tunnevadki kõik üksteist ainult vaevu, aga see ei takista neid igal ajal omavahel rääkimast ja esimesi pähetulevaid järeldusi tegemast. Piisab, kui Rook oleks täna hommikul koridoris või tänaval Tediga kohtunud. „Muide, öelge oma naisele, et mul oli kavas ta eile õhtul jaamast oma taksoga koju tuua. Me tulime Readingist sama rongiga, aga ta läks nii kiiresti välja, et ma ei jõudnud pakkudagi. Oletatavasti too hispaania härra saatis teda. Väga viisakas härrasmees, olen temaga paar korda rääkinud.” Sellest aitab, et sulle saaks osaks terve küsimuste tulv, ja mina küll ei tea, kuidas sa neile vastata kavatsed.”
„Mis küsimused? Ted ei küsi peaaegu midagi. Ta ootab, kuni ma talle räägin. Pole tarvis nii palju muretseda.”
Alati olin mina see, kes tema pärast muretses. Mängisin iseenda ja vahel ka tema osa. Nüüd mängisin kõigi kolme – enda, tema ja Edward Bayesi osa, õigemini osa, mida Edward Bayes Clare’i väitel ei mänginud.
„Ah et mis küsimused? Mida sa eile õhtul meie hispaania sõbraga Readingis tegid? Kust te tulite? Miks te sellise kiiruga jaamast ära läksite? Rook nägi teid. Miks sa mulle ei öelnud, et te Readingisse lähete? Miks sa mulle ei öelnud, et te Readingis käisite? Rook nägi sind. Rook. Reading.”
„Küll ma kuidagi välja keerutan.”
„Keeruta praegu. Ütle, kuidas sa nendele küsimustele vastaksid. Need on tavalised, konkreetsed kooselu küsimused.”
Nagu ikka, oli Clare sukkade väel. Ta oli, ajaleht käes, kirjutuslaua taha istunud (nimetissõrme hoidis ta ikka veel lehekülgede vahel; mõistatasin endamisi, mis see küll oli, mida ta luges, et seda ei saanud käest panna) ja mina seisin tema vastas, selg akna poole. Sealt paistsid mulle kätte läbi tema tumedate sukkpükste veelgi tumedamate otste (nii-öelda sukaotste) paistvad varbatipud. Need lebasid vaibal ja piilusid kirjutuslaua alt välja. Oleksin tahtnud tema tumedaid jalgu puudutada, kuid Edward Bayes või Cromer-Blake võisid iga hetk saabuda. Clare vaatas mulle otsa ja vastu valgust joonistus välja tema siluett. Teises käes hoidis ta sigaretti. Tuhatoos oli kaugel.
„Ted võib iga hetk tulla,” ütlesin, „ja kui ta on täna hommikul Rookiga kohtunud, võib ta meid mõlemaid niiviisi küsitlema hakata, niipea kui uksest sisse astub. Parem, kui me enne midagi välja mõtleme – ma olen terve öö vastuseid nuputanud. Kas sa juhtusid minuga Readingis kokku? Readingi jaamas? Miks sa nii hilja tagasi tulid? Miks sa üldse käisid seal? Ostureisil ju mitte, mida Readingist üldse osta oleks?”
„Sa oled narr,” vastas Clare. „Hea, et sa mu abikaasa ei ole. Sa oled detektiivi mõistusega narr, ja seda sorti narriga pole võimalik abielus olla. Sellepärast sa ei võta kunagi naist. Detektiivi mõistusega narr on arukas narr, loogiline narr, ja sellised on kõige hullemad, sest meeste loogika, selle asemel et nende lollust tasakaalustada, hoopis kahe- või kolmekordistab seda ja muudab selle ohtlikuks. Tedi lollus ei ole ohtlik ja tänu sellele ma suudangi temaga elada, tänu sellele mulle meeldib temaga elada. Tema võtab seda endastmõistetavana, sina veel mitte. Sa oled nii narr, et usud veel võimalusse, et sa seda ei ole. Võitled ikka veel. Tema ei võitle.”
„Kõik mehed on narrid.”
„Kõik inimesed on narrid. Mina ka.”
Ta koputas nimetissõrmega sigaretilt tuhka, ent arvestas valesti ja see pudenes ta sukkis jalgade juurde vaibale. Silmitsesin ihaldatud tumedaid jalgu ja silmitsesin tuhka, oodates hetke, mil jalad tuha sisse astuvad ja end halliks määrivad.
