,” ütlesin ja pöörasin end ta poole.
Selle peale ta vihastas. Teadsin seda oodata juba enne, kui otsustasin talle vastata. Ta tõstis käe justkui mind lüüa ähvardades ja surus huuled kriipsuks kokku. Ta ütles, et ma pean oma keelt taltsutama. Et ma ei tohi rääkida halba oma maa meestest, sest Allah on suur ja kirjutab kõik minu tegemised viimse kohtupäeva jaoks oma raamatusse üles.
Aga küll ma juba teadsin, mille peale ta tegelikult vihastas. Ta ei hoolinud teest ega selle ehitajatest rohkem kui mina. Sel päeval olime olnud Priština suurel basaaril, kust isal oli tavaks osta suurtes kogustes nisu- ja maisijahu, suhkrut, õli, soola ja liha. Üritasin talle alati mõista anda, et ma ei hooli sõitudest Prištinasse. Koju jõudes ütlesin õdedele, et linn on ohtlik koht, kus uisapäisa püsti löödud putkad näisid iga hetk kokku varisevat, kus peaaegu kogu basaariala kattis paks present, mille all tõusis temperatuur peaaegu viiekümne kraadini, ja kus õhk oli raske ja niiske.
Kartsin, et kui ma talle ütlen, kuidas ma Prištinasse pääsemist naudin, ei paluks ta mind enam kaasa. Mul lihtsalt ei olnud miskit muud oodata peale nende reiside, kus võisin imetleda kõiki neid linlasi, kenasid noori mehi, kauneid noori naisi, kes käisid tööl ja rõivastusid nii stiilselt. Tahtsin täpipealt nende sarnane olla, tahtsin nende elu, nende riideid ja välimust.
Hoidsin kõvasti isal käest, kes alati linna minnes oma ainsa ülikonna selga pani, ja vaatasin uudishimulikult ringi, kuigi mul tekkis surmahirm selle ees, et inimesed must üle võivad tallata. Putkad olid täis igasugust kaupa: musta värvi nahkkingi, särke, pükse, teksaseid, erinevaid maitseaineid, värsket köögivilja ja liha; mõnedes kioskites oli ainult tüdrukutele ja naistele mõeldud kaupa: huulepulki, ripsmetušši ja kauneid kleite. Basaaris lõhnas korraga kõige järele, kuid leitsakus võisin eristada ainult kunstnaha, tubaka- ja higihaisu. Lihaleti ümber tiirlesid väikesed kärbsed ja aedviljad olid pealt niisked ja kipras, et kaupmehed pidid neid paberiga kuivaks pühkima. Kõikjalt oli kosta hääli ja lärmakat jutukõminat – riidlemist, müntide kõlinat ja puidu kriuksumist raske kauba all.
Kui isa oli lihakioskit pidava müüjaga kauplema jäänud, lipsasin mina paar putkat edasi. Mõtlesin hetkeks kioskis pakutud kaupa vaatama minna – sukkpükse ja kaunilt langevaid kullakirjalisi kleite –, sest hinnas tingimisele võis samuti pool tundi kuluda. Kauba alla tingimine tähendas alati kaotust, isegi siis, kui kaupmees hinnas võitis. Ja ma jõuaksin isa juurde tagasi veel enne, kui ta minu kadumist üldse märkaks.
Haarasin laualt väikese peegli ja jäin ennast sellest silmitsema, kohendasin juukseid ja tegin grimasse, kuni lõpuks märkasin, et umbes 20aastane meessoost kioskipidaja mulle sobimatult kauaks tähelepanu pööras. Tõstsin pilgu peeglist, et võiksin teda paremini näha. Tema aga tegi mulle korraga silma. Po ku je moj bukuroshe, ütles ta siis valjult ja limpsis oma alahuult. Ma ei mõistnud, mida see võis tähendada, kuid sain suurepäraselt aru, et noorte tüdrukutega sellisel viisil ei räägitud, ammugi ei kutsutud neid nimega bukuroshe. Mees langetas pilgu mu rindadele, tõstis mõlemad käed põskedele, raputas siis pead ja hüüdis: “Ossa!”
Kangestusin paigale. Mu selg vajus kühmu ja õlad käändusid lõuani, nii et väikesed kühmud, mis viimase aasta jooksul kasvama olid hakanud, peitu jääksid. Pigistasin oma käes puudritoosi ja üritasin särgi pikad varrukad alla tirida, kuid minu keha ei kuuletunud enam mulle. Värisesin üle kere, peanaha alt voolas kuuma higi ja põlved võbisesid nagu vanuril. Kui mees oma alahuult uuesti noolima hakkas, kukkus mul peegel käest.
