– kuupäev on mul meeles, kuna Inglismaal oli Guy Fawkesi päev ja Clare Bayesi kabineti aknast All Soulsis, Catte Streetil, vana Bodley Raamatukogu ja Radcliffe Camera vastas, võis näha, kuidas inglise poisikesed kerjasid penne kaltsudest, nöörist ja vanadest hilpudest meisterdatud nukule, mis kujutas hukatud vandenõulast Guy Fawkesi ja mis õhtul lõkkes ära põletati (too mälestus on tõeliselt kogetu tagajärg) – sel päeval nimelt õnnestus mul end nii põhjalikult Edward Bayesi asemele kujutleda (kohale, mis oli temale mõeldud, aga mida ta võib-olla kunagi ei hõivanud), et Clare ajas mind temaga segamini.
Olime neljakesi kokku leppinud – Bayes, Cromer-Blake, Clare ja mina –, et kohtume seal ja läheme koos lõunale, ja mina olin esimene, kes Catte Streetile kohale jõudis, tulles meelega kakskümmend minutit varem. Eelmisel õhtul olime Clare’iga liiga kauaks ühte Readingi hotelli jäänud, ja vastupidiselt tavale, kui juhtusime külastama mõnd Oxfordi naaberlinna, olime tagasi tulnud sama rongiga (Clare’i autoga läksime ainult siis, kui Edward Bayes oli ära, ja kui ta ei olnud, sõitsime alati erinevate rongidega, nii minnes kui ka tulles, olgu Londonisse või Readingisse). Niisiis olime koos Oxfordi jaama jõudnud ja kõndinud koos täidlase, muutliku kuu all, näod tuule poole, minnes lahku ühel tänavanurgal, kummagi kodust tükk maad eemal. Ka rongisõidu ajal olime kõrvuti istunud, kuna maailma silmis olime sõbrad ja vastupidine võinuks kellelegi, kes meid nägema juhtub, veel imelikum tunduda. Kahtlemata oli meid näinud mees nimega Rook vene keele ja kirjanduse teaduskonnast. Ainsa reisijana tukkus ta kössitõmbunult esimese klassi vagunis, kuhu olime alguses läinud, kuna perroonilt vaadates oli see tundunud tühi. Tema nägi meid ja meie nägime teda, kui me kompromiteerivalt ja Inglismaa kohta liiga vabalt lõkerdades mööda vahekäiku edasi läksime, ning teinud langetatud peaga ebamäärase liigutuse, mis pidi ilmselt olema noogutus, pöördus esmalt Clare’i poole, öeldes: „Proua Bayes”, ning seejärel minule: „Tere õhtust” – kindlasti sellepärast, et ta ei teadnud, kuidas mu nime hääldada, või siis oli tal raskusi selle meeldejätmisega. Läksime edasi ja otsisime koha Rookist nii kaugele kui võimalik, kuid enam ei söandanud me teineteisega rääkida muidu kui ainult sisutute lühilausetega ja väga vaikselt. Pärastpoole, kui jalutasime Oxfordi tänavatel esimest korda koos ja üksi, täidlase, muutliku kuu all, näod tuule poole, kuulsime veidi tagapool tema samme, meie omadega samas rütmis, või nii meile tundus – et need olid tema sammud, ja mitte meie enda sammude kaja. Me ei pööranud ümber ega vahetanud kuni lahkuminekuni sõnagi, ja siis ütlesime lihtsalt: „Nägemiseni”, ilma et oleksime peatunud või teineteisele otsa vaadanud (salatsemise kurbloolisus). Siis ei kuulnud ma enam muud kui Clare Bayesi eemale kiirustavaid samme, mis kostsid veel mõne hetke; tema minu väsinud samme vaevalt et kuulis.
Rook oli kurikuulus selle poolest, et oli viimased kaksteist aastat töötanud „Anna Karenina” uue tõlke kallal ja oli Ameerikas veedetud õppeaastal tutvunud ja läbi käinud Nabokoviga. Mitte keegi polnud veel ridagi näinud, isegi mitte kirjastaja, kuid tema tõlge pidi olema üheaegselt kanooniline ja võrreldamatu, alustades põhimõttelisest uuendusest pealkirjas, sest nii Rook kui ka Nabokov – keda ta alati nimetas Vladimir Vladimirovitšiks, näitamaks, kui lähedased nad on ja kui hästi ta tunneb venepärast isanimede kasutamist – väitsid, et õige pealkiri on „Karenin”, mitte „Karenina”, kuna Anna pole ei baleriin, lauljatar ega näitlejanna – ainsad naised, ükskõik kui ehtsad venelased, kelle perekonnanime feminiseerimine võiks inglise või mõnes muus läänemaailma keeles kirjutatud tekstis vastuvõetav olla. Olin temaga rohkem kui korra Tayloriana õppejõudude toas ehk Senior Common Room’is kokku puutunud, kui kumbki meist tassitäie lahja kohvi juures igavles ning teeskles loengule viimse lihvi andmist, heites aeg-ajalt laisa või jälestava pilgu oma portfelli teaduslikule sisule. Rook – suure, peaaegu massiivse pea ja kõhetu kehaga mees – oli alati valmis jutustama Nabokovist või mind Lermontovi või Gogoli asjus valgustama, tema isiklik elu aga jäi Oxfordi ülejäänud õppejõududele mõistatuseks. Seetõttu võis talle kergesti külge kujutleda mis tahes harjumuse või iseloomujoone, ja üldiselt peeti teda kohutavaks keelepeksjaks. Tegelikult ei tähenda niisugune kuulsus Oxfordis midagi, erakordne oleks hoopis selle kuulsuse puudumine: kes