pääses äkitselt ta suust, mis oli midagi hingetõmbe ja samaaegselt kõlanud hääle vahepealset ja pani käe kiiresti suu ette, justkui oleks öelnud midagi, mida ei oleks mitte mingil juhul tohtinud öelda. Tundus, nagu oleks tüdruk tahtnud oma eesnimelt kaela raiuda ja selle asemel mingi teise nime öelda – nii tugev oli tüdruku kõhklus, mida nime ütlemine tähendas.
„Aitäh,“ sõnas mees, pilgutas tüdrukule silma ja pööras auto vastassuunda.
Järgmisel nädalal saabus külasse vana mees. Ta astus ukselt uksele, kuni leidis otsitava maja, kus elas noor tüdruk nimega Emine. Mees palus end pereisa jutule, ja kui too uksele tuli, rääkis külasse saabunud mees, et keegi noor naine ja keegi noor mees olid juhuslikult kohtunud ja teineteisele meeldima hakanud, mistõttu tegi mehe isa nüüd ettepaneku noorte abiellumiseks. Noore naise isa näis hetke mõtlikuna, aga kui noore mehe isa rääkis, et tema poeg pakub noorele naisele elamisväärt elu, toitu ja õnne, sobivat tööd ja armastavat perekonda, ilusaid lapsi ja suurt kodu, otsustas noore naise isa lubada tütrel abielluda midagi lähemalt põhjendamata. Mehed kätlesid ja leppisid kokku, et järgmine kord kohtuvad nad paari nädala pärast pulma üksikasju arutama.
See oli pöördeline otsus nende mõlema elus: tüdruku isa lakkas olemast tüdruku isa ja tüdruk lakkas olemast isa tütar. Tüdruk mõtles, et kõik, mida tema isa oli armastusest ja õnnest rääkinud, oli midagi muud tähendanud, sest kohtudes ei saanud mees ja naine teineteisega rahus tutvuda, nad ei käinud kohvikutes ega kinos ega abiellunud seejärel. Armastus ei tärganud ka mitte sellest, kui teineteisele silma vaadati. Kõige enam oli see meeldimine, mõtles tüdruk, millest oli veel pikk tee armastuseni. Ja tüdruku isa vangutas pead ja mõtles, et tüdruku arusaam armastusest ja õnnest on ebarealistlik ning lapsik, sest elus ei ole kõige tähtsam armastus ega õnn, vaid rahu.
Nii võttiski tüdruku isa tüdruku koolist ära ja asus varasid kokku lööma, tüdruk aga asus koos ema ja õdede-vendadega veimevakka valmistama. Tüdruku ema rääkis tütrele pulmapeo kommetest, kontrollides iga natukese aja tagant, kas tütar ikka kuulab. Tüdruk jättis hoolimata oma võimekusest kodutöödes talle sedavõrd hajameelse mulje, et ta lõi juba kahtlema, kuidas tüdruk hakkama võiks saada. Kas tüdruk ei taibanud siis, kui palju oli erinevaid traditsioone ja tavasid, ja et need erinesid üksteisest paikkonniti? Ja kui tähtis oli hoida meest rahulolevana?
Siis andis ema tütrele laksu ja hurjutas, kas tüdruk saab vähemalt aru, kui õnnelik ta peab olema, sest alles mõned aastakümned tagasi võidi pulmas korda saata kohutavaid julmusi.
„Milliseid siis?“ küsis tüdruk.
Nädal enne pulmi püüti kinni kass. Teda hoiti lukustatud ukse taga, rääkis ema nagu möödaminnes, nagu oleks see detail, millele ei tasunud liigset tähelepanu pöörata. Aga et ema tahtis tütre kõigeks ette valmistada, rääkis ta, kuidas abikaasa võis pulmaööl tuua värske mõrsja ette kassi ja selle paljaste kätega tappa, näitamaks pruudile oma ülemvõimu ja õpetamaks nii oma meest kartma.
Tüdruk oli kuuldust šokeeritud. Ta kujutas ette, milline võiks olla see hääl, kui kassi kael katki prõksatab, kuidas kass võiks välja näha, kui talt paljakäsi pea otsast rebitaks, ja kui palju verd tast voolaks ja kuidas tuba haisema hakkaks, kui sinna toodaks tänavalt kass. Tüdrukut haarasid külmavärinad, udemed ta kaelal olid kui märg vill, ja ta hakkas sõrmeotsi pöidlaküüntega kratsima.
Lõpuks soovitas ema tütrel mitte naeratada ega päevitada, sest ei olnud midagi kaunimat kui tõsise ilmega valge mõrsja.
2
Püüdsin end veenda, et säästude paigutamine mao, terraariumi, ronimispuu, soojendusmati, veenõu ja külmutatud hiirte alla oli hea otsus, ehkki meie esimesed päevad olid kulgenud halvasti. Ma ei teadnud, millega teda enne siiatulekut oli toidetud, kuid sügavkülmast üles sulatatud hiired ei tekitanud temas mingit huvi. Panin need ta kumja koonu ette, aga ta pilgutas vaid silmi, ja oleks olnud hiire asemel pigem huvitatud end minu käe või keha ümber keeramast. Seda tegi ta hommikust õhtuni; ta jälgis mind.
