rääkis lihtsalt Tedist, näis, nagu olnuks mees ainuke, kes talle maailmas korda läheb. Clare ei helistanud mulle hiljem, et vestlust jätkata, vaikus, mitte midagi. Täna lõuna ajal aga tundsin oma suureks üllatuseks, et kellegi jalg, tema jalg, kompab laua all mu paremat sääremarja. Clare’i jalg silitab minu sääremarja. Õnneks olime Halifaxis, kus on pikad laudlinad. Taipasin kohe, et tegelikult otsis ta hoopis minu kõrval istuva hispaanlase vasakut jalga, nii et puurisin oma pärani silmade kergelt etteheitva pilgu Clare’ile, võtsin diskreetselt tema jala ning tõstsin õigesse ja ihaldatud sihtkohta võõramaalase põlvel. Edasi ei pööranud ma lauaalustele asjadele loomulikult enam mingit tähelepanu, õigupoolest jätkasin sujuvalt poolelijäänud vestlust Tediga, kartes, et ta võib allpool toimuvat märgata. See kõik oli väga ebamugav ja samas ääretult naljakas, ja mind valdas süütunne, et ma niiviisi tundsin. Olen kõigi kolme pärast mures ja mõtlen, et huvitav, kuidas see kõik lõpeb. Nii mitu kuud on veel ees, sügistrimester on alles poole peal. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et näen ka asjade naljakat külge, vaatamata aastatepikkusele sõprusele Tediga, üleüldisele murele Clare’i ja mu enda tervise pärast. Igatahes jutustasin ma täna õhtul B-le esimese asjana eksitusest jäsemetega kui päeva olulisimast sündmusest, mis tema tähelepanu tusameelelt eemale juhiks. Olen täpselt samasugune nagu ikka, vaagun raevu ja naeru vahel, mida asjad minus esile kutsuvad, ilma mingi vahepealse olekuta, need on minu silmis kaks teineteist tasakaalustavat maailmaga suhtlemise ja maailmas olemise viisi. Olen kas raevus või naeran või mõlemat korraga, mõlemat sisimas. Ma ei muutu. Haigus peaks mind muutma, tegema mind mõtlikumaks ja ükskõiksemaks. Aga ta ei tekita minus ei raevu ega pane mind ka naerma. Kui ta edasi areneb ja kinnitust saab (hoian veel kord pöialt, et see nii ei oleks), ma lihtsalt jälgin ennast. Ma kardan.”
Cromer-Blake oli minu teejuht ja patroon Oxfordis ning just tema oli see, kes neli kuud pärast mu saabumist ja üheksa kuud enne toda 5. novembrit ühel sealsetest ülespuhutud õhtusöökidest, mida tuntakse high table’ina mind Clare’iga tuttavaks tegi. Need õhtusöögid toimuvad kord nädalas erinevate kolledžite hiiglaslikes söögisaalides. Et neid sõna-sõnalt „kõrgeteks laudadeks” nimetatakse, tuleb rohkem sellest, et laud, mille ääres võõrustajad oma külalistega istuvad, asub poodiumil ja seega troonib ülejäänute üle (kus kahtlase kiiruga einestavad üliõpilased ning põgenevad, niipea kui on lõpetanud, jättes kõrgel istuvad õhtustajad tasapisi üksi ja vältides nõnda vaatepilti, kuidas viimased end viimaks lolliks teevad), ja hoopiski mitte sellest, et toidu või vestluste tase neis laudades oleks eriliselt kõrge. Need õhtusöögid on ametlikud (Oxfordi mõistes) ja rüü kandmine on kogukonna liikmetele kohustuslik. Alguses need ongi väga ametlikud, aga hirmpika kestuse tõttu ilmneb ja süveneb tõsine allakäik õhtustajate (keda on tavaliselt kahekümne ringis) kommetes, sõnavaras, häälduses, mõttekäikude ladususes, enesevalitsuses, kainuses, riietuses, viisakuses ja üldises käitumises. Algul aga on kõik pühalik ja viimse kui pisiasjani reeglitele allutatud. Pooled õhtusöögil osalejatest on võõrustavast kolledžist ja teine pool muudest kolledžitest (pluss aeg-ajalt mõni juhuslik võõras või välismaalane): esimesed on kutsunud viimased lootuses, et neid kutsutakse hiljem teistesse kolledžitesse (nii et erinevates „kõrgetes laudades” osalev seltskond vaheldub vähe ja külalised on peaaegu alati samad, ainult et kord õhtustavad nad ühes, kord teises kolledžis, nii et mõned õhtustavad lõpuks koos kümme või kaksteist korda õppeaasta jooksul ja kokkuvõttes jälestavad üksteist ega kannata üksteist silmaotsaski). Külalised peavad kõigepealt kogunema kõrval olevasse peenesse salongi, et nautida kiire klaasike šerrit, ja kui kõik on kohal, liigutakse edasi söögisaali (mitte kunagi täpselt kell seitse, nagu ette nähtud): kahekaupa (iga võõrustaja koos oma külalisega) ja rangelt kolledžisisest hierarhiat järgides. Kümne-kaheteistkümne väärika ja kergesti solvuva inimese staaži ja tiitlite hetkega meeldejätmine pole kerge, nii et juba enne saali minekut tuleb auahnete või hajameelsete kolleegide vahel, kes püüavad nii-öelda protokolli õõnestada ja oma lugupeetavuse tõstmiseks järjekorras vahele trügida, ette vaidlusi või nääklemist ning nügimist, trügimist ja tõuklemist. Nähes rüütatud õppejõude koos oma välismaailmast pärit