ei levita kuulujutte või vähemalt ei musta teisi, on määratud veetma niivõrd marginaalset ja häbistatud elu, nagu olnuks tal õnnetus lõpetada mõni muu ülikool kui Cambridge või seesama Oxford. Ja tal pole lootustki kohaneda, sest teda ei võeta iialgi omaks. Ainuke asi, mis oxfordlasi tõeliselt huvitab, on raha, natuke maad eemal järgneb sellele teave, mis võib alati olla vahend raha saamiseks. Pole tähtis, kas teave on oluline või tarbetu, vajalik või labane, poliitiline või majanduslik, diplomaatiline või tunnetuslik, psühholoogiline või genealoogiline, tuttav või abistav, ajalooline või seksuaalne, ühiskondlik või ametialane, antropoloogiline või metodoloogiline, fenomenoloogiline, tehnoloogiline või otseselt falliline – kes seal ellu tahab jääda, sel peab olema (või tuleb tal kiiremas korras hankida) mingisugust edastatavat teavet. Pealegi on millegi kohta teabe jagamine ainuke viis vältida teabe jagamist iseenda kohta, ning seega, mida misantroopsem, iseseisvam, üksildasem või mõistatuslikum on oxfordlane, seda rohkem teiste kohta käivat teavet temalt oodatakse, et vabandada oma ligipääsmatust ja võita kätte õigus oma eraelust vaikida. Mida rohkem teiste kohta teada ja rääkida, seda enam vabastab see millegi avaldamisest enda kohta. Järelikult on kogu Oxford täielikult ja pidevalt ametis enese peitmise ja allasurumisega, püüdes samaaegselt võimalikult palju teiste kohta välja selgitada, ning sealt tulebki pärimus – tõene – ja müüt – samuti tõene – Oxfordi ja Cambridge’i õppejõudude ja professorite kõrgest tasemest, tõhususest ja meisterlikkusest kõige räpasemate luureülesannete täitmisel ning sellest, et Briti ja Nõukogude valitsus on jätkuvalt võistelnud nende kui prestiižsete agentide – liht-, topelt- ja kolmikagentide – teenete eest (oxfordlastel on teravamad kõrvad, Cambridge’i omad jälle on kõlbeliselt laostunumad). Tulemuseks oli aga see, et eespool mainitud õigus oma eraelust vaikida sõna otseses mõttes sellele taanduski: see tähendab enda säästmisele alandusest ja häbist seda ise tunnistada ja avalikult arutada, sest üleüldise vajaduse tõttu jagada teavet teiste kohta, et vältida millegi teatavaks tegemist iseenda kohta, hakkavad teised nagu üks mees kõike seda, mida varjata püütakse, himustama, välja nuhkima, taga ajama, jälitama, kätte saama ja lõpuks levitama, et omakorda hoiduda millegi avaldamisest enese kohta. Mõned (vähesed) nõrgad vaimud loevad lahingu kohe alguses kaotatuks ja esinevad avaliku ülestunnistusega oma isikliku elu kohta, ilmutades sellega laiduväärset vastupanu ja tagasihoidlikkuse puudust. Hästi sellele just ei vaadata, sest see väljendab otsekohest, muretut ja üldisest tavast kõrvale kalduvat suhtumist sellesse mängu, aga ometi seda sallitakse, kuna selles nähakse nii tingimusteta alistumist kui ka orjalikku allumist. Seevastu mõnedel virtuoosidel õnnestub kõigest hoolimata oma harjumusi, pahesid, maitse-eelistusi ja tegusid salajas hoida (võimalik, et harjumustest, pahedest, maitse-eelistustest ja tegudest üleüldse loobudes), mis muidugi ei takista teisi inimesi teab mida välja mõtlemast ja neile külge pookimast, ehkki seda sorti ebajärjekindlate ja kirevate ettekannete mitmekesisus ja vastuolulisus paneb nende tõepärasuses kahtlema ning mõnikord õnnestubki virtuoosidel (aga nad peavad tõelised virtuoosid olema) oma tahtmine saada ja mitte keegi ei tea nende kohta midagi kindlat. Rook oli kahtlemata väljapaistev virtuoos (lausa meister, justkui oleks ta Nõukogude väljaõppe saanud): peale tema täieliku pühendumise oma monumentaalsele tõlkele ning kunagise kokkupuutumise Vladimir Vladimirovitšiga endistes Briti kolooniates ei teatud tema kohta midagi (tema eraelu oli lünk), samas aga võis kindel olla, et kõigest, mida ta teab, saab paugupealt avalik saladus.
Järgmisel hommikul pärast seda, kui olime Rooki Londoni rongis kössitõmbunult tukkumas näinud ja uskunud kuulvat meie tühja linna tuulistel tänavatel selja taga tema samme, luges Clare rahulikult ajalehte, kui ma paarkümmend minutit varem tema Catte Streeti kabinetti kohale jõudsin. (Ta tegi mulle ukse lahti, sõrm kahe lehekülje vahel. Ta ei suudelnud mind.) Näis, et ta on piisavalt maganud, mina jälle polnud peaaegu üldse sõba silmale saanud, ja niisiis ei jäänud mul muud üle kui esitada talle ilma suurema sissejuhatuseta küsimus, mille olin unetu öö jooksul korduvalt esitanud iseendale („Kas ta oli või ei olnud Tedile öelnud, et käis eile Readingis?”).
„Muidugi mitte; pealegi, ta ei küsinud.”
„Hull
