oli Ats salamahti õueväravast välja hiilinud ja metsaservani joosnud, et vaadata, kas ehk isa juba kaugeltki ei paista, aga ikka pidi ta pettunult tagasi tulema, sest isa polnud näha. Ja iga kord oli haige varbaga täpselt nõnda, nagu ema esiteks öelnud: väljapoole minnes ei teinud ta põrmugi valu, nagu poleks teda otsas olemaski, kodu poole tulles ei või muidu astuda, kui võta aina kand abiks. Viimaks lõppes Atsi kannatus. Ta läks ema juurde ja ütles peaaegu pahaselt:
„Isa ei tulegi täna koju.”
„Küll ta tuleb,” vastas ema, „päike on ju alles pooles õhtupoolikus.”
„Küll näed, et ei tulegi,” kinnitas Ats jonnakalt. „Sest kui ta tuleks, siis ta oleks juba tulnud.”
Aga just samal silmapilgul kääksus õuevärav, ja kui Ats jooksis akna alla, nägi ta, et isa ise ongi see, kes kääksutab õueväravat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