juhuslike ja tihtipeale hämmeldunud külalistega lõpuks sisse kõndimas, kusjuures igaüks asetab käed pühalikult talle määratud tooli seljatoele, tõusevad söögisaalis istuvad ja (näljastena) ootavad üliõpilased silmakirjalikuks austusavalduseks püsti. Lauda, mis omakorda valitseb teisi laudu, valitseb warden ehk kolledži direktor või juhataja (tihtipeale mõni tülpinud aadlik), olles nõnda kahekordne valitseja ja ilmutades (veel enne, kui me istuda jõuame) oma topeltvalitsemisega kaasas käivat kõige ilmsemat kohustust, milleks on rida ladinakeelsete väljenditega pikitud halastamatuid haamrilööke, ja minusuguste võõramaalaste hirmuks ning ehmatuseks jätkusid need terve õhtusöögi. Sest warden’i kõrval on väike haamer (ja laua külge on kinnitatud puust alus, mis löögi vastu võtab, täpselt nagu kohtunikel) ning sellega kuulutab ta õhtusöögi alanuks, otsustab ja kuulutab välja erinevate veinide ja roogade laualetoomise aja, ning ühtlasi on see talle ohtlikuks mänguasjaks, kui ta ümberringi toimuvast tüdineb (nagu peaaegu alati juhtub). Pärast seda, kui ta on lugenud esimese palve oma inglispärases ladina keeles, samal ajal kui kogu söögisaal viiruki järele hõngavas vaikuses püsti seisab, läheb esimene tuhm haamriköök ja sellega kaasnev peente klaaside kõlin üle kõminaks, millega innukad õppejõud ja veelgi innukamad üliõpilased istet võtavad, omavahel käratsevad, ettekandjate tähelepanu pärast võistlevad ja, lusikad pihus, supi või eelroa kallale sööstavad, punakad rusikad punase veini klaaside ümber. On ette nähtud, et iga (kõrgel istuv) einestaja peab rääkima seitse minutit endast paremal või vasakul istuva inimesega, sõltuvalt sellest, kuidas on paigutatud algsed paarid, ning seejärel pühendama viis minutit isikule, kes istub temast teisel pool, ja nii jätkub see vaheldumisi mõlemad kaks tundi, kui kestab high table’i esimene etapp. Seevastu on äärmiselt ebasoovitav pöörduda vastasistuja poole, kui just mõlemad külalised pole samaaegselt langenud oma naabrite vale ajastuse ohvriks ning jäänud ajutiselt vestluskaaslaseta, mis on Oxfordis väga nigel, et mitte öelda täbar olukord. Seepärast on Oxfordi õppejõud vilunud üheaegselt vestlema, sööma, jooma ja minuteid lugema, esimest kolme erakordse kiiruga ja neljandat tohutu täpsusega, kuna kelnerid hakkavad kapriisse warden’i ladinakeelsete fraaside ja haamrilöökidega jagatud käskluste peale külaliste eest kiiruga veiniklaase ja taldrikuid ära koristama, sõltumata sellest, kas need on puhtaks riisutud, tühjad, pooltäis või hoopis puutumata. Esimestel õhtusöökidel ei saanud ma peaaegu ivagi hamba alla, ametis nagu ma olin minutite arvestamise ja kaheteistkümneminutiste ebasümmeetriliste vestluslõikude teesklemisega oma paremal ja vasakul käel. Käik käigu järel krabasid kelnerid mu eest puutumata jäänud taldrikud ja klaasid, viimased, tõsi küll, tühjad ja isegi põhjani joodud, kuna ohjeldamatu joomine oli ainus, mida mul meeleheitliku kellavaatamise ja vestlemise kõrvalt teha õnnestus.
Tollel teisel õhtusöögil istus Clare Bayes peaaegu mu vastas ja jälgis silmanurgast, pooleldi lõbustatult, pooleldi kaastundlikult, mu meeleheitlikke liigutusi, kui mu nina eest kadus järjekordne rikkalik taldrikutäis, mida mul polnud aega olnud isegi mitte vaadata, hoolimata sellest, et jäin üha enam purju ja tundsin üha suuremat nälga (mäletan veel praegugi, kuidas mul nuga ja kahvel pidevas valmisolekus käes olid, kuid iga kord, kui hakkasin mõnd palakest lõikama või midagi suhu pistma, tuli mulle meelde kella vaadata või siis märkasin, kuidas minust paremal istuv õhtusöögikülaline hakkas arusaamatult pobisema, kahtlemata needusi ja vandesõnu, või siis süües liiga valjusti matsutama – mõnikord mulle isegi tundus, et kuulen röhatust –, andmaks mulle märku, et ootab kannatamatult, kuna tema kord eelmise vestluskaaslasega rääkida on läbi). Õhtusöögi esimeses osas oli kolm või neli või viis pearooga (olenevalt kolledži jõukusest või ihnsusest) ning nende tarbimine, nagu ma juba ütlesin, võttis umbes kaks tundi, suuremalt jaolt pikkade pauside tõttu erinevate käikude vahepeal (mil me oma veiniklaasidega üdini üksi jäime). Seega oli külaline nende kahe esimese tunni jooksul määratud vestlema vaid kahe inimesega, kellest üks – vasakpoolne – oli alati küllakutse esitanud kolleeg ning teise määras saatus või õigemini istekohtade paigutuse eest vastutava warden’i pahatahtlikud kavatsused. Tollel õhtusöömaajal oli minu võõrustajaks Cromer-Blake ning ta hoiatas mind, et minust paremal istub paljulubav