„Kui sa oleksid Ted, ei esitaks sa mulle neid küsimusi, sest sa teaksid, et ma võiksin neile kas vastata või mitte vastata ja kokkuvõttes teeks see sama välja: kui sa kellegagi oma igapäevast elu jagad, püüad sa temaga rahujalal olla. Ma võiksin su küsimustele vastates valetada (ja sa oleksid sunnitud seda valet tõe pähe võtma) või siis võiksin tõtt rääkida (ja sa ei pruugiks kindel olla, et sa tahad tõde). Kui ma su küsimustele ei vastaks, võiksid sa peale käia ja mina võiksin vihastada ja vaielda ja sulle etteheiteid teha ja endiselt mitte vastata, või sulle kimbatuses otsa vaadata ja päevade kaupa vait olla ja ikkagi mitte vastata, kuni sa väsid mu pilgust ja sellest, et sa mu häält ei kuule. Me mõistame end alati hukka selle pärast, mida ütleme, mitte selle pärast, mida teeme. Selle pärast, mida ütleme või mida ütleme end tegevat, mitte selle pärast, mida ütlevad teised või mida me tõesti teinud oleme. Mitte kedagi ei saa sundida vastama, ja kui sa oleksid Ted või kui sa oleksid abielus, teaksid sa seda väga hästi. Maailm on täis teadmatuid sohilapsi, kes saavad päranduseks nende õnned ja õnnetused, kes neid tegelikult ei sigitanud. Kui välised sarnasused kõrvale jätta, pole mitte ükski mees saanud kunagi päris kindel olla, kas ta ikka on oma laste isa. Abielus ei vasta kumbki pool küsimustele, millele ta ei taha vastata, ja sellepärast abieluinimesed ei küsigi teineteiselt suurt midagi. Leidub üsna palju paare, kes omavahel üldse ei räägi.”
„Aga mis siis, kui Ted otsustab täna olla nagu mina ja kõigest hoolimata küsib? Mida sa talle ütled, kui ta siit uksest sisse astudes sind küsitlema kukub? Mida te eile koos Readingis tegite? Kus te käisite? Kas te voodisse läksite? Kas te olete armukesed? Mis ajast?”
„Ma ütleksin täpselt sama, mis ma sulle ütlesin: sa oled narr.”
Ta pani ajalehe käest ja tõusis püsti, astudes tuhale, mida oli endalegi märkamatult jalgade juurde vaibale edasi poetanud. Ta tuli sinna, kus ma seisin, ja ma keerasin ümber ning me mõlemad seisime vaikides ja vaatasime aknast välja: oli päikest ja pilvi; tema rinnad riivasid mu selga, Radcliffe Camera treppidel kerjasid inglise poisikesed penne oma poodud nukule. Tegin akna lahti, viskasin neile mündi ja selle kõlin kivil pani kõiki nelja pead meie poole pöörama, aga mina olin akna juba kinni tõmmanud ja nad võisid meid klaaside tagant vaevu eristada. Clare silitas käega mu kaela ning jalaga üht mu kinga. Kujutlesin, et küllap ta mõtleb oma pojale. Ta määris mu kinga tuhaseks.
Nii kirjutas Cromer-Blake tolle 5. novembri kohta oma päevikusse ja ma toon selle siinkohal tõlgituna ära:
„Kõige enam üllatab mind see, et hetkel ei takista haigus mind tundmast huvi teiste inimeste asjade vastu. Olen otsustanud käituda nii, nagu poleks mul midagi viga, ja mitte kellelegi mitte midagi öelda, välja arvatud B-le, ja tallegi ainult sel juhul, kui kinnitust saavad kõige hullemad kartused. See ei olegi nii raske, kui otsus on tehtud. Ent imelik pole mitte see, et suudan salatseda ja käituda, nagu peab, vaid minu muutumatu huvi ümbritseva maailma vastu. Kõik läheb mulle korda, kõik liigutab mind. Tegelikult ei peagi ma teesklema, sest ma ei suuda end ikka veel veenda, et kõik see võib juhtuda ja juhtub minuga. Ma ei suuda harjuda mõttega, et asjade praeguse seisu juures võin ma lõpuks surra, ja kui see juhtub (hoian pöialt, et mitte), ei saagi ma enam teada, mis teistega sealtpeale edasi juhtub. Justkui napsataks mu käest raamat, mida ma piiritu huviga olen lugenud. See on käsitamatu. Ehkki, kui see nõnda oleks, poleks asi veel nii tõsine, kõige hullem on see, et siis pole enam ka teisi raamatuid, elu ongi ainuke koodeks.
Elu on ikka veel nii keskaegne.
Minuga muidugi ei juhtu enam midagi, juhtub ainult surm, sellestki on küllalt. Ma ei suuda selle mõttega harjuda ja seepärast ei taha ma veel uuesti arsti juurde minna või kohtuda Dayanandiga, kellel tema terase küünilise pilgu tõttu on ilmselt juba tekkinud mingisugused kahtlused mu tervisliku seisundi kohta. Ja sellepärast lähebki mulle nii palju korda see, millel siis enam tähtsust pole: mis saab B-st (ma ei suuda ette kujutada, et ma ei ole tema elu tunnistajaks – surm ei jäta meid ilma mitte ainult meie enda, vaid ka teiste eludest) või mis saab Dayanandist endast ja Rogerist ja Tedist ja Clare’ist ja meie armsast hispaanlasest. Täna ma nägin neid, nad olid koos akna juures, äsja teineteise embusest lahkunud, pigem lõbustatud kui armunud ja ka natuke nukrameelsed, otsekui kahetseksid, et ei saa teineteist enam armastada. Õnn, et mina jõudsin enne, ja mitte Ted. Ma ei tea, mida nad tahavad või mida Clare tahab või miks nad on mind oma usaldusmeheks
