rabakana pesa, siis pistab ta ka nende munad kinni. Isegi ematedre enese alt, kui see istub pesal, kougib ta munad välja ja joob nad tühjaks, niisuke kuri lind on vares.”
„Aga miks emateder laseb oma mune võtta, kui ta istub parajasti pesal?” küsis Ats.
„Teder ei saa varese vastu, varesel on suur tugev ning terav nokk,” ütles ema.
„Aga kas rebane saab varese vastu?” küsis Ats.
„Vana rebane küll, aga meil on ju poeg,” seletas ema; „küllap näis, mis tema selle va karjajaaguga peale hakkab.”
Ats jooksis jällegi kasti juurde vaatama, mis teevad rebane ja vares. Aga need ei teinud ikka veel midagi, istusid igaüks oma nurgas ja silmitsesid teineteist vastastikku. Ometi Ats tahtis tingimata, et nad midagi teeksid. Sellepärast ta võttis paraja kepi, pistis selle prao vahelt sisse ja hakkas varest udima. See ajas noka laiali, kähises pisut ja hakkas kepi otsast kinni. Samal ajal ta näis silmitsevat mitte keppi ja poissi, vaid aina rebast, nagu oleks see tähtsam kui kõik muu.
Pika udimise järele Atsil õnnestus varest rebasele lähemale ajada. Nüüd võttis see südant ja kargas varesele kallale. Kuid vares hakkas tal oma suure musta nokaga just otsa eest silmade vahelt kinni ja sikutas. Rebane niuksatas ja kahmas varesel kahe esimese käpaga omakord pea ümbert kinni, nagu tahaks ta temale pai teha. See ei meeldinud varesele. Ta laskis rebase lahti ja mõlemad taganesid igaüks oma nurka, kus nad olid asunud esitekski.
Nüüd Ats katsus lükata rebast varese poole, kuid see ei õnnestunud, sest rebane veeres kui kera kepi eest ära, või ta hakkas nii kõvasti oma valgete teravate hammastega kepiotsast kinni, et see oli varsti üleni täkkeid täis. Nõnda siis Ats asus uuesti varese kallale ja sai ta veel kord rebasele lähemale. Aga kui see tahtis jällegi tema natti kinni karata, viskas vares enda äkki selili ja andis rebasele oma tugeva noka ja mustade küüntega nii valusa hoobi, et see põrkas oma nurka tagasi. Vares jäi veel natukeseks selili lamama, nagu ootaks ta rebaselt uut kallaletungi, aga kui see ennast ei liigutanud, kargas vares maast üles ja taganes kaugemasse kastinurka.
Ats togis varest ja rebast kepiga kogu päeva ja need lõid isekeskis nii mõnegi vihase lahingu, aga võimata oli aru saada, kumb saab kummast lõpuks üle. Õhtul anti mõlemale süüa ja pühapäeval Ats mõtles oma mängu jätkata. Aga kui ta hommikul vara ärkas ja kastiprao juurde jooksis, nägi ta oma suureks üllatuseks ja ka pettumuseks, et rebane istub oma kastinurgas, varesepea ühes suure musta ning terava nokaga nina ees, kuna varese keha lamab kuidagi imelikult risakil keset kasti, mustad kanged jalad püsti, kõverad varbad ühes küüntega kõnksus. Varese sulgi oli kogu kast täis.
Seda kõike nähes Atsil hakkas vaesest varesest hirmus kahju. Ja ometi ta oli alles eile nii väga tahtnud rebase võitu ning oli valmis kas või kepiga talle appi minema, kui seda oleks vaja olnud. Miks ta siis nüüd seda võitu kahetses? Ta isegi ei teadnud miks. Aga vares, nagu ta seal kastis lamas, äratas temas kaastundmuse. Tal oli peaaegu nutt varaks, kui ta jooksis ema juurde ja hüüdis:
„Varesel on pea otsast ära!”
„Eks seda ole va rebane teind,” vastas ema. „Öösi muidugi, kui vares jäi pimedas magama, siis.”
„Ah pimedas!” imestus poiss, nagu peituks selles mõni lohutus.
„Muidugi pimedas, sest rebane armastab pimedat, aga vares heidab pimedaga magama,” seletas ema.
„Nii et vares poleks pidand magama heitma,” arutas Ats.
„Muidugi poleks pidand, kui rebane oli ülal,” ütles ema.
„Ja sellepärast on tal nüüd pea otsast ära,” järeldas Ats.