Saanud argusest üle, libises ta mööda põrandat igasse võimalikku kohta nagu märg seep. Hommikul oli ta end kempsupoti ümber kerra tõmmanud, pärastlõunal leidsin ta esikust mütsiriiulilt ja õhtul oli ta end sättinud minu töötooli seljatoele nagu hunnik riideid. Olin saanud tema eest hoolitsemiseks täpsed juhised: õnnelik madu vajab armastust, rahu ja piiranguid. Ent mitte mingisugune kogus armastust, rahu ega piiranguid ei teinud maost seda, mis temast oleks pidanud saama.
Jõudsin selgusele, et talle meeldib olla omaette ja ta hakkab alles aja jooksul usaldama temaga tegelevaid inimesi. Kõigepealt tutvub ta oma terraariumiga ja alles siis võib teda suuremale territooriumile lubada, vastasel juhul hakkaks teda eluruumi suurus ahistama ja ta poleks võimeline seda kaitsma. Kui ma ta terraariumi lasksin ja soojendusmati sisse lülitasin, hakkas ta peaaegu agressiivselt käänlema ja väänlema, ning ei jäänud palju puudu, et terraariumi klaas oleks tema tormakast vähkremisest purunenud.
Mulle sülle ronides keerdus ta kõvasti ümber minu, nagu sooviks ta millegi eest põgeneda. Ja kui ma üritasin teda tagasi põrandale lasta, pigistas ta kaks korda kõvemini, nii et ma pidin teda karistuseks lõuast kõvasti pigistama. Ta sisistas tihti ja taganedes alati allusin talle.
Ta hammustas. Teinekord näksas käest või näost, ja kuigi ma selle peale häält tõstsin ja teda rangelt keelasin, isegi tema elastset lõuga oma küüntega pigistasin, ei õppinud ta sellest sugugi, vaid hammustas aina uuesti, nii et võisin tunda enda nahal tema kaarjaid hambaid ja keele kahte niisket tippu.
Mõne päeva pärast läks aga elu endist rada pidi edasi, sest teineteisega harjumiseks ja tutvumiseks määratud aeg oli otsa saanud. Pidin teda nüüd hakkama omapead korterisse jätma. Novembrikuu külmal hommikul trammile kõndides, kui härmast hall maa mu jalge all krõbises, tundsin ta järele igatsust. Tundsin igatsust tema pelglikkuse ja sõltuvuse järele. Igatsesin tema välimust: kaunist ja sümmeetrilist sadulamustrit. Minu madu oli kõikidest madudest kõige suurem, kõige tugevam ja kõige ilusam, ütlesin, ja jälgisin, kuidas lausutud sõnad mu kohal auruna heljusid, sest minu maol oli väike pea ja kõige kitsamad lõualuud ja kõige tihedam soomuskate, mõistatuslik olemus ja kõige vastupidavam nahk, mida ta vahetas kiiremini kui teised tema liigikaaslased.
Sisenesin trammi, istusin akna juurde, ohkasin sügavalt ja sulgesin silmad. Jõudsin ülikooli peatusesse ja sammusin peahoone uksest sisse. Avasin lektooriumi ukse ja istusin selle etteotsa; noogutasin heakskiitvalt ja loeng algaski.
Lektor alustas kõnelust kursuse lõpetamise tingimuste muudatusest, kus lõpueksami asemel tuli teha rühmatöö, mis hõlmas 30-leheküljelist uurimust mõnel kursusel käsitletud teemal. Mul oli kõhus tunne, nagu oleksin alla neelanud rusikasuuruse kivikamaka, ja kui meid hakati seejärel neljasteks rühmadeks jagama ja kästi üksteisele lähemale istuda, ei esitlenud ma end teistele rühmaliikmetele, vaid ütlesin, et olen haige ja palavikus ja pean kahjuks lahkuma. Tegelikult, väitsin, end olevat nii haige, et pean otsekohe lahkuma.
Mulle ei meeldinud ülikoolis, kuigi olin endale alati kinnitanud, et õppides saavutan parema elu. Kui ma pääsesin gümnaasiumist edasi filosoofiat õppima, mõtlesin nii õigete inimestega tutvuda, mis pidi mulle edasiseks teed sillutama. Kui märkasin vastuvõetud tudengite nimekirjas oma nime, olin selle üle nii uhke ja õnnelik, et uskusin rõõmustavat selle üle kogu ülejäänud elu. Õpiksin siis kultuuriteadust, ajalugu, võõrkeeli ja keeleteadust. Minust saaks tark ja autoriteetne inimene, kes oskaks meisterlikult väidelda nii saksa, inglise kui ka rootsi keeles. Saaksin endale elus teistsuguseid valikuid võimaldada, kui olid mu vanematel, kes siia maale tulles pidid kõike tühjalt lehelt alustama. Saaksin hea töökoha ja toreda elu peale, jõukust ja sobiliku pensioni, vabaduse kõik teisiti teha. Ja sõprugi, kelle kannustusel oleks mul julgust seda kõike teha.
Ent
