ema suri mu üheteistkümnenda eluaasta sügisel. Arvatavasti mitte niivõrd mingisse konkreetsesse haigusse, kui üleüldisse nõrkusse. Vaid tema surmale vahetult eelnevad ja järgnevad mälestused ongi mul veel üsna selgelt meeles.
Arvatavasti tuli meile telegramm, et mu ema on suremas. Ronisime tol tuuletul hilisööl koos kasuemaga rikša peale ja ruttasime Honjost Shibasse. Mäletan, et mul ei olnud siis veel kunagi salli olnud, aga tol ööl oli mul kaelas õhuke hiina maastikumaali motiiviga siidrätik. Mäletan, et rätik lõhnas „Võhumõõga” nimelise lõhnaõli järgi.
Mu ema lebas kaheksa tatami suuruses 6 külalistetoas, mis asus otse teise korruse all. Istusime koos mu neli aastat vanema õega ema peatsisse ja nutsime mõlemad valjusti ja järelejätmatult. Aeg-ajalt ütles keegi mu selja taga: „Su aeg on täis! Su aeg on täis!” ja neil hetkedel tundsin veelgi suuremat kurbust enda peale tulvamas. Järsku avas mu ema, kes oli kogu aja suletud silmi lamanud nagu surnu, oma silmad ja ütles midagi. Ehkki olime hingepõhjani kurvad, hakkasime kõik vaikselt naerma.
Ka järgmisel ööl pidasin oma ema peatsis koidikuni vahti, aga miskipärast ei suutnud ma sel ööl üldse pisaraid valada. Mul oli piinlik õe ees, kes katkematult nuuksus, ning teesklesin nuttu, nagu oskasin. Ise samal ajal uskusin, et kui ma ei suuda nutta, siis järelikult pole ka mu ema tegelikult suremas.
Mu ema suri kolmandal ööl ilma suuremate piinadeta. Paistis, et veel enne surma tuli ta tagasi mõistusele, sest kui ta mulle ja õele otsa vaatas, voolasid pisarad ta silmist katkematu joana. Kuid nagu ikka, ei öelnud ta mitte midagi.
Ka pärast seda, kui mu ema surnukeha oli kirstu pandud, oli mul vahel raske nuttu pidada. Selle peale kommenteeris üks kauge sugulane, vanem proua, keda hüüti „Ōji piimapoe mutiks”, et näe, kus laps alles kurvastab. Aga tegelikult mõtles ta muidugi, et see oli imelik, kuidas ma leinasin.
Ema matusepäeval võttis mu õde kaasa hauale mõeldud piklikud nimetahvlid kadunu postuumse budistliku nimega7, mina tassisin tema kannul viirukipõletit ja me istusime kahekesi rikšasse. Mina jäin aeg-ajalt tukkuma ja kui ehmatades virgusin, siis võpatasin nii, et viirukipõleti pidi peaaegu maha kukkuma. Aga me ei jõudnud ega jõudnud Yanaka linnaossa kohale. Üsnagi pikk matuserongkäik lookles vaikselt ja sujuvalt mööda alati päikselist Tōkyō linna.
Minu ema eluküünal kustus 28. novembril. Tema postuumne budistlik nimi on Kimyōin Myōjō Nisshin Daishi8. Samas, isa surmakuupäeva ja postuumset nime ma ei mäleta. Küllap oli surmapäeva ja postuumse nime meelde jätmine 11-aastasele auasjaks.
Mul on üks vanem õde. Ehkki ta ise on põdura tervisega, andis ta elu kahele lapsele. Otse loomulikult pole tema see õde, keda siia „Surnuraamatusse” üles märkida tahan. Tahan kirjutada hoopis oma vanimast õest, kes täpselt enne minu sündi oma noore elu jättis. Meie kolme õe-venna seast olevat tema kõige nupukam olnud.
Ta nimi oli Hatsuko9, küllap sellepärast, et ta oli pere esimene laps. Minu kodu budistlikul altaril on praegugi Hat-chani pisike raamitud pilt. Hat-chan ei näe üldse väeti välja. Tema mõlemad naerulohukestega põsed on punnis ja ümmargused nagu keedetud oad…
Hatsuko oli meist kolmest see, kellele mu ema ja isa kõige lahkemalt armastust jagasid. Ta käis Shiba Shinzenza linnaosast ekstra proua Summersi lasteaias kaugel Tsukiji kandis. Igal laupäeval viidi ta tingimata ööseks mu ema lapsepõlvekoju Honjos. Välja minnes olid tal alati seljas mitte kimono, vaid tollal, 1880ndatel, ultramoodsad läänelikud riided. Mäletan, et kui ma algkoolis käisin, siis anti mulle mängimiseks Hat-chani riiete räbalaid, mida ma siis kummist nukule ümber sättisin. Nagu kokkulepitult olid kõik ta riided peenikese lillede ja muusikainstrumentide mustriga välismaisest puuvillriidest.