„Just sellepärast,” kinnitas ema.
„Oma süü, miks jäi magama,” arutas Ats ja läks peaaegu rahuldunult kasti juurde tagasi. Ometi muutus ta meel siin uuesti haledaks ja ta nuttis hea peatäie vaese varese pärast.
Nüüd polnud enam kuigi huvitav läbi prao piiluda. Sellepärast Ats jättis rebase ühes surnud varesega varsti sinna paika ja läks uuesti ema juurde. Aga enne seda pidi ta tingimata kepiga varest puutuma, teda pisut liigutama, nagu tahaks ta veenduda, kas ta ikka tõesti on surnud või mitte.
Ema juurde ajas Atsi see, et tal tuli äkki meelde, mis ta tükiks ajaks unustanud: isa pidi ju täna poodi minema, et tuua rebasele kaelarihm ja ilus kullakarva vaskpannal. Elav vares oli olnud huvitavam kui need asjad, aga kuna vares lamas nüüd surnuna kastis, siis pääsesid rihm ja pannal jällegi mõjule, nagu oleksid nemad elavamad kui vares, kel pole pead otsas.
„Kas isa läheb täna poodi?” küsis Ats emalt.
„Mis sinna?” küsis ema vastu, sest temal oli rihm ja pannal elumuredes veel hullemini meelest läinud kui Atsil endal elava varese tõttu.
„Aga kust ta siis rebasele kaelarihma saab,” ütles Ats etteheitvalt, et ema nii tähtsa asja unustanud.
„Ei noh,” oli ema nüüd poisiga nõus, „rebasele kaelarihma läheb ta muidugi tooma, sest seda on ju hädasti vaja.”
„Aga miks ta siis veel magab?” küsis Ats. „Nõnda jääb ta hiljaks. Mine aja ta üles!”
„Las ta magab pealegi veel, ta on ju väsind. Küllap ta pärast astub pikemad sammud, nii et jõuab ikkagi õigeks ajaks.”
„Astub kohe niisukesed sammud,” ütles Ats ja näitas emale tegelikult, kui pikad sammud võtab isa, kui ta hakkab kord poe poole minema, et tuua rebasele kaelarihm ja rihma otsa kullakarva vaskpannal.
Ats näitas emale tükk aega isa sammude pikkust, sirutades kord-korralt ikka enam oma lühikesi jalgu ja hakates lõpuks käimise asemel hüppama, sest ikka näis talle, et näidatud isa sammud pole veel küllalt pikad. Kui ta oli lõpuks kõigest jõust hüpanud, nii et pikemat sammu ta enam kuidagi ei saanud, küsis ta emalt:
„Kas isa tõesti kolpsib nõnda, kui ta hakkab poe poole minema?”
„Nõnda ta küll ei jäksa,” arvas ema, „sest isa on ju vanainimene, sina aga just paras hüppaja.”
„Aga kuidas siis isa läheb?” küsis Ats.
„Tema läheb nagu vanainimene muistegi, ikka kööts, kööts, kööts, kööts. Aga sina astud kops, kops, kops, kops, ja kui pistad jooksu, siis tipp, tapp, tipp. tapp, nii et maa aina müdiseb.”
Nüüd hakkas Ats emale näitama, kuidas käib vanainimene ja kuidas astub laps, lastes kord oma peened sääred lõdvaks ja põlved kõverasse ning vedades jalgu järele või tippides sestsamast kärmesti, kärmesti murul ja kaevuteel ning pistes jooksu ja pekstes jalgadega vastu maad, nii et oleks kuulda müdinat.
„Kas kostab, kui ma jooksen?” küsis Ats emalt.
„Sa ju jooksed, nii et maa põrub, ehmatad viimaks mutid ja vihmaliimukad oma pesas ära, põgenevad teised sügavale, sügavale. Ja kui isa tahab kalale minna ning hakkab liimukaid otsima, siis pole ühtegi kusagilt saada, mis me siis teeme. Muttidega on teine asi. See on hea, et sa need eemale hirmutad, muidu ajavad nad kapsa ja kaalitaimed üles. Ja toatagune heinamaa on ka alati mutimullahunnikuid täis, mis nürivad kohe vikati ära.”
Nõnda seletas ema Atsile tema jooksu mõju ja see jooksis kord-korralt ikka suurema hooga. See oleks võinud ehk veel tükk aega nõnda kesta, aga Atsil juhtus jooksul see halb õnnetus, et lõi oma palja
