põhjusel tundis Nobuko, justnagu räägiks ta iseendaga. Kahe-kolme tunni möödudes ajas mees end väsinud moel söepanni eest püsti ja ühmas oma pehmet vuntsi silitades: „Noh, lähme magama ka või?” Nobuko arutles ikka veel selle üle, mida õele pulmakingiks saata, ning sirgeldas roobiga tuha sisse tähti, kuid tõstis mehe lause peale pilgu ja ütles: „Kas pole imelik, et mul on varsti õemees…?” Mees vastas: „Loogiline ju. Sul on õde, siis on ka õemees, kas pole?”, kuid Nobuko jäi sügavalt mõttesse ega vastanud midagi.
Teruko ja Shunkichi pulmapidu toimus aasta viimase kuu keskel. Pulmapäeva ennelõunast hakkas taevast valgeid ebemeid alla pudenema. Nobuko sõi üksinda lõunat. Lõunasöögi kalalehk ei tahtnud kuidagi suust kaduda. „Huvitav, kas ka Tōkyōs sajab lund…?” mõtles Nobuko ja naaldus hämaras teetoas liikumatult pikale söepannile. Viimaks muutus lumesadu raevukaks. Kuid pealetükkiv kalahais suust ei kadunud ega kadunud…
Järgmise aasta sügisel pidi Nobuko abikaasa töö asjus Tōkyōsse sõitma ning Nobuko sõitis temaga kaasa. Üle pika aja esimest korda Tōkyōs. Aga et mees oli äärmiselt hõivatud, ei saanud ta peale kiirvisiiti ämma juurde peaaegu mitte ühelgi päeval koos naisega linna peal aega veeta. Ka siis, kui Nobuko läks oma õde ja tema vastset abikaasat nende äärelinna uude majja külastama, loksus ta rikšas ihuüksi rongi uuselamurajooni-laadsest lõpp-peatusest õe koduni.
Õe ja õemehe maja asus seal, kus linn oli kohe-kohe maad andmas sibulapõldudele. Lähemas ümbruses seisid tihedalt üksteise kõrval, katused reas, üürimajade moodi uusehitised. Lihtsate katustega väravad, fotiiniahekid, kuivatuspuudel rippuv pesu – kõik majad olid äravahetamiseni sarnased. Nende elumajade igav keskpärasus tekitas Nobukos kerge masenduse.
Kui Nobuko ukse peal hõikas, et kas keegi on kodus, tuli ta üllatuseks uksele vastu tädipoeg ise. Shunkichi olek ei olnud karvavõrdki muutunud ja mees tõi haruldase külalise nägu nähes kuuldavale heatujulise „ohhoo!” Nobuko märkas, et ta juuksed ei olnud enam lühikeseks siilipeaks pöetud.
„Kas võib hetkeks?”
„Astuge aga edasi, astuge edasi! Kahjuks olen hetkel üksi kodus.”
„Ja Teruko? Kodust ära?”
„Läks välja. Ja koduabiline samuti.”
Nobuko tundis kummalist piinlikkustunnet ja ajas endal koridorinurgas vaikselt edeva voodriga mantli seljast.
Shunkichi juhatas ta kaheksatatamisesse külalistetuppa, mis täitis ka töötoa aset. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal toas kõrgusid raamatuvirnad. Eriti pealelõunasest päikesest kumavate paberist lükanduste kõrval asuva väikese roosipuust laua ümber vedeles hunnikus nii palju ajakirju, ajalehti ja käsikirjalehti, et seda poleks osanud kuskilt otsast koristadagi. Ainuke ese, mis noore naise olemasolu selles majas reetis, oli seinaorvas vastu seina toetuv uus koto. Nobuko ei saanud sellelt harjumatult vaatepildilt mõnda aega silmi.
„Teatasite küll kirjas, et tulete, kuid me ei arvanud, et te just täna saabute.” Shunkichi süütas sigareti ja vaatas talle soojalt otsa.
„Kuidas siis Ōsaka elu on ka?”
„Ja kuidas teil endal läheb, Shun-san? Olete õnnelik?”
Nobuko märkas, kuidas paari-kolme lause vahetamise järel hakkas kunagine õrnustunne temasse tagasi voogama. Imelikul kombel ei seganud teda sugugi ebameeldiv mälestus neist kahest aastast, mil nad üksteisele peaaegu ei kirjutanudki.
Nad soojendasid oma käsi söepanni kohal ja lobisesid. Rääkisid Shunkichi proosast, klatšisid ühiseid tuttavaid, võrdlesid Tōkyō ja Ōsaka elu – jututeemadest neil juba puudu ei tulnud, rääkigu palju tahes. Just nagu kokkulepitult ei puudutanud kumbki neist eraelu küsimusi ja see tekitas Nobukos veelgi tugevama äratundmise, et see kellega ta räägib, on ei keegi muu kui tema tädipoeg Shunkichi ise.