Ühe kevadise pühapäeva pärastlõunal jalutas Hat-chan aias ja hüüdis külalistetoas istuvale tädile (minu kujutluses kannab ta ka selle juhtumi ajal euroopalikke riideid): „Tädi, mis selle puu nimi on?”
„Millise?”
„Selle, millel õiepungad on.”
Minu ema perekonna kodu aias kasvas üks madal ebaküdooniapõõsas, mille oksad rippusid vana kaevu kohal. Arvata võib, et Hat-chan seisis seal, juuksed patsis, ja uuris suuril silmil põõsa okkalist oksa.
„Sel puul on sama nimi mis sinulgi.”
Kahjuks ei saanud Hat-chan tädi naljale pihta.
„Mis ta nimi on siis „lollipuu” või10?”
Iga kord, kui Hat-chan jutuks tuli, meenutas tädi seda vestlust. Isegi praegu. Tegelikult ei olegi Hatsukost ringlemas mitte ühtegi muud lugu. Vaid mõned päevad pärast seda lebas ta oma pisikeses kirstus. Ma ei mäleta ta postuumset nime, mis kodusele budistlikule altarile asetatud puust nimetahvlile oli nikerdatud. Aga seda, et ta surmapäevaks oli viies aprill, mäletan ma kummalise selgusega.
Miks ma küll oma kadunud õe suhtes – mulle täiesti tundmatu õe suhtes – sellist lähedust tunnen? Kui Hatsuko veel praegugi elaks, oleks ta üle neljakümne aasta vana. Võib-olla sarnaneks neljakümneaastane Hat-chan Shiba kodu teisel korrusel uimaselt piipu popsutava emaga? Vahel tundub mulle, et üks neljakümneaastane naine – kes teab, on see siis mu ema või õde – jälgib mind kusagilt nagu viirastus. On see vaid minu kohvist ja suitsust piitsutatud närvide vili? Või on selle nägemuse sünnitanud üleloomulikud jõud, mis vahetevahel, mingite teadmata asjaolude kokkulangemisel võivad oma palet meie reaalses maailmas näidata?
Et mu ema hulluks läks, kolisin õige pea pärast sündi kasupere juurde (kasupereks oli mu emapoolse onu pere), ja olin ka oma pärisisa suhtes üsna ükskõikne. Isa pidas piimapoodi ja paistis, et ta oli üks neist, keda saatis edu. Isa oli see, kes mulle toona uudseid puuvilju ja jooke tutvustas. Banaanid, jäätis, ananass, rumm – küllap neid oli veelgi. Mäletan, kuidas ma istusin tollal Shinjukus11 laiunud karjamaal tammepuu varjus ja rüüpasin rummi. Rumm oli lahja alkoholisisaldusega kollakas-oranžikas jook.
Kuigi olin alles lapseohtu, pakkus isa mulle neid haruldasi hõrgutisi sellepärast, et ta soovis mind kasuperest tagasi meelitada. Mäletan, kuidas ta ühel õhtul pakkus mulle Ōmori linnaosa Uoei nimelises restoranis jäätist ja üritas mind veenda, et ma kasupere juurest tagasi isakoju põgeneksin. Neil kordadel omandasid ta sõnad erilise mesise noodi ja nägu lipitseva ilme. Kuid kahjuks ei kandnud tema lipitsemine mingit vilja, sest armastasin oma kasuvanemaid, aga eriti oma tädi.
Mu isa oli äkilise loomuga ja nii sattus ta tihti riidudesse. Progümnaasiumi kolmandal aastal juhtus, et tegin isaga sumomaadlust ja virutasin ta ühe oma lemmikheitega pikali. Vaevalt sai mu isa püsti, kui ta hüüdis „Veel üks kord!” ja tormas minu poole. Lõin ta taas kord kerge vaevaga pikali. Isa sööstis mulle „Veel kord!” hõigates kolmandat korda kallale, ise näost punane. Minu tädi, kes seda sumomaadlust pealt vaatas – mu ema noorem õde, kes oli minu isa uus naine –, ühesõnaga, mu tädi pilgutas mulle kakskolm korda silma. Niipea kui isa mult ümbert kinni sai, kukkusin meelega pikali. Arvata võib, et kui ma tookord meelega kaotanud poleks, oleks isa kindlasti mulle turja karanud.
Kui ma olin kahekümne kaheksa aastane ja veel õpetajana töötasin, sain telegrammi „ISA HAIGLAS” ja tormasin rutuga Kamakurast Tōkyōsse. Isa oli gripi tõttu Tōkyō haiglasse viidud. Ööbisin umbes kolm ööd-päeva koos oma kasuema ja isa naisega haiglatoa nurgas. Aga varsti hakkas mul seal igav. Üks tuttav iirlasest ajakirjanik helistas mulle, et kas ma
Postuumne nimi (
Kimyōin Myōjō Nisshin Daishi (jp. k.): täiskasvanud naine (
„
„ebaküdoonia” on jp. k. samakõlaline sõnaga „narr” (
Shinjuku on praegu üks Tōkyō kõige moodsamaid linnaosasid. (
