kinni mätsida, et ei suudaks ei tuul ega päikene oma kuivusega maapõhja juurte kallale. Siiski kuivasid mõned puulajukesed, ja siis pandi nende asemele uued, et mets oleks täielik, et ridadel poleks mulku sees.
Ja nüüd! Nüüd oli kõik läinud, mõne tunniga hävitatud. Ehk kui oleksid puud tules täiesti põlenud, siis oleks veelgi kergem, aga ei – nad seisavad alles kõik oma jalal, väiksematel okkad juba kõrbenud, suuremail alles haljad. Kuid homme, ülehomme tõmbuvad ehk ka need pruuniks ja jäävad nõnda seisma ühes väikestega, et alatasa Kirepile meelde tuletada, kui hirmus tühine ja mõttetu võib olla inimese töö ja tegevus. Ja ometi teab ta, et ta hakkab uuesti männitaimi kasvatama, neid kastma, et oleks jällegi võtta, mis panna tules hävinute asemele.
Selliste mõtetega Kirep kõndis mööda põlenud maad mustunud noorte tüvede vahel. Ilm kiskus juba videvikule, aga Kirep ei saanud tulemaalt ikkagi veel minema. Ja kuigi ta viimaks seadis sammud kodu poole, jäi ta veel mitu korda seisatama, et tagasi vaadata.
Lõpuks ometi ta jõudis põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.
Kirep hakkas minema häälte suunas. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läiget märkavad metsloomad kõige kergemini.
Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni.
„Rebase poeg,” lausub metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tulehirmus pojad maha jätnud. Siin peab kuski olema rebaseauk.”
Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas siis teda kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kui ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel vabalt tihenevas videvikus.
Viimaks metsavaht tõmbas kuue seljast, et seda põgenevale loomale katsuda peale visata. See õnnestuski tal viimaks ja nõnda läks ta koju, rebasepoeg tahmase kuue sees. Teised kaks poega, keda Kirep peale kinnipüütu oli tähele pannud, kadusid selle tagaajamise kestel nagu tina tuhka. Aga Kirep lohutas end sellega, et homme võtab ta labida kaasa, otsib rebaseaugu üles ja kaevab kogu pesakonna välja.
Seda ta järgmisel päeval tegigi, kuid kahjuks oli pesa tühi – ei vanu ega poegi. Värsked jäljed liival tõendasid, et vanad olid öö jooksul oma ülejäänud pojad siit ära viinud, teadmata kuhu. Seda olid nad muidugi väga targasti teinud, sest polnud ju mingit mõtet enam tulest laastatud paigal elutseda, kus igaüks sinu avalikke ja ka salajasi toiminguid võib jälgida.
Nõnda siis Kirep sai omale ainult ühe rebasepoja. Selle ta pani esiteks laudkasti, mille kaane seadis õhu ja valguse otstarbel irvakile, kuid kaanele asetas raske kivi, et seda poleks võimalik lahti tõsta. Ats sai kõva käsu – kastikaant ja tema peal lasuvat kivi mitte puutuda. Kui ta tahtis rebasepoega näha, siis ta võis teda ainult irvakil seisva kaane vahelt piiluda.
Seda Ats tegigi tükid ajad, sest tema polnud kunagi varemalt näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus – et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada.
„On sul nüüd hea?” küsis Ats rebasepojalt, surudes suu irvakil kaane praosse, et kastis oleks paremini kuulda. „Tahad sa midagi süüa? Mis sa tahad? Ütle, ma toon sulle kohe.”
Aga rebasepoeg ei niitsatanudki. Ka ei liigutanud ta ühtegi liiget, ainult põlevad silmad vahtisid poisile endise teravusega vastu.
„Mis su nimi on?” küsis poiss natukese aja pärast. „Mina olen Ats, oskan juba üle purde käia ja puu otsa ronida. Kui sina suureks saad, siis õpid ka üle purde käima, mina õpetan sind. Alla vette ei tohi vaadata, muidu pea hakkab kohe ümber käima ja siis sulpsatadki sisse, hoia käsipuust kas või kahe käega nii kõvasti kinni, kui eluilmas jõuad. Niisuke on see meie purre ja temast ülekäimine.”