Aeg-ajalt võttis nende kahe vahel siiski maad vaikus. Neil kordadel langetas Nobuko kergelt naeratades pilgu sütele. Tema pilgus oli justkui mingi veel ootuseks kasvamata ebalev lootus. Ja olgu siis meelega või mitte, leidis Shunkichi selle peale kohe uue teema ja purustas ta ootused. Nobuko tundis üha suuremat tungi Shunkichile otsa vaadata. Tädipoeg popsutas pidevalt sigaretti ja tema näost ei saanud midagi erilist välja lugeda.
Mõne aja pärast naasis ka Teruko. Nähes oma õde, rõõmustas ta sedavõrd, et ei lasknud tal käest lahtigi. Silmist tulvasid ootamatult pisarad. Unustades isegi Shunkichi, lobisesid naised pikalt üksteise elust alates möödunudaastastest pulmadest. Just Teruko oli eriti elevil ega unustanud punaste põskede särades isegi majapidamises peetavatest kanadest rääkida. Suits suus, vaatas Shunkichi rahulolevalt naisi ja naeratas endiselt.
Siis jõudis ka koduabiline tagasi. Shunkichi sai koduabiliselt paar postkaarti, astus rutakalt toanurgas oleva laua juurde ja hakkas kärmelt kirjutama. Paistis, et Terukole oli üllatuseks, et teenijanna oli ära olnud.
„Aga õde, kui te tulite, kas siis polnudki kedagi kodus?”
„Jah, ainult Shun-san,” vastas Nobuko justkui rõhutatult ükskõikselt, mille peale Shunkichi lausus ümber pööramata: „Pead oma abikaasale tänulik olema. Selle tee tegin ka mina.” Teruko ja Nobuko pilgud kohtusid ja noorem õde itsitas kelmikalt, kuid ei öelnud meelega oma mehele midagi.
Mõne aja pärast istus Nobuko koos õe ja tema mehega õhtusöögilauda. Kui Teruko juttu uskuda, siis olid kõik õhtusöögis kasutatud munad nende endi kanade munetud. „Kogu inimkonna elu alus on ekspluateerimises. Kõik algab juba sellest pisikesest munast siin…” ajas Shunkichi sotsialistliku alatooniga juttu, ise samal ajal Nobukole veini valades. Samas oli selge, et kolmest lauasistujast oli ta ise see kõige suurem munasõber. Teruko teatas, et see ei ole normaalne, ja lagistas naerda nagu laps. Nobuko aga ei suutnud siinse söögilaua rõõmsas õhustikus meenutamata jätta noid üksildasi videvikuhetki tolles elutoas seal kauges männisalus.
Juttu jätkus ka pärast seda, kui magustoiduks pakutud puuviljad olid otsa leidnud. Kergelt napsine Shunkichi tulistas öösel lambivalgel väsimatult oma teravmeelsusi. Elav vestlus tõi Nobukole nooruse tagasi. Palavikuliselt põlevate silmadega teatas ta: „Äkki peaksin ka mina kirjutama hakkama?” Selle asemel, et vastata, tõi Shunkichi kuuldaval Gourmont’i aforismi: „Muusad on naised. Vaid mehed võivad neid oma voli järgi käsutada.” Kuid nii Teruko kui Nobuko keeldusid Gourmont’i autoriteeti tunnistamast. „No sel juhul saavad ainult naised muusikat teha, sest Apollo oli teadupärast meesterahvas, kas pole?” vaidles Teruko tõsiselt.
Niimoodi aega veetes sai kell palju ja lepiti kokku, et Nobuko jääb öömajale.
Enne magamaminekut tegi Shunkichi ühe verandaukse lahti ja astus niisamuti ööriietes välja pisukesse aeda. „Tule vaata. Jube ilus kuu,” ütles ta, otseselt kellegi poole pöördumata. Vaid Nobuko üksi järgnes talle ja torkas oma jalad veranda ukse ette kivile sätitud aiakottadesse. Kaste puudutus tema sokkideta jalgadel oli jahe.
Kuu paistis aianurgas seisva kuivanud küpressirootsu ladva kohalt. Shunkichi seisis küpressi all ja silmitses õrnalt kumavat öötaevast.
„Rohi kasvab jõudsasti…” astus Nobuko ettevaatlikult, justkui rohtu peljates, läbi käestläinud aia tema suunas. Kuid Shunkichi vaatas endiselt taevasse ja pomises: „Ei tea, kas täna ongi see kuulus sügisene täiskuu?17”
Mõnda aega valitses vaikus. Siis langetas Shunkichi taas oma pilgu Nobukole ja ütles: „Tulge, ma näitan teile kanu…” Nobuko noogutas vaikides. Kanaaedik asus teises aianurgas, täpselt küpressi vastas. Aeglaselt jalutasid nad õlg õla kõrval sinna.
Jaapani klassikalises õukonnakultuuris oli komme sügisese täiskuu ajal (üheksanda kuu kolmeteistkümnes öö) kuu vaatamise pidusid pidada – koguneti, rüübati saket ja kirjutati luuletusi.