Ats vahtis jällegi natuke aega vaikides rebasepoega, kelle silmis põles endine tuli.
„Miks sa midagi ei vasta?” küsis poiss siis. „Kas sa ei saa aru, mis ma räägin? Aga Sossa saab. Ja tema vastab ka: liigutab kõrvu, liputab saba, niuksub ja haugub. Sa oled alles väike ja rumal, pead suuremaks kasvama. Ja mina panen sulle nime, panen sulle ilusa nime. Üks on Sossa, sina ole Mossa. Pea meeles – Mossa, Mossa, Mossa.”
Aga kui Ats rääkis emale, et tema on rebasele nimeks pannud Mossa, laitis see selle nime hoopis ära.
„Mossa on ju peaaegu seesama, mis Sossagi,” seletas ema, „ja sellepärast see nimi ei kõlba. Nii kui hüüad rebast, koer mõtleb kohe, et kutsud teda, kutsud sa aga koera, siis arvab rebane, et tahetakse teda. Sossa, Mossa või Mossa, Sossa, see on loomal üsna ükskõik.”
„Noh, siis paneme Sossale tema vana nime tagasi,” vastas poiss. „Las ta siis olla pealegi Piitsu ja mitte Sossa.”
„See on hoopis teine asi,” arvas ema, „sest Piitsu ja Mossa vahel oskab iga rebasepoegki vahet teha.”
„Aga mis siis, kui rebasepoeg ei saa ka Piitsu ja Mossa vahest aru?” küsis poiss. „Mis me siis teeme?”
„Siis peab teda seni õpetama, kuni ta hakkab saama,” vastas ema. „Sina ju ka ei saanud esiteks l'e ja k ning O ja lambasilma S-e vahest aru, aga nüüd saad, sest sa õppisid nende vahe selgeks.”
Selle seletusega jäi Ats rahule ja nõnda läks ta uuesti rebase juurde, et talle hakata selgitama Piitsu ja Mossa vahet. Aga see toiming tüütas ta varsti ära ja sellepärast hakkas ta katsuma, kas ta ehk ei jõua pisutki kastikaant kõrgemale tõsta, nii et see pragu, mille vahelt ta piilub, läheks natukenegi laiemaks. Ta otsis isegi puupulga valmis, mille tahtis pista kastikaane vahele, isa pandud peenema asemele, et kivi ei saaks kaant hoopis kinni vajutada.
Ats kergitas mitmel korral kaant, aga ta ei saanud talle kuidagi jämedamat pulka vahele pista, sest tal puudus selleks kolmas käsi. Ühe käega ta aga ei jõudnud kaant ülal hoida ja sellepärast polnud tal mingit kasu, et tal oli pulk teises käes. Lõpuks ta tuli heale mõttele: ta võttis pulga otsapidi hambaisse, tõstis kastikaane kahe käega üles ja tahtis nõnda pista pulga kavatsetud paigale. Aga seegi hea mõte ei kandnud vilja. Sest Ats tõstis küll kaane nii kõrgele, et jämedam pulk oleks ilusasti vahele mahtunud, aga niipea kui ta katsus hambais olevat pulka praole lähendada, langes kaas kohe sedavõrt madalamale, et pulk enam ruumi ei leidnud. Ats katsus mitmel korral õnne, aga ikka oli tulemus sama: muidu käed hoidsid rasket kaant küll, aga niipea kui hambad lähevad pulka vahele pistma, kohe lasevad nad prao kitsaks vajuda. Oli otsekui nõidus selle kaaneprao ja pulgaga.
Ats pidas hulk aega aru, kuis küll end aidata. Viimaks hakkas ta hea meele pärast otse naerma, sest tal on äkki mõnus mõte. Ta otse imestub, kuis ta küll kohe ei sattunud sellele heale mõttele, nimelt – suruda parem õlg kastikaane serva alla ja tõsta teda jalgade jõuga. Nõnda jääks pahem käsi
